Jääsooja otsimas

Lauri Klein

Meie, inimesed, armastame enamasti soojust ja valgust nii enda ümber kui sees. Meile meeldib soe tuba ja kaminatuli, seda eriti talvekülmade aegu. Samas otsime vaheldust – kamina ees end soojendada on mõnus just pärast pikka lumes rassimist. Sellisteks võime pidada ennast, aga kuidas on lugu meie suleliste sugulastega?

Talvekülmad saabuvad meie kliimavööndis nii või teisiti ja sellega arvestavad kõik. Kes nuumab end paksuks, kes rändab soojale maale, kes keerab lihtsalt magama. Raskeid olusid aitab taluda lähedaste juuresolek. Nii me kogunemegi talviti üksteise juurde – vaatame pilte, pajatame lugusid ja meenutame suve. Talv on mõtisklemise aeg. Mida mõtlevad aga lumistes metsades ja jäätunud vetel ööbijad?

Külmade saabumine muudab looduse imepäraseks – meri jäätub ja maa värvub üleöö valgeks. See on midagi niisugust, mida enamik meie sinise planeedi lõunamaade elanikke võib-olla kunagi ei näe ja suur osa põhjamaalastest lihtsalt ei märka. Kuid kas suudame tajuda seda, mis toimub sel külmal ja imepärasel ajal meie kaugete suguvendade hinges?

Need küsimused keerlesid mu peas, kui ühel päikeselisel, aga külmal õhtupoolikul Lohusalu sadamas magama sättivat luigepaari segama sattusin. Lindude olekus oli midagi sarnast meie omaga. Just nagu siis, kui meil tuleb rahulikul talveõhtul võtta vastu ootamatu külaline, kelle kombeid ei oska kuidagi ette arvata.

Minul on aga tavaks killukesi loodusest pildikasti püüda ja seeläbi säilitada kübegi sellest imest, mille osaks me oleme. Olen vahelduva eduga ümbritsevat silmitsenud juba rohkem kui veerand sajandit. Viimasel viieteistkümnel aastal on mul abiks olnud tehissilm – fotoaparaat. Praegu kasutan kaamerat Canon EOS 5 koos mitmekesise optikaga. Selle kaameraga on tehtud ka nägemus pöördel FUJICOLOR SUPERIA ISO 200 värvinegatiivfilmile.

Tihti olen leidnud end mõttelt, et miks ma haaran vahel kaamera ja lihtsalt lähen kuhugi, kus saab olla enam-vähem omaette. On see vajadus enesega vestlemiseks, millegi olematu otsimine või lihtsalt veidrus? Aga lõpuks polegi see oluline, sest vabatahtlikult tehakse ju ikka asju, mis on meeltmööda.

Niisiis, kui Te vaatate fotot või mõnda teist silma ja südame ühistööna tekkinud nägemust, siis püüdke selle olemusse tungida. Iga pisiasi võib viia unustamatu tunnetuseni. Ja elegants peitubki just lihtsuses.

Vaadates teid ümbritsevat maailma, püüdke näha end selle lahutamatu osana. Hakake hetkeks talvituvaks kühmnokk-luigeks, kes on leidnud tuulevaikse sadamasopi, et seal rahulikult veeta ees ootav öö. Püüdke olla nagu tema, ja loksuv jääsupp ei tundugi enam nii külmana – sellest õhkub suisa sooja turvalisust.

 

Kõigile sooje värve soovides

Lauri Klein


Autori foto