Kahe küüruga kuklasepesad

Ants-Johannes Martin

Sipelgate mõistatuslik eluviis on köitnud inimeste tähelepanu aastatuhandeid. Need putukad on meile oma organiseeritud tegevuse ja usinusega tihti eeskujuks, kuid nad on ka ebameeldivad korterinaabrid ning aias tülikad peenraelanikud. Sipelgate sotsiaalne elukorraldus, pereliikmete omavaheline suhtlemine ning pesadevahelised suhted on väga keerulised. Sipelgaid kohtame kõikjal. Ka Eesti 50 sipelgaliiki on hõivanud pea kõik neile eluks sobilikud kooslused, vaid õhus ja vees ei meeldi neil elada. Sipelgapesad on mitmekesise vormi ja kujuga. Sipelgad valivad sobivaima pesitsuskoha ja vastavalt selle tingimustele kujundavad ka oma pesakuhila. Üle kahe meetri kõrgused keerulise arhitektuuriga metsakuklaste pesakuhilad mahutavad kuni 4 miljonit töölist, umbes 1000 kuningannat, lisaks veel suurel hulgal parasiitsipelgate pesi ning hulgaliselt manulisi teistest putukarühmadest. Nii suurt peret hallata ja juhtida oleks ühel kuningannal võimatu. Seetõttu koosnebki metsakuklaste pesa arvatavasti mitmest väiksemast suhteliselt iseseisvast pereosast koos sinna kinnistunud emadega. Sipelgauurijad nimetavad omavahel suhtlevaid pesade rühmi ehk kolooniaid “üks pere mitmes pesas”. Niisamuti võime ka täiskasvanud kuklasepesa kutsuda “ühes pesas mitu peret”, sest tõepoolest võib ühes pesakuhilas tegutseda mitu suhteliselt iseseisvat, kuid omavahel tihedalt suhtlevat pereosa. Nende arvu peegeldab pesast väljuvate suuremate ja elavama liiklusega radade arv. Koloonia tekib, kui emapesast pungub pooleldi iseseisev pereosa ja suhted pesade vahel hiljem säilivad. Tütarpesad kerkivad mõnikord emapesa vahetusse naabrusse nn. kahe küüruga pesana, kuid võivad asuda ka kuni paarisaja meetri kaugusel.

Mil moel aga tekkis hoopis eriline, kahe küüruga kuklasepesa (pildil)? Siin on metssiga tunginud oma kärsaga nagu buldooseriga kuklasepessa ja löönud selle künakujuliselt kahele poole laiali. Ju ta tahab teha endale kuiva magamisaseme talvisele või varakevadisele märjale metsaalusele. Sipelgaid sel ajal kuhilas veel ei ole, ja kui vahel ka on, siis sipelgate hammustused ja hape tekitavad tõenäoliselt ainult mõnusat kihelust metssea kasimata nahal. Pärast metssea külaskäiku jääbki järele kahelt poolt kõrgemate servadega künajas magamisase. Kevadel soojade ilmadega asuvad sipelgad pesa taastama enamasti mõlemast aseme servast. Servad muutuvad seetõttu üsna kiiresti kuhilakujuliselt ümaraks. Seetõttu tekivadki kahe küüruga lähestikku asuvad pesad. Kuhilatel on ühised talvituskambrid, kus asuvad pere toiduvarud. Hiljem võivad pesad taas kokku kasvada, sageli aga jäävadki lahku ja tegutsevad iseseisvalt külg-külje kõrval. Olen kohanud ka kolme ning isegi nelja küüruga pesi, kuid need on ajutised ja mõne aasta möödudes kas ehitatakse kokku või jäetakse osa kuhilaid maha. Kahe küüruga pesa võib tekkida veel juhul, kui emapesa jääb puuvõra või põõsa varju. Siis ehitatakse vana pesa jalamile päikesepaistele uus, pere suurusele ja majandamisvõimalustele vastav elamu. Nii nagu meil: kui perekond ei suuda pidada suurt maja, üürib ta selle välja ja kolib ise aiamajja või elab ise ühes toas ja üürib teised välja.

Kas metssead teevad sellega kuklastele kahju? Mõnel heal seakevadel olen loendanud nii Akste kui ka Alatskivi-Padakõrve metsakuklaste looduskaitsealal kummaski isegi üle 50 metssigade poolt laiali aetud pesa, mis moodustab 2–3% sealsete pesade arvust. Äramagatud pesade hulk sõltub metssigade arvukusest piirkonnas. Seniste vaatluste põhjal võib ainult öelda, et palju sipelgaid hukkub, kui vihmavesi koguneb tekkinud lohku ja imbub ka talvituskambritesse. Kui järgneb tugev külm, siis külmuvad talvituskambrid ja sipelgad lämbuvad. Kuivale talvele ja kevadele järgneva suve jooksul suudavad sipelgad pesa taastada ning suuremat kahju sigadest ei ole, sest sipelgad taluvad lühikest aega väga madalat, kuni -20 oC, temperatuuri. V. Maavara teostatud laborikatsed näitasid samas, et sipelgad taluvad kestvalt normaalses kuhila- ja talvituskambrite niiskuses (relatiivne niiskus 80–90%) isegi -5 oC. Mõõtmistega olen tuvastanud, et keskmise suurusega laane- või palukuklase pere suudab suve jooksul kokku kanda ja pesakuhilaks kujundada kuni 0,5 m3 okkaid, raage, vaiku jm. pesamaterjali.