Tõrvalilled

Rein Kuresoo

Nööpaugunelkide eestimaised sugulased nelgiliste sugukonnast võivad pakkuda algajale taimehuvilisele üksjagu raskusi – kõik need reiarohud, sõlmheinad, nälgheinad ja kaderohud ei ava oma pisikeste õite kahvatuid saladusi just meelsasti. Kuid nelgiliste sugukonnas on ka rohkesti särtsakate õitega liike, keda me nägupidi kindlasti teame, kuid kes kogemusteta taimehuvilisel segi kipuvad minema.

Mäletan oma koolipoisieast, et pärast seda, kui olin esimest korda õppinud tundma tõrvalille, kõnetasin mõnda aega tõrvalilledena ka teisi roosade õitega lilli, eriti käokanni.

Öeldakse, et tilk tõrva võib rikkuda tünnitäie mett. Ka pisikesed sipelgad võiksid sedasama kinnitada, sest kui nad üritavad mööda tõrvalille vart jõuda taime nektarivarudeni tuleb neil juba esimeste varresõlmede juures ohata: nokk kinni, saba lahti.

Vasakpoolne taim pildil on tõrvalill. Tema kõrval näed käokanni. Ka käokanni varred võivad mõnikord õige pisut kleepuda, kuid tõrvalille tökati kõrval on see tühiasi. Neid kaht saab kergesti eristada õite järgi: tõrvalille kroonlehed on lihtsad, käokannil lõhestunud neljaks hõlmaks. Tõrvalill on tüüpiline kuivade niitude taim, käokann seisab lehvivi õiehõlmu niisketel niitudel.

Pildi paremale poolele joonistasin punase pusurohu. Pusurohi on kahest eelnevast liigist märksa tüsedam. Minu tähelepanu äratas see, et üks lagedal kasvav taim oli teistest, lepavõpsikus õitsevaist, tunduvalt tõmmumate vartega. See erak ei olnud siiski kaetud tõrvaga, vaid ta varred sisaldasid lillakaspunast pigmenti antotsüaani, mis annab taimele tavaliselt parema külmakindluse.