See müstiline armastus

Edgar Kask

Keskkoolipäevil kaks aastat koolist puududes ja mööda kõnnumaid luusides olin sügavalt veendunud, et armastan metsa. Sest mets ei peta, ei jäta sind maha, ei reeda iialgi.

Nüüd, kui olen oma kooliteed lõpuni käinud ning mured metsa ning rappa uputanud, panen kohkudes tähele: mida rohkem tean, seda lahjemaks muutuvad mu tunded. Otsekui sööksid teadmised loodusest ära armastuse…
Kuid armastusega ongi nii. “Ma ei tundnud teda,” ütleb Anatole France vürstitar Maria Bagrationile mõeldes, “ja võib-olla ei tahtnudki teda tundma õppida. Olin targem, kui paistab neile, kes seda lugu loevad, targem, kui seda ise arvasin: olin avastanud Erose saladuse ja saanud teada, et puhas armastus on vaba vähimastki sümpaatiast, austusest ning sõprusest, et ta elab ihalusest ning toitub valudest. Tõeliselt armastab inimene ainult seda, mida ta ei tunne.”

Niisiis – olgu sümpaatia, austuse ja sõprusega kuidas on, kuid tõeliselt armastab inimene eelkõige ahvatlevat tundmatut. Mitte varsakapja, mida on püüdlikult kakskümmend aastat pildistanud, vaid palu-karukella, mis harva ette satub.