Suvistekask

Ülle Reier

Ajal, mil kirikuga seotud pühadest avalikult iitsatadagi ei tohtinud, müüdi Tallinna turul suvistepüha aegu kaski nagu jõulude ajal kuuski. Kaski jätkus igale maitsele: valge tohuse tüvega ja veel tumedakoorelisi, pikemaid ja lühemaid, kitsamaid ja kaharamaid. Kes tervet puud ei tahtnud, võis osta oksi. Vanaema oli linnainimene, aga endapikkuse puu tõi turult ära.

Tore oli – mets toas! Olin siis veel pere ainus laps, lasteaias ei käinud, ema-isa kaua tööl. Kasest sai mulle seltsiline. Selle alla võis koos mänguloomadega metsa minna, paberlinnukesi okste külge riputada… ja siis äkki leidsin, et

kasel on oma saatjaskond:

mööda oksi vibutab end pruunikas vaksik, kes sõrmega kokku põrgates jäigastub “oksaraokeseks”… noore lehe servas näsib unelevalt roheline paksuke röövik… asjalikult sibab mööda tüve sipelgas... mingi kõverik toruke tuigerdab lehe peal ja keegi elab hoopis üleni lehe sees, tehes sinna keerulisi käike. Kui silmad juba lahti läinud, hakkasin märkama järjest väiksemaid ja väiksemaid elukaid, kes on maha pudenemata reisinud koos kasega linna ja tuppa ning kellele see puu ongi kogu maailm.

Ma ei mäleta, kui kaua puu veenõus vastu pidas, aga selle ajaga jõudsid mõned tegelased silmist kaduda, mõned silme all nukkuda, mõned liikumatult alla pudeneda, aga mõned juurde tulla või õigemini välja tulla munadest, mis kase peal kaasas.

Kase seisukohast võttes olid need elukad kõik kahjurid – enamik neist nakitses õrnu värskeid lehti, mille peale kask oli suurema osa oma eelmise aasta säästudest investeerinud… Kaske kaitsev lindudest ja röövputukatest turvameeskond ei olnud tuppa kaasa pääsenud.

Botaanikud-ökoloogid nimetavad sellist ühe rohelise taimeliigi ümber keerlevat elu konsortsiumiks ja ringe neist, kes vahetult taime kasutavad ja neist, kes omakorda eelmistest toituvad, kontsentriteks.

Kas tõesti pole vastpuhkenud lehtedega kase kõige lähedasemate hulgas kedagi temale kasulikku? Tõsi ta on, sest esimese ringi kasurid on tavaliselt seotud tolmeldamise või viljade levitamisega. Nii selleks kui teiseks kasutab kask elukate asemel tuule jõudu.

Kase kaaskonnast – temal elavatest pisikestest loomakestest – tuleb lähemalt juttu juulinumbris, aga harjuta nende leidmiseks silma juba nüüd. Abi leiad raamatust “Kase aasta”, kus tutvustatakse tähtsamaid kasekahjureid, raamatu lisas olevast tabelist aga selgub, et kase mitmesuguseid osi tarbib kokku 436 loomaliiki.

Aga kas oled üldse märganud, kuidas kask õitseb?

Kase isas- (pikad) ja
emasurvad.

Koju toodud puu ei ole tavaliselt nii vana, et juba urbi kannaks, parem on uurida suure kase oksi. Aeg on minna vaatama oma kaske, mille juba talvel välja valisid. Talvel peente okste küljes jäigalt rippunud pruunid urvad on kevadesoojuses pikaks veninud ning poetavad nüüd kollast õietolmu. Nii kask õitsebki, noorte lehtede puhkemise aegu. Ka tema viljad on urbades, ainult et need on lühemad-töntsakamad ning ei paista suvel täiskasvanud lehtede vahelt hästi silma. Ega sa äkki ei arva, et need ongi samad urvad, mis kevadel kollaselt tolmutasid? Muidugi mitte. Silmitse lähemalt oma kase urbadega oksa: emasurvad on praegu saledad, rohelised, isasurbadest poole lühemad ja hoiduvad kikki.

Ent millised on ikkagi kase õied? Vaata nii isas- kui ka emasurbi lähemalt. Ei värvilisi kroonlehti ega joovastavat lõhna, nektarist rääkimata. Kasele – ehtsale tuultolmlejale – on osutunud kasulikumaks koondada väikesed ilmetud õied kokku: kui korraga paiskub õhku suurem õietolmupilv, siis on tõenäosem, et nad kõik õhuookeanis kaotsi ei lähe, vaid mõni ka eesmärgile jõuab. Isasurba luubiga silmitsedes näed, et urva teljele on õied kinnitunud 3-kaupa ning õiekattest on jäänud igale õiele vaid 2 pruunikat soomust ja kandeleheke; tolmukaid paistab olema igas õies 4, aga tegelikult on 2, kumbki omakorda kaheks lõhenenud (kummalegi poolele on jäänud vaid üks tolmukott).

Ka emasõied kinnituvad oma püstises urvas 3-kaupa ja nemad on hoopis õiekatteta: kaitset pakuvad 3 kandelehekest, mis vilja arenedes kokku kasvavad ja suurenevad. Luubi all näed kolme 2-harulist emakasuuet.

Kahe lameda tiivaga lendpähklikese valmimiseks kulub veel kuid. Praegu on noored vaigused lehedki välja kasvamata ja nii lõhnavad… See tuletab meelde, et

peagi saabuvad suvistepühad.

Tänavu on esimene suvistepüha 23. mail. Suvisted, “nii suured pühad, et rohi ka ei kasva”, pole õiged kaskede või vähemalt kaseoksteta. Kui oma puu istikut otsimas käisid, siis nägid, kui palju kasvab metsaservadel ja kraavikallastel noori kaski: neid on seal nii tihedalt, et mitte mingil juhul ei õnnestu kõigil puuks sirguda. Seepärast pole ka patt sealt endale pisut rohelist pühadeks tuppa tuua.

Mõnelgi pool Eestis on tore komme keeta suvistepüha hommikul mune kaselehtedesse mässitult: need tulevad õrn-rohekaskollased.

Noori lehti kuivatades saame kasekevadet endale talvekski varuda. Jaanipäeva paiku valmistatakse saunavihtasid, aga noortele kaselehtedele on leitud veel teisigi rakendusi. Mõnes peres keedetakse neist kosutavat taimeteed, soomlaste rohelisekirjaliste kuklite saladus on jahusse segatud kaselehepulbris. Kaselehtedega saab anda kollaseid-rohelisi toone villasele lõngale.

TOIMETAJALT

Tänan kõiki, kes on meile teada andnud uurimisretkedest oma kase juurde! Maikuus vaadake oma silmaga üle kase emas- ja isasurvad ning püüdke jõuda luubi abil ka tolmukate ja emakasuudmeteni.

Seekord veel eriülesanne:

2000. AASTA PUU EESTIS

Selle peame leidma Eestis looduslikult kasvavate puude seast. 1996. aasta puu oli kadakas, 1997 – kuusk, 1998 – tamm, 1999 – kask, järgmiseks aastaks võivad kandideerida haab, ühte perekonda kuuluvad jalakas ja künnapuu (koos), lepp, mänd, paju, pihlakas, pärn, saar, toomingas.
Ootame teie kõigi arvamust maikuu jooksul. Kirjutage ikka aadressil: Eesti Loodus, pk. 110, 50002 Tartu või elektronpostiga: ann@el.loodus.ee (mõlemal juhul lisage märksõna “Aasta puu”).