Vaade Eestimaale Euroopa vaatetornist

Arne Ader

XX sajandi lõpul oli mul võimalus sõita kohta, kuhu me pidavat kõik õige pea jõudma – Euroopasse. Suure ümarlaua ümber vahetasime seal mõtteid sellest, kuidas uuenevas maailmas paremini loodust kaitsta. Ja igal õhtul lisandus ideedehunnikule minu öökapil järjekordne liigkilo, mistõttu ootasin väga lubatud väljasõitu lähedal asuvasse rahvusparki.

Ühel udusel sügishommikul sammusime lõpuks mööda laia kanali serva tähtsa linnuala suunas. Kraavidelt, mis tõid karjamaadelt kanalisse lisavett, tõusis aeg-ajalt lendu parte või haigruid ja veesooni palistavates puuridades sädistasid värvuliste salgad. Me teekond viis kaugele karjamaale püstitatud vaatetorni, kust avanes vaade kahele tehisjärvele. Just see kant pidi olema ümbruskonna ainuke peatumisvõimalus läbirändavatele vee- ja rannikulindudele ning justkui jutu kinnituseks ilmus udumüürist suur rabahanede parv ja maandus järvele. Mulle meenutas siinne tehismaastik pigem ideaalset loomaaeda, seepärast surusin kaasa võetud fotoaparaadi tagasi kotti ja rõõmustasin, et me veel Euroopas ei ole.

Tõsi, niisuguseid segipööratud uudismaid on ka Eestimaal küllaga ning mõned neist ajuti üsna linnurohked. Ja Eestimaa kirdenurgas leidub hullemaidki paiku. Selliseid, kus kahe elektrijaama vahel säravad rohelised elutud tehisjärvesilmad ja kus sammuvad ekskavaatorid jätavad oma jalutuskäikudel maha paarikümne meetri sügavusi vagusid. Muide, ka mürisevates masinahiiglastes asuvad tähtsad linnualad: ekskavaatorite mootoriruumis armastavad pesitseda meie rahvuslinnud suitsupääsukesed.

Aga sajandilõpu Eestimaal on olemas midagi muudki. Midagi, mis teeb hoopis rohkem rõõmu. Hiigelekskavaatori taevasse ulatuva noka tipust märkame, kus lõpeb kaevandustega piirnev kraavide rägastik ja algab kaunis laugastik. Siit saame näha, kuidas jõelt tulev kalakotkas maandub pesale kauges männiladvas.

Hea, et Eestimaal pole vaja linnukaitsealasid luua sammuvatesse ekskavaatoritesse. Meie trumpideks on tosin suuremat loodusmaastikku, mille puutumatust vajame iga järgneva inimpõlve jooksul üha enam. Juba praegu võib seda välja lugeda nende taanlaste, hollandlaste, soomlaste või sakslaste silmist, kellega kohtume meie looduse kõige sügavamates soppides.

Eestlasi endid neis kaugetes paikades eriti ei trehva – neil ju muuga palju tegemist. Ent looduse ilu osatakse siiski hinnata. Seletust ei pruugi küsida kunstnikelt, luuletaja-telt või teadlastelt, lapsed ning kinnisvaramaakleridki oskavad välja tuua olulise.

Saabuval sajandil on palju muutumas. Lootes, et suured kaitsealad jäävad meie põlislooduse oaasideks, suureneb surve meie kultuurmaastikele. Sidevahendite kiire areng vabastab edukad inimesed linna köidikutest. Aina rohkem liigutakse mere, järvede, jõgede või maaliliste vaadete suunas. Maakoha muldade viljakus pole enam kuigi tähtis, sest elatist teenitakse uuel viisil. Kui üha rohkem meie ettevõtmistest on seotud infovahetusega, võiksime unistada kogu Eestit hõlmavast maastikukaitsealast, mis annaks inimestele rohkem energiat ja inspiratsiooni. Me ei vajagi niivõrd kaitseala, kuivõrd sobilikku mõtteviisi. Uue mõttelaadi omandamisega on kiire, sest kultuurmaastiku kujundamisel tuleb juba praegu teha õigeid otsuseid.

Õiged otsused on inimeste unistustes tavaliselt olemas. Aga kui rahalugemiseks läheb, kiputakse unustatama, et ka loodusobjektidel on oma väärtus. Kui palju ikkagi väheneb meie kodukoha hind, kui ehitame kaks uut elektriliini eri suundades üle mäekuplite? Äkki on siiski odavam jätta ilusad mäeveerud rikkumata ning kulutada kolmandiku võrra rohkem poste ja traati, rajades liini tee- ja metsaservadele või kasutades hoopis kaablit? Kas ikka on paslik püstitada mobiilimast mäetippu ümbruskonna kauneima järve kaldal, kui sobiva kõrgusega kupleid leidub taamalgi sadu? Täpselt samalaadne on küsimus süvasadama rajamise kohta otse rahvuspargi piiri taha – hallhülgeid, kirjuhahku ja muidki haruldusi kõrvale jättes seame nii ehk ohtu ka selle, mille pärast mõnedki laevad siin randuksid? Iga ettevõtja teab ülihästi, et parimad lahendused ei pruugi olla need kõige odavamad.

Ei tahaks, et Eestis korduks sama lugu, millest sain aimu ühel Euroopa-reisi udusel hommikul tehisjärvele maanduvaid hanesid vaadeldes. Muide, tollesama ekskursioonipäeva õhtul sõidutati meie seltskond veel muuseumisse. Asutuse direktor oli vanem härrasmees, ainuke reisil kohatud ametnik, kes ei rääkinud ühise Euroopa keelt. Ta tervitas meid tõlgi vahendusel ja lausus, et heameelega teeks ta muuseumi aknad valla ja laseks topistel taas loomadena laia ilma minna. Siis juhatas ta meid tuppa, kus välja pandud fotodel särasid kraave kaevavate noorte rõõmsad näod. Piltide keskel rippus mustas leinaraamis üks vana joonistus. Eelmisel sajandil oli kunstnik jäädvustanud vaate umbkaudu samast kohast, kus hommikul olime linde uudistanud. Joonistusel oli kaunis jõekäär, mille kaldalt paistis pisike majake. Luhal sõi rohtu hall lehm ja kaldal seisis sookurgede paar. Jõel ujusid pardid ja kõrgel taevas sõudis haneparv…

Seda oleksin pidanud täna hommikul nägema, teadsin nüüd.