Pardid hanereas

Jaan Tamm

Millegipärast nimetatakse ühekaupa kolonnis liikumist hanereaks. Vaatamata sellele, et täpselt nagu haneperegi, kõnnivad ka pardid kenasti üksteise kannul. Aga ei kõlba ju öelda, et pardid kõnnivad hanereas?

Olgu kõnepruugiga kuidas on, mina jutustan järgneva loo just nimelt ühest toredast pardireast.

See oli kuuekümnendate aastate esimesel poolel. Ühel ilusal suvepäeval lamasime sõbraga Kuressaare lossipargi taga rannamurul umbes kümne meetri kaugusel veepiirist ja lasksime päikesekiirtel oma nahka pruunistada.

Vana kindluse roogu ja kõrkjaid täis kasvanud vallikraavis ning Kuressaare lahe kaldaroostikes on alati pesitsenud hulgaliselt sinikaelparte. Pardid on harjunud, et inimesed neile sageli üht-teist suupärast viskavad ega pelga seetõttu nende lähedust. Samuti on kohalikud elanikud harjunud, et julged pardid rannas liikuvate ja päevitavate inimeste vahetus läheduses oma tegemisi toimetavad.

Ka tol päeval oli nii vees kui rannamurul arvukalt parte. Korraga märkasime, et otse meie suunas liigub uhke rongkäik. Kõige ees astus väärika enesekindlusega pardiema ja tema kannul sibasid püüdlikult kümmekond pisikest pardihakatist, kõik kenasti korralikus hane- või ehk siiski pardireas.

Jälgisime nüüd sammujaid juba suure huviga. Üha lähemale jõudvad pardid ei vähendanud kiirust ega muutnud suunda, vaatamata sellele, et lamasime täpselt risti nende teel.

“Nüüd astuvad küll otse üle,” ütles sõber vaikselt. Ma ei vastanud, kuid kujutasin mõttes üsna selgelt ette, kuidas pardipere üle kahe palja tudengi kõhu ronib. Lõpuks, pisut vähem kui meetri kaugusel minu paremast puusast, jäi pardiema siiski seisma. Kui oleksin käe välja sirutanud, oleksin võinud teda puudutada. Ka ärevalt piiksuv pisipere peatus, säilitades seejuures eeskujuliku rivikorra. Pardiema näis tõepoolest aru pidavat, kas jätkata teekonda otse või sooritada pööre. Mõne hetke pärast pöörati siiski paremale. Möödunud minu jalgadest, tehti järgmine täisnurkne pööre – seekord vasakule. Mis nüüd järgnes, oli veelgi huvitavam. Selle asemel, et suunduda otse ees paistva vee poole, keerati pärast sõbra jalgadest möödumist uuesti vasakule ning alles sõbra puusa kohal jälle paremale, suunaga vette. Tähelepanuväärne oli seegi, et ükski pardilaps ei astunud kordagi ema jäljereast kõrvale ega lõiganud rada üheski kurvis. Kogu pesakond sooritas seega meie kohal lausa klassikalise ümbersõidu ja jätkas lõpuks oma teekonda vee poole täpselt esialgsel kursil.

Olime toimuvat jälginud lausa hinge kinni pidades ja vabanesime lummusest alles siis, kui pardid rõõmsalt vette sulpsatasid ning eemale ujuma hakkasid.

Arutasime, miks linnud just nõnda käitusid, kuid vastust leida ei osanud.