Haruldane kajakas Hiiumaal

Arnold Kristjuhan

HARKSABA-KAJAKAS 23. JUULIL TAHKUNAS.

23. juulil 1999 märkasin Hiiumaal Tahkuna tuletorni juures naerukajakate seas lindu, kelle pea oli kaaslaste omast palju tumedam. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegemist on harksaba-kajakaga (Larus sabini), keda enne käesolevat juhtumit oli Eestis varem kohatud vaid üks kord: 31. juulil 1964. aastal Matsalu looduskaitsealal Sipelgarahul [3]. Niisiis on see linnuliik pärast 35-aastast vaheaega jälle Eestis. Lind ei olnud majaka juurest lahkunud ka järgmisel päeval.

Eestis kohtab kajakaid üsna mitmest liigist, harksaba-kajakas sarnaneb kõige rohkem naeru-, väike- ja mustpea-kajakaga, kuid on neist siiski hästi eristatav. Kõikide nende lindude ühiseks tunnuseks on tumepruun või must pea, harksaba-kajakal on see aga tumehall, heades valgustingimustes on selle alaservas näha ka must ring ümber kaela. Veelgi lihtsam on teda kindlaks teha musta, kollase tipuga noka ja mustjate jalgade järgi, teistel eelpool nimetatud liikidel on nokk ja jalad punased. Täiesti eriline ja ainulaadne on harksaba-kajaka tiivamuster, mis on hästi näha lendamise ajal (vt. loo juurde lisatud fotot). Tiival joonistuvad väga selgelt välja kolm “kolmnurka”. Hall osa moodustub põhiliselt tiiva kattesulgedest ja mõnedest sisemistest hoosulgedest, must välimistest hoo- ja kattesulgedest ning valge ülejäänud hoosulgedest ja mõnedest kattesulgedest. Lisaks sellele on kajakal veidi harkis saba, tunnus, mis põgusal vaatlemisel võib märkamata jääda.

Niisugused tunnused on iseloomulikud täiskasvanud lindudele, noorlindude sulestik erineb vanemate omast oluliselt ning nende kindlakstegemine on juba mõnevõrra keerulisem. Sellegipoolest tunneme harksaba-kajaka noorlinnu ära tiivamustri järgi, mis sarnaneb vanalinnu omaga, ainult et noorlinnul on halli osa asemel pruunikirju.

Harksaba-kajakas pesitseb tsirkumpolaarselt nii Ameerika kui ka Aasia Arktikas. Tema arvukuseks loetakse umbes 100 000 paari [1, 4]. Meile lähimad pesitsusalad asuvad Gröönimaal, Teravmägedel ja Taimõri poolsaarel (vt. joonis). Harksaba-kajakas on ainus arktiline kajakas, kes sooritab pikki rändeid: enamik Põhja-Ameerika asurkonnast talvitub Atlandi ookeanil Aafrika ranniku lähistel, Aasias ja Alaskal pesitsevad linnud aga Vaiksel ookeanil Lõuna-Ameerika ranniku lähistel. Samas pole täielikult selge, kust läheb piir Atlandil ja Vaiksel ookeanil talvituvate kajakate pesitsusalade vahel. Üks suurem rändetee kulgeb Põhja-Ameerikast diagonaalselt üle Põhja-Atlandi Aafrika rannikule, mistõttu Euroopas on harksaba-kajakas regulaarne külaline vaid Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali rannikuvetes, mujal näeme teda harva (näiteks Briti saartel kõigest sadakond isendit aastas). Väljaspool pesitsusaega on harksaba-kajakas avamere lind: rannikule satub ta tavaliselt vaid suuremate tormide ajal. Tema kohtamine Läänemerel on üsna haruldane sündmus. Nii nagu Eestiski, registreeritakse harksaba-kajaka vaatlusi ka meie naabermaade linnuharulduste komisjonides. Senini on seda lindu nähtud Soomes 4 korda (viimati 1996. aastal), Lätis samuti 4 korda (kokku 5 isendit; viimati 1998. aastal), Leedus harksaba-kajaka vaatlusi registreeritud pole, Poolast on teada 11 vaatlust. Belgias, Hollandis, Saksamaal, Taanis ja Rootsi lõunaosas on harksaba-kajakas haruldane, kuid sügisrände ajal siiski küllaltki regulaarne külaline [2, 5–7]. Tõenäoliselt “puhuvad” sügisesed läänetormid neid linde Taani väinadeni suhteliselt sagedamini kui Läänemerele.

Kuigi mõlemad Eestis registreeritud vaatlused langevad juulikuule, satuvad harksaba-kajakad Läänemerele eelkõige sügisrände ajal: nii on näiteks neljast Soomes kohatud isendist registreeritud kolm ajavahemikus septembrist novembrini ning ka Lätis kohatud viiest isendist on kolme nähtud just sügisel (oktoobris-novembris).

KIRJANDUS:

1. d e l H o y o, J., E l l i o t t, A., & S a r- g a t a l, J. eds. 1996. Handbook of the birds of the world. Vol 3. Hoatzin to Auks. Lynx Edicious, Barcelona.

2. K o m i s j a F a u n i s t y c z n a, 1998. Rzadkie ptaki obserwowane w Polsce w roku 1997. Not. Orn. 39.

3. L i l l e l e h t, V. & L e i b a k, E., 1991. Linnuharuldused Eestis kuni aastani 1989. Hirundo 9. Tartu.

4. http://ftp.wcmc.org.uk/arctic/data/birds/ xemsab.html

5. http://risc.upol.cz/~vavrik/lari/LRS.HTM

6. http://www.dff.fi/~rk/kokodata.html

7. http://www.putni.lv/lvp_larsab.htm