|
|
|
TAIMED JA SEENED |
|
|
|
LOOMAD |
|
|
|
LOODUSKAITSE |
|
|
|
MAAST JA ILMAST |
|
REIS JA MATK |
|
|
|
MIDAGI HINGELE |
|
|
|
VARIA |
|
|
|
FOTOD VÕI JOONISTUSED: VILLU ANVELT, PRIIT ZINGEL, BELLIS KULLMANN, URMAS TARTES, REIN MARAN, FRED JÜSSI, AVO PÕLENIK, IMBI RÜÜTEL, EDGAR KASK |
Rohudz'ungel kihiseb elust. Lõputu
hulk erisuguseid putukaid on siin iga päev ringi sibamas
ja oma eriskummalisi tegusid toimetamas. Tegusid, millest meie,
inimesed, tihtipeale arugi ei saa. Aga mida põhjalikumalt
me putukate maailma uurime, seda keerulisemaks muutuvad tema
seosed. Ometi tahaks inimene kõike teada ja kõigest
aru saada. Ent putukatega ei saa rääkida, nad ei kirjuta…
Kuidas siiski mõista putukaid ja tunnetada nende keerulist
elu?
Poole kilomeetri kaugusel asuv
Mont Blanc oli mattunud pimestavasse lumemöllu. Nagu meiegi.
Teravad jäänõelad sööstsid näkku
ja kasside all klaasjalt klirisev pinnas kippus igal sammul koos
minuga allamäge libisema. Oli kõvasti tegemist, et
end tuulest mitte lennutada ega murda lasta. Mõnekümne
meetri kaugusele meie selja taha jäid vettinud, jäisest
raskusest moondunud käsivarrejämeduste jäätorunööridega
telgid – eluasemed, mis olid meid poolteist päeva vapralt
selle raju eest kaitsnud. Nähtamatu tuisumüüri
tagant pidanuks peatselt ilmuma tormihütt. Tundus, nagu
oleksime juba kõndinud terve igaviku. Tibatillukese mutukana
möirgava tuulega võideldes avastasin oma üllatuseks,
et olen mägede karget vaikust otsima tulnuna sattunud keset
taltsutamatut möllu, milles habrast kindlustunnet sisendas
vaid sel hetkel piisavalt kindel jalgealune ning kusagil läheduses
asuv tormihütt. Miski takistas kujutlemast teelolijaid,
kel polnud neil päevil ei telke ega kindlat maad jalge all.