Taas mägedesse

Imbi Rüütel

VAADE MONT BLANC'ILT PRANTSUSMAA SUUNAS

Itaalias

Meie buss suundus kõigepealt Monte Rosa piirkonda, kus mõnedki asjaosalised esimest korda kogesid, kuidas isiklike kõrguspiiride ületamine seljaskantava majapidamise koorma all võib mõjuda. Juba ühine radiaalipäev tõusuga 3000 meetrile tegi oma korrektiivid ja pärast mõningat gruppide ümberkorraldamist alustasid neljast seltskonnast kolm pikka tõusu lumiste tippude poole.

Tuul plagistas kogu öö rahnude vahele peidetud telki ja hommik leidis madala maa põliselaniku pea kõrgusest huugamas ja üksjagu E-maitselist kartuliputru kivi alt. Tugevad puhangud sundisid matkaraja servast eemale hoidma ja lumele jõudnult tuli kergekaalulisematel eesmineja jälgedes püsimiseks kirka abil maaga kontakti otsida. Ometi saabus lõunasöögile külalisi – seltskond lumehakke, kes väheste kuni 5000 m kõrgusel lendavate lindudena end tuulest tantsitada lastes piinliku korraarmastusega viimasegi toidujäänuse lumelt noppisid.

Mägede ilm on teadagi muutlik, kuid ometi suutis siniselge ja tuisuvalge ümbruse välkkiire vahetumine sel tõusul üllatada. Tagasivaade ronitud teelõigule sundis kohendama sõrmi ümber kirkavarre ja kontrollima kassihammaste lummehaakumist. Taamal paistsid sinised jääseinad – unustamatud värvid juba 4000 m kõrgusel.

Veel pisut sulavas lumes sumpamist, köisronimist kiviklibul, seejärel harjamarsruut, ja olimegi Castore’i tipus 4228 meetri kõrgusel – paljude jaoks esimesel neljatuhandelisel! Rõõm jäi aga üürikeseks, sest lõikav tuul ja lendav aeg sundisid meid kiiresti laskumist alustama. Ja eks varbadki olid juba märjad ja külmad. (Alpivarustusega me just ei hiilanud – selle iidsuse tõttu vaadati meid nii mõneski hütis otsekui ajaloolisi eksponaate.)

Juba uue päeva valguses tagasipilk Castore’ile, siis laskumine, päev puhkust, karge suplus liustikujärves ja teekond läbi pilvejõe alla orgu. Seal ootas buss, et viia meid läbi Aosta oru lämmatava kuumuse Mont Blanc’i piirkonda. Juulikuine leitsak süvendas soovi pageda üha kõrgemale, mägise õhu jahedusse.

Mont Blanc

4807 m kõrgune Mont Blanc vallutati esimest korda 8. augustil 1786. Ootamatute tormide ja laviinide tõttu hukkub Mont Blanc’i piirkonnas keskmiselt 200 inimest aastas. Soodsa ilmaga käib päeva jooksul tipus ligikaudu sama arv huvilisi. Kohalike jaoks on mägironimine rahvasport.

Kui vaadata ilusal suvepäeval Mont Blanc’i harja suunas, võib seal märgata loendamatuid inimesi mustade sipelgatena valgel lumel üles-alla sagimas. Prantsusmaa poolelt on alates 2400 m kõrguselt sisse tallatud ka vähemkogenud matkajale üsna sobilik, kuigi jäisevõitu jalutusrada. Hea tahtmise korral saab sedakaudu ilusa ilmaga vallutusretke ühe päevaga tehtud, toeks kassid, kirka ja vajadusel mägigiid. Raskematele radadele minek nõuab aga tõsisemat alpinismi-alast ettevalmistust.

Alpide Itaalia-poolselt jalamilt avanes kuninglikule Mont Blanc’ile unustamatu vaade. Meie teekond piki Miage’i ja Dome’i liustikku tõotas tulla tagasihoidlikuma alpinistliku raskusastmega.

Kõikide ennete kohaselt pidi lähipäevadel tulema ilus ilm. Saabunud sametpehme öö joonistas tähisele laele meie kohal terava mäeaheliku. Seal kusagil ööbisid kaks inglast, kellega meil oli määratud peatselt kohtuda unustamatute sündmuste käigus.

Päev leidis meid taas seljakoti raskuse all loendamatute mäekristallide sädeluses ja hiiglaslike kiviseente vahel piki liustikukeelt sammudega mäge mõõtmas. Kaljudele jõudnult tõusime ettevaatlikult. Ainus vääratus võis kaaslaste pihta vallandada kivirahe. Telkimisplatside nappusel seadsime end päeva lõpuks sisse “hotellis” nimega Glacier (tegelikult asusid meie telgid liustikulõhede vahel). Binokliga oli juba võimalik märgata lõputuid inimsipelgate roode usinalt piki Plangumäe harja sibamas. Varsti pidanuksime meiegi selle rivi ühe tähelepandamatu osakese moodustama.

Teekond

Tähiselt selge hommik algas kolme paiku. Peatselt otsisime juba teed üle lõhesildade, heites aukartlikke pilke klaasjassiniste lõhepaleede labürintidesse. Kui harja lähedusse jõudsime, oli juba keskpäev. Sulav lumi raskendas liikumist. Kaljudelt kukkuvad kivid vallandasid siin-seal pisemaid, aeglaselt liikuvaid märja lume laviine. Liikusime köietatult. Ikka sammhaaval.

Samal varahommikul alustasid teisel pool Mont Blanc’i inglased Jamie ja Simon tõusu kurikuulsale Frenay ribile. Ka viis hispaanlast olid valinud just selle raske raja. Sakslane Ulrich ja hispaanlane Juan olid otsustanud aga ronida piki kõrvalasuvat Innominata ahelikku, kuhu viib samuti muljetavaldav marsruut. Kõik üheksa kohtusid Eccle’s hüttide juures (3650 m) enne teekonda, mis suuremale osale neist kujunes viimaseks.

Frenay on üks seitsmeteistkümnest Mont Blanc’ilt algavast ribist ning tema kilomeetripikkune vertikaalne tõus Innominata ja Peuterey vahel ulatub peaaegu tipuni. Pärast paljude tuntud prantsuse alpinistide surmaga lõppenud katseid alistati Frenay lõpuks 1961. a. Chris Bonningtoni ja tema sõprade poolt. Nn. Alpide piibel – Gaston Rebuffat’ raamat “Mont Blanc’i piirkond: 100 parimat marsruuti” – kirjeldab Frenay’d kui üht hirmuäratavaima kuulsusega rada. Marsruuti, mis on teistest eraldatud, tuuline ja tehniliselt keeruline. Vertikaalsel ribil ronimisele kulub terve päev, mille vältel ollakse täielikult loodusjõudude meelevallas. Päästetööd on seal sama hästi kui võimatud, seega tuleb ronida lõpuni. Et piirkonnas esineb tihti äkilisi torme, jälgitakse enne ronima asumist ülimalt hoolikalt ilmaennustust.

Pärastlõunal asusime oma rajal alles tibatillukesel harjaplatool, kus puhkepausi ilmestas seni hingitsenud priimuse otsustav lõpupauk. See ajendas meid otsima soodsamat laagripaika, mis, nagu hiljem selgus, oli parim, mida teha võisime. Uuest laagripaigast vaid 100 meetrit kõrgemal asus Vallot’ hütt, mida veel sel õhtul otsustasime külastada. Järsk tõus hütini ilma kassideta osutus küllalt kurnavaks. Maa oli kaetud teravate jäänõeltega, mis igal sammul jalge all klaasjalt klirisesid. Istusime hetkeks tuulisele nõlvale. Loojang oli vapustavalt maaliline, kuid samas salapärane. Idataevasse joonistusid kõhedusttekitavad lapergused valkjad mullid. “See on kummaline,” mõtlesin neid silmitsedes.

Torm

Frenay kohale ilmusid pilveräbalad juba pärastlõunal, mil inglased ja hispaanlased juba seal ronisid. Plaani kohaselt pidanuksid nad vahetult enne pimedat jõudma Mont Blanc’i tippu, kuid juba enne aheliku kolmandale, tehniliselt keerukaimale tipule Chandelle’ile ehk Küünlale jõudmist hakkasid pilved kiiresti tihenema ning algas tuisk. 50 meetrit enne tippu saabus öö. Sellistes tingimustes olnuks võrdselt ohtlik nii tõusu jätkamine kui ka laskumise alustamine, mistõttu inglased otsustasid veeta öö 15 cm laiusel kaljueendil, rippudes köietatult poole kilomeetri kõrgusel liustiku kohal. Hispaanlastest polnud midagi kuulda ning Jamie ja Simon olid nende pärast pisut mures, sest teadsid, et neil polnud isegi magamiskoti katteid.

Tuul tugevnes meie telklaagri kohal juba õhtupoolikul ja paisus öö edenedes möirgavaks tormiks. Sadas läbisegi vihma, lund ja rahet. Lumme kaevatud telk laperdas kurjakuulutavalt. Et ilmateade oli olnud paljutõotav, lootsime, et see möll lõpeb peagi.

Sama lootsid ka Jamie ja Simon, kes aga tormi tõttu olid sunnitud tunduvalt ohtlikumas kohas ööbima.

Varakult tõusnud hispaanlased jõudsid inglastele järele hommikul. Hispaanlastel tundus olevat tõsiseid tehnilisi raskusi. Jamie, kes ronijatest ainukesena suutis antud olukorras asju kontrolli all hoida, abistas neid. Peatselt hakkasid hispaanlased siiski maha jääma ja kadusid seejärel seljatagusesse tuisku. Chandelle’i tipp näis kättesaamatuna, lisaks kimbutas inglasi hüpotermia. Pärast pingutavat ronimist jõudsid nad lõpuks “kindlamale maale” ja Jamie valmistas esimese sooja söögi. Nad olid sel päeval läbinud vaid 100 meetrit! Simoni ja Jamie magamiskottides olid sulgede asemel jääpallid ja sooja saamisega oli tõsiseid raskusi. Torm aga ei ilmutanud ikka veel vähimatki nõrgenemise märki. Öö oli pikk ja piinav ning kogu tegevus koondus hingamisava hoidmisele. Iga hoolimatu liigutus võis selle sulgeda ja põhjustada lämbumise.

Meie telginöörid olid jäätunud käsivarrejämedusteks jäätorudeks ning haprad fiiberkaared vajusid nii ohtlikult looka, et iga paari tunni tagant tuli telgiseintelt jäidet igaks juhuks vähemaks kloppida. Hetkeline väljumine tähendas üdini märgumist ning ebameeldivat niiskuse kontsentratsiooni tõusu ainsas arvestatavas kuivatuskapis – magamiskotis. Tuul aga ulus üha õõnsamalt ja telgi põhi hakkas läbi laskma. Oli märg, kuid õnneks siiski veel soe. Me polnud peaaegu midagi söönud, isu oli kadunud ja peas tiirlesid hajusad mõtted meid ümbritseva ja ootava ümber.

Vallot’ tormihütis

Järgmisel päeval oli nähtavus pisut parem ning me alustasime tõusu, jättes maha jääst moonutatud telgid. Tuisk oli jäine ja tuul tahtis pikali lükata. Kuid jõudsime siiski sihile.

Uskumatult räpane ja aroomiküllane kitsas tormihütt tundus pärast vesise põhjaga niisket telki lausa paradiisina. Eest leidsime seltskonna eestlasi ja mõned prantslased. Peatselt oli kogu hütt täitunud märgade riiete ja magamiskottidega.

4500 meetri kõrgusel asuvast Jamie ja Simoni ööbimispaigast oli kirjelduse kohaselt veel 45-kraadine tõus tippu. Pliit ei töötanud enam – et sooja saada, pidi liikuma. Päike, mis kohati üritas hõrenevast tormist läbi tungida, andis kurnatud inglastele pisut jõudu ning lootust jõuda Mont Blanc’ile ja üle selle. Veidi enne tippu leidsid Jamie ja Simon maast kellegi ronimisvarustuse ning mõne meetri pärast ka Ulrichi ja Juani. Ulrich oli kohutavas seisundis: ta ei tundnud neid ära, ei suutnud arusaadavalt rääkida ega liikuda. Ta vaid põlvitas ja ta käed värisesid. Juaniga oli asi pisut parem. Tema ütles, et nad olid olnud seal juba kaks ööd, kuid ta ei teadnud, kus nad asuvad. Jamie ja Simon püüdsid neile lumme varjendit raiuda, et aga mägi kujutas endast õhukese lumekihiga kaetud jääpanka, see ei õnnestunud. Ainus, mis nad nende heaks teha said, oli lubada, et kutsuvad päästeteenistuse niipea kui võimalik. Ulrichi ja Juani kaasavõtmine polnud antud olukorras mõeldav.

Jamie oli eelseisva laskumisega Prantsusmaa poole pisut tuttav ja hõrenevas tormis oli neil tee leidmi-sega jätkuvalt õnne. Ka vastutulev giid oma matkagrupiga kinnitas, et nad pole täistuisanud rajalt kõrvale kaldunud ja peaksid varsti jõudma tormihütti, kus on võimalik saada raadioühendus päästeteenistusega.

Vallot’ hütti rebestas õõnes vaikus. Äsja sisenenud, tormist läbinisti muserdatud, üdini jäätunud ja tardunud pilguga Jamie ja Simon edastasid vaevu artikuleerides avariiraadio teel päästeteenistusele teate, et väljas on abivajajaid. Nende endiga pidavat nüüd ilmselt kõik korras olema.

Kuid siiski mitte päris. Seistes seal, olid nad ikka veel külmast kanged ja jäise kestaga kaetud, kätel narmendamas veritsevad naharibad. Abitult tänuliku naeratusega lubasid inglased end külmunud riietest vabastada. Kuivade sokkidega, tekivirna alla maetult, lasksid nad endale joota kuuma Coldrex-hõngulist teed, uinudes seejärel uskumatu pääsemise naeratuse saatel. Meie segasummasuvila oli selleks ajaks juba tugevasti ülerahvastatud – läbisegi pead, jalad, seljad, küljed. Uinumisplatsi kättevõitlemisega oli igatahes üksjagu tegemist. Teadmata, kaua torm veel kestab, tuli olla kokkuhoidlik nii gaasi kui ka veega. Uskumatu, kuid isegi 4500 meetri kõrgusel leidus pikanäpuliste esindajaid: tormi hõrenemise esimeste märkide järel läks onnist, kus asukate hulk ja läbiränne aina kasvas, kaduma inglaste viimase kütusega sulatatud vesi ja üks meie telkidest...

Uinaku järel kosus Simon silmnähtavalt, tema sõpra Jamie’t raputasid veel pool ööd vappekülmad ning ta sonis kohutavalt. Hommikul oli Jamie’l parem, ehkki esmalt tundus tal möödunu mäletamisega tõsiseid raskusi olevat. Simoni kaasabil taastus ka tema mälu ja hiljem arvas Jamie, et ohu lõppedes lülitas ta mõistus end lihtsalt välja.

Inglased ööbisid hütis veel ühe öö ja laskusid siis Prantsusmaale oma laagrisse, kust nad kaaslaste teadmata olid Freney’le tõusuks lahkunud, mistõttu sõpradel polnud pähegi tulnud nende pärast muretseda. Vaid üks täiesti võõras inimene astus Simoni juurde ja küsis varjamatu uudishimuga: “Räägitakse, et te käisite Frenay’l?”

Kauaoodatud hetk

Sel õhtupoolikul hajusid tormipilved niisama äkki, kui olid kogunenud. Vaid üle tipu voogav üksik tuisukaar meenutas möödunut. Tuhkatriinulikult plekine Vallot’ hütt oli saanud muinasjutulise jäise kuue, mis aga juba paari tunniga päikese sulatavates kiirtes unenäoks haihtus. Õhus tiirlev helikopter pani tahtmatult mõtlema neile, kes kusagil seal lumes veel ehk elavate kirjas olid. Et tipp jäi hütist vaid 400 meetrit kõrgemale, oli meil piisavalt aega, et seal enne videvikku ära käia.

Valitsevast hõredamast õhust andis nüüd märku hingeldamine vähimalgi liikumisel. Vaikides saatsid meie teekonda hiiglaslikud lumeliiliad jalge all ja esilekerkivatel kaljunukkidel.

Ja siis saabus kauaoodatud hetk, mil kõrgemale polnud enam kusagile minna! Me olime Mont Blanc’il! Vatiste pilvede meri laiumas meie all, sügavuses ja kõrval. Ning unustamatult ilus ilm, mis lubas pea pool tundi meil sellest kõigest rõõmu tunda.

Ilmselt juhtub harva, et niisuguse päikesepaiste ja soojusega on Mont Blanc’i harjal vaid üksikud inimhinged. Seekord oli põhjuseks alles pärastlõunal raugenud torm. Ei tahtnukski lahkuda. Kuid oli aeg. Asuda mõtlikult koduteele. Et tulla tagasi. Taas mägedesse.

Saatus

Kirjeldatud kahepäevase ootamatu tormi ajal hukkus Mont Blanc’i piirkonnas üheksa inimest. Sakslane Ulrich suri haiglas. Viiest Frenay’l roninud hispaanlasest jäi ellu vaid üks.

1999. a. jaanuari lõpul ühe Alpides jällegi ootamatult alanud viiepäevase tugeva tormi kestel tegi päästeteenistuse helikopter mitu ohtlikku, kuid tagajärjetut katset jõuda kahe Droiitide ahelikul roninud alpinistini. Üks neist ronijaist oli inglane Jamie. Viiendal päeval nendeni jõudnud päästeteenistus tõi alla tema külmunud, juba elutu keha.