Mõistatuslikud putukad...

Urmas Tartes

Kõige lihtsam on mõistatusi lahendada, kui võrdleme neis sisalduvaid nähtusi millegagi, millest me arvatavasti hästi aru saame. Võime vabalt kirjeldada putukate elu, võrreldes seda inimühiskonna käitumistavade ja kommetega.

Oma üllatuseks näeme, et esmapilgul absurdse ülesande lahendamine muudab putukate maailma meile tunduvalt arusaadavamaks. Me avastame suurel hulgal mitmesuguseid, ka ootamatuid, sarna- susi. Leiame palju armsaid, hoolitsevaid, ohvrimeelseid või tublisid putukaid. Samavõrd on siin ka vastikuid, alatuid, egoistlikke, küünilisi või kohutavaid kuuejalgseid. Seejuures eelarvamuslik suhtumine putukasse, nii nagu inimessegi, võib osutuda valeks. Toome näiteks kõrvahargi, kelle välimus ja nimigi kutsuvad inimestes tavaliselt esile külmavärinaid. Vähesed aga teavad, et emase kõrvahargi näol on tegu loomariigi ühe hoolitsevaima emaga. Emane kõrvahark ehitab oma munadele korraliku pesa ja valvab nende kõrval seni, kuni pojad kooruvad. Mõne lõunapoolse liigi emane sureb vahetult järglaste koorumise järel, olles sedasi oma väetitele lastele esimeseks toiduks.

Jälgides koonlaste pulmamänge, leiame kohe sarnasuse inimeste vastava sündmusega: ilma väärilise kingituseta, milleks on teine putukas, isasele pulmakellad helisema ei hakka. Samas ei “viitsi” paljud isased ise pulmakingi püüdmisega vaeva näha, vaid petavad selle emast teeseldes teistelt isastelt välja. Paradoksaalne on just see, et petmisega tegelevad suuremad ja tugevamad isased. Putukatel ei puudu ka “abielu”. Tihti jääb isane pärast paarumist emase selga valvama, kuni tema poolt viljastatud munad on munetud.

Ühiseluliste putukate peredest leiame peaaegu kõiki inimühiskonna ajaloost teada nähtusi kodurajamisest ja tööriistade kasutamisest kuni orjapidamise ning sõdadeni välja.

Selline inimesekeskne lähenemine on meile vägagi omane, kusjuures tihtipeale tõlgendavad isegi teadlased putukate elu inimesest lähtudes. Näiteks illustreeritakse putukate nägemismeelt sageli fotodega, mis on pildistatud läbi putuka silma. Niisuguste piltide põhjal, millele lisatakse juurde veel silma struktuuride füüsikaline analüüs, tehakse kaugeleulatuvaid oletusi putukate nägemismeele toimimise üle. Sellised teaduslike meetoditega saadud tõlgendused on paraku vildakad. Kõigepealt pole nägemismeel putukate jaoks üldsegi nii oluline kui inimesele. Näiteks on neil inimesega võrreldes haistmismeelel tunduvalt suurem osatähtsus. Silmast saadud informatsioon töödeldakse kesknärvisüsteemis ja alles seal kujuneb nii putuka kui ka inimese jaoks oluline teave. Putukate kesknärvisüsteemi suutlikkus erineb inimese omast sama palju kui nende silmade ehitus, kuigi putuka ja inimese silmast lähtuvad närviimpulsid on äravahetamiseni sarnased. See kehtib ka näiteks südame töö kohta: putuka südame ja inimese südame kardiogrammid näevad väga ühtemoodi välja, ehkki nende südame ehitus ja vereringe talitus erinevad üksteisest oluliselt.

Kas siis inimesekeskne lähenemine putukate elule on vale? Nii ei ole mõtet küsimust püstitada. Pole tähtis, kuidas keegi putukaid tunnetab. Sobivad nii inimesekeskne kui ka rangelt teaduslik tõlgendus, sest mõlema aluseks on igakülgsed teadmised putukate elu kohta. Ja mida rohkem me neid teadmisi kogume, seda avaramaks ja paremini tõlgendatavaks pilt muutub, seda rohkem selguvad meile seosed selles mitmekesises tillukeste, kuid väga oluliste olendite maailmas.

Pealegi alluvad inimene ja inimühiskond täpselt samadele loodusseadustele kui putukate maailm, seega allub mis tahes inimesekeskne tõlgendus samuti loodusseadustele. Asi on pigem terminoloogias.

Vaadates nüüd putukatega tõtt, on ikkagi nii kosutav tunda, et inimesed pole oma mitmesuguste eluprobleemidega maakeral üksi. Küll aga peame meeles pidama, et looduses pole olemas kasulikke ega kahjulikke putukaid, nagu pole täiuslikumaid või primitiivsemaid loomi. Ka lihtsama ehitusega loom võib oma keskkonnas olla sama kohastunud, kui keerukama ehitusega loom oma keskkonnas. Ja putukad on lihtsalt rohumaailma elanikud ning sellistena tulebki neid võtta.