Uexkülli loo järelsõnaks:

Elu on aja ja tähenduse loomine

See on see, mida Jakob von Uexküll on oma malbel moel kirjutanud 1920ndail. Me pole lihtsalt pandud aega. Aeg on miski, mida me ühel või teisel viisil kogu aeg loome. Nagu kunstiteost.

Need ajamõtted on taani noore kirjaniku Peter Høegi hiljutisest raamatust “Piirilolijad”1.

Jääva väärtusega mõtteid ja teadlasi on minevikus alati rohkem kui olevikus. Olevik on aga seda hinnatum, mida enam mineviku väärtusi ta endas koondab.

Aasta 1999 sai mulle Uexkülli aastaks. Lugesin sõnahaaval läbi ta omailma rändude raamatu – nii saksa keeles kui Mari Tarvase ja Kristel Aderi koostöös sündinud eestinduses. Korraldasime rahvusvahelise konverentsi Uexkülli bioloogiast – selle esimene osa toimus Tartus, teine pool Soomes Imatras. Võtsime Jakob von Uexkülli keskuses vastu mitmeid välisteadlasi. Septembris sai Hamburgis elava Detlev von Uexkülli algatusel Tallinnas ja Vigalas teoks esimene Uexküllide suguvõsa kokkutulek Eestis. Koos Doris Kareva ja Toomas Tiiveliga koostasime raamatukese Jakob von Uexküll noorema poolt välja antud Eesti Taassünni auhinnast. Ja panin kokku bioloog Uexküllile pühendatud paksu erinumbri ajakirjale Semiotica, mis tõi kaasa kirjavahetuse tema tundjate ja hindajatega üle maailma. Ses ajakirjanumbris, mis peaks ilmuma järgmisel aastal, on artikleid rohkem kui 30 autorilt. Neilt valitud killud jäägu lõpetama meie järjelugu.

Malte Herwig (kirjandusteadlane, Inglismaa): Mitmed selle sajandi kirjanduse suurkujud – Rainer Maria Rilke, Thomas Mann, jt. – said mõjutusi Uexküllilt. Pärast Uexkülli labori külastamist Hamburgis arvas Rilke koguni, et hakkab õppima bioloogiat. Uexküll laitis selle mõtte maha, käskis tal luuletusi edasi kirjutada. Ent peale mõju kirjandusele avastasin hiljuti ka mõjuniidi, mis ulatub modernse kunstini (ekspressionismi ja dadani).

Thomas Sebeok (semiootik, Indiana ülikool, USA): Heine Hediger, Zürichi loomaaia omaaegne direktor, oli tugevasti mõjustatud Uexkülli vaateist. Hediger oli suurepärane etoloog. Ta kirjutas raamatu loomade elust vangistuses, sellest, mida neile tähendab territoorium, ning teise raamatu pealkirjaga “Loomade mõistmine”. On ka huvitav, et René Thom, prantsuse matemaatik, katastroofide teooria looja ja arengubioloogia teoreetik, tunnistab oma kuulsas raamatus organismide morfogeneesist, et oma vaadete kujunemises on ta tänu võlgu Uexküllile.

Noel Sharkey (arvutitead- lane, Sheffieldi ülikool, Suurbritannia): Uexkülli ideedest on palju kasu kunstliku intelligentsi loomisel. Tänapäeva informaatika tunneb kasvavat huvi semiootika vastu.

Winfried Nöth (semiootik, São Paulo ülikool, Brasiilia): Robotite omailmal on organismide omailmaga mõndagi sarnast, aga ka üksjagu erinevat. Organism on omailma konstrueerija – selle seisukoha kaudu on Uexküll konstruktivismiks nimetatava filosoofiasuuna esindaja.

Jesper Hoffmeyer (bioloog, Kopenhaageni ülikool, Taani): Uexkülli poolt kirjeldatud loomade siseilm – see on nende maailma mudel, seega miski fiktiivne ehk virtuaalne. Kahekümnenda sajandi bioloogia on selle elusolendite virtuaalse maailma peaaegu tähelepanuta jätnud, ometi just see teeb elusolendid elavaks.

Peter Klopfer (etoloog, Duke’i ülikool, USA): Mitmed ideed, mida Edward Wilson on kasutanud oma sotsiobioloogia raamatus, on märksa varem välja öeldud Uexkülli poolt.

Yoshimi Kawade (molekulaarbioloog, Kyoto ülikool, Jaapan): Uexkülli vaateil on palju ühist mõjuka jaapani bioloogi Imanishi Kinji biosotsioloogiliste vaadetega.

Bioloogia on selle sajandi lõpul, kahel viimasel aastakümnel, olnud mõõnas. Uusi teoreetilisi ideid ja lähenemisviise – kui võrrelda näiteks 1960. ja 70. aastatega – on vähe ilmunud nii ökoloogiasse kui molekulaarbioloogiasse. Teooriad, millele praegu nende alade töödes viidatakse, kuuluvad tollesse või veelgi varasemasse aega. Ka evolutsiooniline bioloogia vaidleb enam-vähem samu vaidlusi, mida peeti juba sada aastat tagasi. Otsingud teaduslikuks edasiminekuks eluprotsesside süvamõistmisel ongi üheks oluliseks põhjuseks, miks J. v. Uexkülli tööd ühtäkki tähelepanu alla on sattunud. Temas nähakse alusepanijat semiootilisele bioloogiale – teadussuunale, mis pakub värske pilgu nii ökoloogiale, molekulaarbioloogiale kui ka evolutsiooniõpetusele. Selle väljaarendamine seisab suuresti alles ees.

Jääva väärtusega mõtteid ja teadlasi on minevikus alati rohkem kui olevikus.

Kalevi Kull