Kas tunnete jõe- ja kaldataimi? (2)

Tiiu Trei, Sirje Vilbaste

Artikli 1. osa

Jõgede, ojade ja kraavide kallastel ning madalas kaldavees kasvab mitmeid tugevate lailineaalsete või mõõkjate lehtedega1 taimi, mida teatakse küll õite ja viljade, kuid mitte alati lehtede järgi.

1. Kalmust (Acorus calamus) aitab kõige kindlamini ära tunda tema omapärane lõhn, mis on tingitud eeterlikest õlidest kogu taimes, eriti risoomis. (Kahtluse korral võib lehte natuke katki murda.) Just eeterlike õlide, aga ka alkaloidide ja glükosiidide tõttu on kalmus hinnatud tooraine ravimi- ja parfümeeriatoodete valmistajaile ning ammust ajast tuntud rahvameditsiinis. Mitmetes lõunapoolsetes maades kasvatatakse teda kultuurtaimena.
Kalmuse terava tipuga lehed on kuni 2 cm laiad ja kuni 120 cm pikad, alusel punakad või violetjad. Väga hea tunnus on ka ühelt poolt laineline leheserv.

2. Kollast võhumõõka e. ebakalmust (Iris pseudacorus) aitab kaunite kollaste õite puudumisel ära tunda väga pikalt ahenev omapärane väikese kumerusega lehetipp. Lehed on tugevad, kuid siiski mõnevõrra painduvad, kaarduvad allapoole. Lehed kasvavad kuni 120 cm pikaks ja kuni 2 (4) cm laiaks. Nad on selge keskrooga ja terava servaga, millel on ka hästi tihedalt imepisikesi hambaid (mida küll kahjuks tavalise luubiga ei näe, uurijad kasutavad binokulaari).

3. Metskõrkjas (Scirpus sylvaticus) on püstise kolmekandilise, igas küljes lehistunud varrega kaldataim, mis paiguti võib kasvada ka madalas kaldavees. Lineaalsed lehed on sügavrohelised, kuni 2 cm laiad, alumisel pinnal terav andur. Luubiga on võimalik näha, et nii lehe serv kui ka andur on peenhambulised. Lehed ahenevad pikkamisi tipu suunas, tipp on terav, kolmnurkne.

4. Laialehise hundinuia (Typha latifolia) lehed võivad teatud arenguetappidel sarnaneda harulise jõgitakja lehtedega (vt. EL juulinumbrist). Laialehise hundinuia mõõkjad lehed on tömbivõitu tipuga, kuni 2,5 cm laiad, jäigad. Nad kinnituvad varrele kahe reana, moodustades lehviku, kuid erinevalt jõgitakjast on hundinuia lehed sinakas- või hallikasrohelised ja varreümbrise tupega. Lehvik paikneb varrel tunduvalt kõrgemal kui jõgitakjal, nii et selle alla jääb suhteliselt pikk varreosa. (Jõgitakjal kinnitub lehvik varrele juurmiselt, maapinna ligidal.)

5. Lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus) on mõnevõrra kergemini äratuntav: hallikasroheline, 1–1,5 cm laiuste lehtedega kuni poolteise meetri kõrgune jäik taim. Lehed on ristlõikes kolmnurksed, alusel terava andruga, ahenevad pikkamisi teravaks tipuks. Nii lehe servad kui ka andur on vähemalt lehe tipuosas hammastega, mis muudavad taime lõikavalt teravaks.
Lääne-mõõkrohi kasvab peamiselt Lääne-Eestis ja Saaremaal, näiteks Vana-Kubja oja Saaremaal ümbritseb alamjooksul peaaegu puhas mõõkrohukooslus.

6. Suur parthein (Glyceria maxima) on kõrreline, tema 1–2,5 cm laiused lineaalsed teravatipulised lehed kinnituvad sõlmelisele varrele – kõrrele. Lehe servades on ka tavalise luubiga päris hästi näha hambakeste rida, terava tipu lähedal kumerdub aga leht paaditaoliselt: kui värskele lehele tipu lähedal vajutada, läheb see lõhki, jagunedes kaheks haruks. See on hea tunnus, et eristada kogu partheina perekonda teistest veekogude kaldail kasvavatest kõrrelistest.