Kas tunnete jõe- ja kaldataimi? (1)

Tiiu Trei, Sirje Vilbaste

Küllap enamik lugejaid vastaks pealkirjas esitatud küsimusele pisut ebalevalt: jah ja ei. Vesiroosi ja vesikuppu teavad paljud. Vähem tuntakse nooljate lehtedega kõõluslehte ja pikkade ruljate vartega järvkaislat, millel on hästi eristatavad veepealsed osad – eriti õied ja viljad. Sügavamal vees või ebasoodsates tingimustes need taimed vee peale ei jõuagi ning on üksteisega äravahetamiseni sarnased (vaadake fotot pealkirja juures). Isegi veetaimi hästi tundev botaanik ei oska pildil ära tunda, kas tegu on järvkaisla, kõõluslehe, luigelille või jõgitakjaga. Veealuseid osi lähemalt uurides saab neid taimi siiski eristada.

Kõik need taimed kasvatavad vee all l i n e a a l s e i d, s.t. pikki kitsaid, peaaegu paralleelsete servadega lehti. Jõgi-kõõluslehel moodustuvad lisaks lineaalsetele veesisestele lehtedele veel nooljad õhulehed ja enam-vähem elliptilised ujulehed ning nende kolme põhitüübi kõrval on veel ka vahepealse kujuga lehti (vt. skeemi). Nähtust, mille puhul taime varre eri osadel või taime elu eri järkudel tekivad mitmesuguse kuju ja suurusega lehed, nimetatakse e r i l e h e s u s e k s ehk heterofülliaks. Olenevalt valgustingimustest võivad eri kasvukohtade taimedel olla kas kõik lehtede põhitüübid ja nendevahelised üleminekuvormid või, nagu näiteks sügavamas vees kasvaval jõgi-kõõluslehel, ainult veesisesed lineaalsed lehed.

Umbes samasugune erilehesus esineb mõnedel teistelgi veesiseste vormidena vegetatiivselt paljunevatel üheidulehelistel õistaimedel: luigelillel, järvkaislal ning jõgitakjal. Uurijat võib abistada kas või üksainus tüüptaimele iseloomulik leht või vars. Näiteks mõned siledad ruljad varred tundmatu taime veesiseste lineaalsete lehtede hulgas viitavad selgelt kaislale. Ka on huvitav teada, et varem oma üsna erineva välimuse tõttu eri liikideks arvatud jõgitakjad on sageli üksteisega pikkade risoomivõsunditega ühendatud. Aga kuidas hakkama saada siis, kui iseloomulikke abistajaid pole …

Seekord vaatame lähemalt kõige tavalisemaid neist jõgede ja ojade taimedest, mille veealune osa erineb tunduvalt veepealsest.

Jõgi-kõõluslehe (Sagittaria sagittifolia) veesiseste lehtede kindel tunnus on nende laiuse varieerumine: üks ja sama paeljas leht on kohati laiem, kohati jälle kitsam – leht justkui lainetaks. Et aga vähesel määral muutub laius sama lehe ulatuses ka jõgitakjal, siis pangem tähele veel teisigi tunnuseid: ainult jõgi-kõõluslehe veealustel lehtedel on selgesti nähtavad põikrood (vt. joonist) ja need lehed on sageli peaaegu läbipaistvad. Jõgi-kõõluslehe veesisesed lineaalsed lehed võivad olla paar mm kuni 2,5 (3) cm laiad ja 60–70 cm (1 m) pikad, lehe tipp on enamasti tömp või ebasümmeetriliselt kaarjalt ümardunud. Lehetipp võib olla ka terav, kuid siis aheneb see tipu lähedal järsult.

Luigelillel (Butomus umbellatus) on pikalt ahenevad terava tipuga lehed. Sageli on õhulehed tipuosas, umbes lehe ülemisel kolmandikul, keerdunud. See võimaldab luigelille kergesti teistest eristada, sest kogumikus leidub alati ka keerdunud lehtedega taimi. Lehed on tavaliselt 3–6 mm laiad ning 60–100 cm pikad, enamasti kolmnurkse ristlõikega, paksud ja tumedad, ainult tipu lähedal lamedad ja märgatavalt õhemad. Veesisesed lehed võivad olla märksa pikemad: isegi väga kitsad (1–2 mm) lehed kasvavad sageli 70–80 cm pikkuseks. Sügaval kasvavatel taimedel on veesisesed lehed õhukesed ja lamedad. Luigelillel on mudas rõhtne risoom, millele kinnitunud sibulataolistest laienditest lähtuvad reana lehtede kimbud. Just selle sibulakeste rea järgi on hea luigelille ära tunda.

Järvkaisla (Schoenoplectus lacustris) veesiseste lehtede laius ei ületa tavaliselt 5–6 mm ning pikkus 80–100 cm. Siiski võib kohata ka palju väiksemaid (ainult paarikümne cm kõrgusi) ning väga suuri taimi. (Näi-teks Võhandu jões Räpina lähedal kasvasid veesisesed kaislad, mille lehtede pikkus ületas 3 m.) Järvkaisla lehed ahenevad aeglaselt teravaks tipuks, tipu lähedal võib tugeva luubi (mikroskoobi) abil näha hambakesi. Lehtede pikirood on enamasti hästi näha, õhukestel lehtedel võib märgata ka õige nõrku põikroodusid. Üks hea tunnus: alusel ümbritseb lehti hulk lillakaspunaseid, harvem pruunikaid lehetuppesid ning selliste lehetuppede ja lehtede kimbud paiknevad rõhtsal risoomil reas.

Järvkaisel on Eesti jõgedes kollase vesikupu kõrval üks enim levinud liik: kaldaäärses madalamas vees valitseb tüüpiline kõrgete ruljate varte ja õie- või seemnetuttidega järvkaisla kooslus, jõe sügavamas osas võtab enda alla laialdasi alasid veesisene vorm.

Keeruline ja raskesti määratav veetaimede perekond on jõgitakjas (Sparganium), mille liike ei õnnestu määrata ilma õite ja viljadeta. Tihti ei aita ka need toredad “takjanupud”, sest jõgitakja liikidel on hulk teisendeid ning mitmed liigid moodustavad omavahel hübriide. Algajale veetaimeuurijale piisaks sellestki, kui ta tunneb ära perekonna.

Õitseval või viljuval taimel hakkavad silma takjanuppu meenutavad õisikud või viljad. Kui tahate aga selgitada veealuste või veepinnal ujuvate paeljate lehtede kuuluvust, siis kõõluslehe omadest aitavad neid eristada järgmised tunnused: leht on kogu ulatuses ühelaiune, kõõluslehe omast paksem ja põikiroodudeta.

Veesiseste paeljate lehtede järgi ei õnnestugi ehk iga kord taime liiki (perekonda) määrata, kuid ülalpool mainitud tunnused ja tekstile lisatud joonised peaksid visa uurija siiski enamasti sihile aitama.

Järgmises numbris teeme tutvust selliste kaldataimedega, millel raskesti määratavaid veesiseseid vorme küll pole, kuid mida õite ning viljadeta sageli ära ei tunta.

Artikli 2. osa