Ööbiku kevad

Rein Maran

Sellest on nüüd juba paar aastat, kui minu heal kolleegil ja sõbral Tõnu Talpsepal õnnestus juhuslikult lindile jäädvustada vana talu õuel asjalikult pesamaterjali koguv tundmatu linnuke. Hakkasime siis ekraani ees linnumäärajatest uurima, kellega meil tegemist on. Midagi väga tuttavat oli selles sulelises. Enamasti kahel jalal hüpeldes liikus ta kiiresti ühest kohast teise, peatus, uuris maapinda, aeg-ajalt tõstis üles mõne mulluse lehe või kulukõrre. Mõnikord sikutas midagi talvise lume poolt kokkupressitud kõdukihist. Üsna valiv oli ta ka: enamik leitust heideti kõrvale. Kui nokavahe täis, tõusis lind lendu ja kadus silmist. Linnuke ise oli hall, vaevumärgatava pruunika alatooniga, sale, suhteliselt pika saba ja väikese nokaga – üsna silmatorkamatu välimusega. Kogu oma teadmistepagasit appi võttes oleks võinud teda ööbikuks pidada. Mis on aga ööbikul tegemist lageda taluõue rohus, ega ta ometi pesapuhkusele läinud linavästrikku asenda?

E. Kumari “Lindude välimääraja” (1974) järgi kuulub ööbik (Luscinia luscinia) perekonda ööbik (Luscinia Forst.). Tema ülapool, eriti saba on punakaspruun, alapool helehall, rinnal uduse, tumedama laigustusega. Jalad kõrged. Maapinnal kulgeb hüpetega, hoiab tiibu ripakil, saba püsti ja vibutab seda.

Kahel jalal hüples see linnuke küll. Tiibu aga ripakil ei hoidnud ja sabagagi määrajas kirjeldatud liigutusi ei teinud. Selja peal ja sabal mingeid punakaspruune toone ka märgata polnud. Kunstniku joonistatud näidistabelid andsid üsna lõbusaid tõlgendamisvõimalusi. Tolleaegne trükitehnika oli ju teadagi missugune.

M. Härmsi “Eesti linnustik” (1927) märgib, et ööbiku keha ülapool on ühetaoline oliivpruun, alapool valkjas, puguala ja rinnakülgede sulestik tumedam, tume-hallpruuni pilvetaolise kirjaga, saba tumepruun, osati punaka tooniga.

See kirjeldus sobis paremini. Ainult et osati punaka sabaga ei olnud midagi peale hakata.

“Eesti Linnuatlas” (1993) märgib ööbiku Eestis üldlevinud ja sagedaseks haudelinnuks.

Nii et pea igal taluõuel võiks ööbik oma pesaehituseks materjali koguda küll, kui ainult läheduses elutsemiseks sobivat võsa leidub. Miks ma aga varem pole teda taluõuedes askeldamas näinud?

L. Rootsmäe ja H. Veromani “Eesti laululinnud” on (1974) raamat, mille poole ma kõige sagedamini pöördun, kui on tarvis laululindude kohta selgust saada. Ja ööbiku välimuses toonitab see kirjatöö üldist oliivpruuni värvi, alapoole heledat halli, punapruuni saba, saledat kehakuju, kõrgeid jalgu ja mustjaspruune silmi ning maas rästa moodi hüplevat liikumist.

Kõik linde tutvustavad kirjalikud allikad on üksmeelsed selles, et ööbik elutseb niiskevõitu, hõredamais, rikkaliku alusmetsaga lehtmetsades, lehtpuu-võsastikus, aedades ja parkides, eelistab veekogude-äärseid võsasid.

Kõige põhjalikumalt kirjeldab ööbiku maa peal liikumist üks üsna vana raamat, mida ma ikka aeg-ajalt teatava aupaklikkusega kätte võtan. See on D. Kaigorodovi “Lindude riigist”, mis Ed. Schönbergi tõlkes ilmus 1923. aastal: “Mööda maad liigub ööbik rästa viisi, pikkade erksate hüpetega. Iga kahe, kolme hüppe järele jääb ta harilikult seisatama, ajab ennast peenelt sirgeks, tõstab oma kaunis suure saba tiibade kohale kikki ja vaatab ümberringi...” See minust märksa vanem raamat on mind ikka võlunud looduvaatluste täpsuse ja tabavusega.

Esialgne puht-tunnetuslik arvamus muutus pikapeale veendumuseks. Tegemist oli tõepoolest pesamaterjali koguva ööbikuga. Need juhuslikult tabatud kaadrid ja veider, omamoodi lõbus kõigile tuntud laululinnu määramise lugu olidki tõukeks filmile ööbiku elust. Ajendid loodusfilmi loomiseks võivad olla väga erinevad. Kui aga otsus on tehtud, käivitub juba peaaegu rutiiniks kujunenud ettevalmistustöö.

Esiteks tuleb selgitada, mis on teada kavandatava filmi kangelasest, s.t. välja otsida tema kohta kirjutatu, samuti filmid, pildid, lindistused jne.

Teiseks on vaja uurida, kas leidub kusagil kättesaadavas kauguses mõni sümpaatne “veidrik”. Inimene, kes üldtunnustatud “inimkohase” tegevuse asemel on püüdnud lapseliku uudishimu ja lihtsameelsusega taibata, missugusesse maailma on saatus ta paisanud. Inimene, kes pole paljuks pidanud raisata oma aega, et näha ja mõista ümbritsevat elu. Niisuguseid veidrikke polegi nii vähe. Ehk on nende hulgas ka üks selline, kelle vaatevälja on sattunud ööbik. Niisugune “teadjamees” võib olla heaks teejuhiks.

Kolmandaks on oluline süveneda tulevase filmikangelase maailma ja põhjalike vaatlustega see omaseks muuta.

Aega avaldatud materjalide uurimiseks ja teadjamehe otsimiseks polnud. Õnnelik juhus oli meile kätte mänginud ööbiku ja elu poolt pakutavat ei tohi maha magada – see on üks looduse filmimise kirjutamata seadustest. Isegi kui midagi välja ei tule, peab ikkagi proovima.

Teadsime, et pesamaterjali koguvad linnud on paiksed. Kui nüüd valida õige vaatluskoht, siis näitavad linnud ise, kuidas nad elavad ja mida teevad. Kui neid filmida ei õnnestu, siis otseseid kogemusi ja teadmisi saab ikka.

“Eesti laululinnud” – ... Pesa ehitab emalind üksi. Pesa valmib umbes kolme päevaga... ööbik võib inimese poolt avastatud pesa kergesti hüljata... ... Pesa ehitab ööbik enamasti maapinnale, enamasti põõsa varju. Seda on väga raske leida, sest pesamaterjalina kasutatud lehekõdu ja kõrrekesed sulavad põõsaaluse maapinnaga nii täielikult ühte, et silmad pesa isegi lähedalt ei seleta...

Palju meil vaatlusteks aega on? Ilmselt päev. Paremal juhul kaks. Sest kohe-kohe hakkab emalind munema. Siis käib ta pesalt ära märksa harvem ja võimalus tema meistritööd leida muutub kaduvväikseks. Õnneks oli meil põhifilmi tegemises parajasti paus. Binoklitega varustatult asusimegi võimalikult varjulistele ja meie arvates kõige parema vaatlusväljaga kohtadele toimuvat jälgima.

Umbes poole tunni pärast laskuski ööbik jälle õuemurule. Keksis mõnda aega ringi kõdulehti ja kõrrekesi valides ning lendas siis õuetagust vana kivikangrut katva võsa suunas. Seal kusagil võiski olla ta ehitatav pesa. Kuigi jah, aastatepikkused kogemused ütlevad, et ühe tähelepaneku järgi on väga ennatlik järeldusi teha. Jätkasime vaatlusi. Alles pärast ööbiku neljandat lendu ikka sama võsa poole olime pesa asukoha suhtes enam-vähem kindlad.

Valisime nüüd uued sobivamad vaatluskohad, siiski üsna aupaklikus kauguses, et linde nende tegevuse juures mitte häirida. Laia vaateväljaga binokkel oli, nagu ikka, vältimatuks abiliseks. Maapinna kohale vajunud oksale maabus lõpuks üks lind. Oligi ööbik! Nokas kandam ehitusmaterjali. Piidles ümbrust. Väristas tiibu. Ligi kümne sekundi pärast sukeldus rohurindesse. Ära oli ta üsna pikalt. Lõpuks viskus lind nagu lingust oksale, samale kohale, kus ennegi. Paar sekundit tiibade kohendamist, hüpe mööda oksa edasi, ja läinud ta oligi. Kas tõesti siinsamas oksa all on ta pesa?

Küll tahaks minna lähemalt uurima, kus see pesa täpselt asub ja kuidas ta välja näeb...

Ent kannatust! See on kogemustega omandatud raudne reegel!

Kümnekonna minuti pärast saabus emalind uue kandamiga samale oksale. Jälle kekutamine ja tiibade raputamine. Sukeldumine rohurindesse. Taas välja oksale. Sealt tiibade vurinal uut nokatäit tooma. Nii kestis see pea terve päeva. Alati saabus ta samale oksale, peaaegu samale kohale. Ära oli emalind (kui uskuda kirjasõna, siis see ta pidi olema) 4–16 minutit. Päeva lõpuks olin veendunud, et pesa asub rohurindesse sukeldumise kohast mõned meetrid kaugemal. Ööbiku maapinnal liikumise teekonna reetis rohu vaevalt märgatav võbelemine. See lõppes peaaegu alati ühes paigas. Pesas kohmitsemist võis aimata naadilehtede kerges rütmilises värelemises. Kui põhjalikult me ka ei uurinud, peale selle liikumise ei reetnud miski pesa asukohta. Oletatavasti asus see põõsastevahelisel naatidega kaetud lagedal. Naatide laiad lehed katsid ala ühtlase vaibana, mistõttu oli pesa ehitamist filmida siin täiesti lootusetu.

Ennastunustavalt laksutas isalind meist kord vasakul, kord paremal pool toominga- ja sirelipõõsastes, kuulutades kõigile, et siin on tema kaasa pesa. Teda ennast ei näinud ma päeva jooksul kordagi pesa juurde tulemas.

Järgmisel päeval polnud ööbiku askeldamisest enam jälgegi. Emalind käis ära ainult paaril korral. Vaid haruharva reetsid naadiladvad mingit liikumist pesal ja oligi terve päeva kohta kõik. Selle aja jooksul oli aega kümneid kordi läbi mõelda võimalikke tegevuskavasid, kuidas pääseda ööbiku pesa filmima. Mis edasi juhtus, sellest juba Eesti Looduse juuninumbris.