Kuu

Edgar Kask

On detsember. Metsad tilguvad lumeveest. Õhtud ja hommikud on hirmpimedad ning valget aega pole õieti ollagi. Lumi tuleb ja läheb nagu viirastus, kuid enne jõule on metsad taas valged. Õhk jaheneb ja taevast keerlevad lõputu vooluna jääkristallid, puud juba ägavad lumekoorma all.

Noorendik on lookas, põõsad painduvad üle tee. Kui oksa puudutad, langeb maha lumekasukas ja puu viskub üles kui vibust lastud. Pildistada ei ole midagi, sest valgest lumeseinast vaatab vastu vaid üksik tume laik.

Lühike valge aeg kaob pimeduseriiki punakaskollase valgusekuma sees. Taevarand õhetab, täiskuu on metsade kohale kerkinud ja üksik raagremmelgas vahipostil taludevahelisel põllupeenral.

Vaatan kuud. Kunagi õrnas lapseeas, kui pere õhtul loomi talitas, kerkis kuu tõllaratas Kasvandu kohale. Tahtsin teda endale. Ema arvas, et me ei saa teda kätte, ta on kõrgel. Ütlesin: võtame reha.