Tammikud põhjapiiril

Aino Kalda

MIHKLI TAMMIK PÄRNUMAAL. SELLE KÕIGE ILMEKAM OSA HÕLMAB 14,2 HA NING ON ÜLE 200 AASTA VANA. KÕRGEMAD PUUD KÜÜNIVAD ÜLE 20 M, TÜVE LÄBIMÕÕT 40-60 CM. TAMMEGA KAASNEVAD ÜKSIKUD 125-AASTASED KASED JA NOOREMAD HAAVAD. ALUSMETSAS KASVAB PIHLAKAID JA ÜKSIK METSÕUNAPUU NING OHTRASTI NOORI VAHTRAID JA HAABU; MÕNED NOORED TAMMED ON ULUKITE VIGASTATUD. KÕRGEMAS PÕÕSARINDES SARAPUU, MADALAMAS HARILIK KUSLAPUU. TIHEDAS ROHURINDES VALITSEB VÕSAÜLANE, MILLEGA KAASNEVAD NAAT, SINILILL, KEVADINE SEAHERNES, METSTULIKAS, LILLAKAS, PAIGUTI KA METS-KUREREHA, METS-TÄHTHEIN, MAA- JA OJAMÕÕL. PÕLISTAMMEDE KORPA ASUSTAVAD SAMBLAD: HIISSAMMAL, SULGJAS ÕHIK, LAMELEHIK, LÄIKULMIK, TÜVE-EHMIK JT.

Hariliku tamme levila põhiosa jääb meist lõunasse. Eesti asub selle põhjapiiri lähedal. Meie praegune kliima on tammele talutav, kuid mitte eriti soodne. Tamm moodustab metsakooslusi mitmetes kasvukohtades, kuid looduslikult ei suuda piisavalt uueneda ega kannata ka hästi konkurentsi.

Tamme ajaloo tõusud ja mõõnad

Õietolmuanalüüsi andmeil hakkas tamm Eesti alal levima 8000–9000 aastat tagasi (boreaalsel kliimaperioodil), esialgu üksikute puudena tollal valitsevates männimetsades. Nendesamade männikute arvel ta edaspidi (5000 aastat tagasi) oma kasvumaad ka laiendas, saavutades järgmisel aastatuhandel maksimumi. 6000 aastat tagasi oli siin tamme enamusega lehtmetsi arvatavasti kolm korda rohkem kui okasmetsi. Tõenäoliselt hõivas tamm nii tüseda moreenkattega alad, suurte jõgede lammid, rähksed loo-alad kui ka madalamad rannamaad.

Hilisem kliima jahenemine aga andis eelise lehtpuude põhilisele konkurendile – kuusele. Tunginud esmalt tammikute ja teiste lehtmetsade alarindesse, tõrjus ta nad pikkamööda välja. Oletatavasti kasvas 4000 aastat tagasi meie alal tammikuid veel üsna laialdaselt, kuid nüüd oli kuuse kõrvale ilmunud veel teine vaenlane – inimene. Parematele kasvukohtadele rajas ta põllumaad, laiendas karja- ja heinamaid. Tamm ise osutus aga hinnatud tarbepuuks. Arvatakse, et ajavahemikul 2900–3900 aastat tagasi (subboreaalsel kliimaperioodil) vähenes tammikute pindala rohkem kui kaks korda, nad võisid siis moodustada veel kümnendiku siinsetest metsadest.

Lõppeva sajandi arvandmed näitavad, et 1923. aastal oli tammikute pindala riigimetsades ligi 2500 ha, 1940. aastal aga vaid ligi 400 ha. See ei tähenda küll otseselt tammikute vähenemist, vaid seda, et paljud mõisatelt riigistatud metsad jagati hiljem uutele omanikele. Pärast viimast sõda juhtus vastupidi: maade riigistamine viis osa vahepealseid erametsi taas riigimetsade koosseisu. Nõnda oli 1988. aastal riigimetsades tammikuid 4400 hektaril (0,4%). Kui aga lisada veel need tamme enamusega metsad, mis kujunesid puisniitude, mahajäetud talu- ja endiste mõisaparkide metsastumisel ning vähestest tammekultuuridest, siis tuleb kokku 11 100 hektarit ehk ligi 0,6% kõigist metsadest.

Meie vanimad tammekultuurid Lõuna- ja Kagu-Eestis pärinevad möödunud sajandi keskpaigast ja teisest poolest, ent tammekultuure rajati ka sõjajärgseil kümnendeil. Kokku moodustasid kultuurpuistud 1990. aastate algul ligi kümnendiku riigimetsade tammikuist.

Saaremaal kõige rohkem

TAMMIKUTE JA TAMME ENAMUSEGA PUISTUTE PINDALA EESTI PRAEGUSTE MAAKONDADE PIIRES (1992. AASTA SEISUGA, HEKTARITES).

Ligi kaks kolmandikku meie looduslikest tammikutest kasvab Saaremaal. Mandri-Eesti tammikurikkaim ala jääb Lääne-, Pärnu- ja Raplamaa kokkupuute piirkonda, kus kasvab ligi viiendik meie tammemetsadest. Põhja-Eestis on rohkem tammikuid Harjumaal ja Lääne-Virumaal, Ida-Eesti väheseid tammemetsi tuleb otsida Vooremaalt ja Sakala kõrgustikult, need on enamasti kultuurpuistud.

Tammikuid leidub peaaegu kõikides toiterikaste muldadega kasvukohatüüpides: Lääne- ja Põhja-Eestis valdavad niisiis loo- ja sürjatammikud. Tamm edeneb hästi ka savikamatel muldadel soovikumetsana. Ida- ja Lõuna-Eestis valdavad aga salu- ja laanetammikud. Õige harva leiame tammiku vaesema mullaga palu-kasvukohtadelt, seal on suur osakaal männil, sageli ongi siis tegu männi-tamme segametsaga.

Millised nad meil on?

Enamasti on meie tammikud väikesed: alla hektari või kuni kolme hektari suurused. Kümmet hektarit ületavad ligi 30 metsaeraldust Lääne- ja Põhja-Eestis. Ja nad on väga mitmesuguse vanusega: paarikümnest kuni 350 aastani. Sellise vanuseni on jõudnud Vinni tammik Rakvere lähedal, 265-aastaseks hinnatakse väikest tammesalu tammikuvaesel Hiiumaal. Suurem osa (üle 70%) meie tammikuist jääb 50–90 aasta piiresse, vähem kui viiendiku vanus küünib 100–140 aastani.

Looduslikud tammemetsad on üsna mitme “korrusega”: sageli kasvab ülarinde rohkem kui saja aasta vanuste tammede all uus 60–80-aastaste põlvkond, mille all on omakorda teiste liikide – kuuse, saare, vahtra, haava järelkasv. Eesti tammikud ongi valdavalt segametsad, kuhu tamme kõrvale mahuvad peaaegu kõik meil kasvavad puuliigid, tavaliselt kask, haab, kuusk, mänd, sageli ka hall ja sanglepp. Laialehistest liikidest kasvavad koos tammega saar, pärn ja vaher, kuna jalakat kohtab harva. Päris puhtaid tammikuid on vähe (vaid 6% kõigist tamme osalusega puistutest), ligi pooltes on siiski tamm ülekaalus. Hästi tunneb end tammede all sarapuu.

Nagu öeldud, kasvab suurem jagu looduslikke tammikuid Saaremaal ja Lääne-Eestis, kuna Ida ja Lõuna-Eesti tammemetsad on enamasti kultuurpuistud, mis istutatud parematele metsamaadele. Seetõttu on nad ka hea kasvuga – keskealised puud ulatuvad 30 meetri kõrguseni ja isegi üle selle.

Mitte ainult hiiemetsad

Eestlane on pidanud tamme pühaks puuks, püsivuse ja vastupidavuse sümboliks. Sestap on hoitud vanu rahvapärimustega seotud või muul põhjusel tähendust omavaid puid ning metsasalusid, eriti hiiemetsi.

Omal ajal nõudis üha laienev majandustegevus, eriti laevaehitus rohkesti tammepuitu. Maaomanikud kasutasid teenimisvõimalust ja tammikute pindala kahanes sedavõrd, et XVII ja eriti XVIII sajandil keelati tammede loata raiumine ning raiutud puude asemele tuli istutada kaks korda rohkem uusi puid. Ometi on meie sajandil jäänud tammikud metsana üpris haruldaseks ning neisse suhtutakse kui säilitamist vajavatesse kooslustesse. See muidugi ei tähenda, et siin-seal tammesid ei raiuta ega müüda. Et praegu tagastatakse jälle vahepeal riigile kuulunud metsi, siis pole välistatud ka tammede meelevaldne raiumine.

Suurem osa riigimetsade tammikuist on kuulunud kaitse- ja hoiumetsade hulka, väga paljud vanemad, keeruka struktuuriga liigirohked kooslused olid arvatud erilist tähtsust omavate puistute hulka. Mitmed tammikud on võetud riikliku kaitse alla, tuntumad neist Mihkli ja Naissoo tammikud Pärnumaal, Saue ja Jüri tammik Harjumaal, Rakvere ja Vinni tammik Lääne-Virumaal, Loode tammik Saaremaal. Peale nende kasvab tammesalusid ka looduskaitsealadel (Viidumäe, Matsalu), loodusparkides (Otepää), rahvusparkides (Vilsandi, Lahemaa; mujal vähem) ning osa tammikuid on kaitse all iseseisvalt.

Meie praegustes loodustingimustes nõuab tamme kasvatamine vaeva ja hoolt. Teatud kogemused ju on, kuid siiski pole täielikku õpetust tammemetsade majandamiseks seemikutest kuni täisealiste ja põlismetsadeni erisugustes, tammele sobivates kasvukohtades. Veel pole päris selge ka see, kuidas paremini hoida meie põlistammesid ning -tammikuid.

LOODE TAMMIK ASUB SAAREMAAL, KURESSAAREST LOODES LINNULAHE JA MERE VAHEL. OMAL AJAL OLI SEE TAMMIK ROHKEM PUISNIIDU ILMELINE, PRAEGUSEKS ON NIIDULAIGUD TUNDUVALT AHENENUD. KAHARATE 15-16 MEETRI KÕRGUSTE KUNI 200-AASTASTE TAMMEDE KÕRVAL KASVAB NOOREMAID, 140- JA 80-AASTASI. TAMMEDEGA SELTSIVAD (KA JÄRELKASVUNA) SAAR, HAAB, KASK, PAIGUTI MÄND. ALUSMETSAS VÕIMUTSEB SARAPUU, ROHURINDES SALUTAIMED (ERITI OHTRALT MAIKELLUKEST, NIISKEMATES KOHTADES ANGERVAKSA JA SOO-KOERTUBAKAT). HÄILUDES AGA LEIDUB TEISTE NIIDUTAIMEDE KÕRVAL MITMEID KÄPALISI: VÖÖTHUUL- JA KAHKJASPUNANE SÕRMKÄPP, JUMALAKÄPP, KAHELEHINE KÄOKEEL, LAIALEHINE NEIUVAIP.