Kaotsi läinud taevas (milleeniumimõtisklus)

Jaak Jaaniste

Maailma loomine – kosmoloogilise Suure Paugu mudeli teoloogiline versioon: Jumal-Looja on sulgunud aegruumi mulli, tema sõrmedest lähtub Maailma Valgus relatiivsusteooria illustratsioonidest tuttava valguskoonuse kujul. Pildi on maalinud inglise poeet ja kunstnik William Blake, paraku sada aastat enne relatiivsusteooria sündi. Kas geniaalne ettenägelikkus või tarkus tagantjärele? ... Pigem viimane.

Indrek:

Härra professor, kui ilmaruum on nii lõpmata suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas?

Nimetu professor:

Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete noor, otsige, ehk leiate teie.

(A. H. T., Tõde ja õigus, II kd., XXXVIII ptk.)

...Tähendab, ei ole – arutleb Indrek. – Ei ole midagi, ei ole kusagil midagi, ainult tähed, tähed, tähed... Aga kus on siis Jumal?

Lihtne loogika: et Jumal saab olla ainult taevas, tähendab taevast ilmajäämine ka jumalast ilmajäämist.

Ilmaruum, ehkki kujutlematult suur, jääb olemuselt siiski “maiseks”. Seal liiguvad tähed ja planeedid, sealt võib läbi lennata, seda saab uurida, mõõta, arvutada. Ilmaruumis on kõik loomulik ja loogiline – seal pole kohta jumalale.

Nende aastate jooksul, mil olen tegelenud astronoomia tutvustamisega, olen korduvalt kuulnud sama küsimust. Ja tihti on lisatud: kuidas Te siis ei tea – teadlased on ammu näidanud, et Paradiisi värav asub (näiteks) Orioni tähtkujus. Et kui tähelepanelikult uurida, meenutab see tähtkuju mõõgaga keerubit, kelle Jehoova kunagi oma valdusi valvama pani.

Muidugi, kui hoolega taevasse vaadata, võib näha igasuguseid asju. Aastasadade jooksul küll keerubeid, Jeesust, Neitsi Maarjat ja keda tahes. Tänapäeval enamasti UFO-sid või teisi tulnukate signaale. Ja nagu Tammsaare nimetu professor, pean minagi nentima: kahjuks pole ma leidnud midagi põnevat. Ainult tähed, tähed, tähed... Isegi Orioni tähtkuju pole olemas: kangelase õlad – punakat värvi Betelgeuse ja Bellatrix – asuvad neljasaja valgusaasta kaugusel; vöökoht, pea ja jalad aga kolm korda kaugemal. Keerubi mõõka kujutavate tähtede kaugused ulatuvad 57 valgusaastast 1500 valgusaastani. Ja kus on siis värav, mida valvatakse?

Kahtlemata on nii teadus kui haridus Tammsaare aegadega võrreldes tublisti edasi läinud. Ja kui ma oma ilmaruumi kirjeldusega liig hoogu satun, lüüakse mõnikord lauale trump: jumalat Te ei usu, aga maailma loomist tunnistate! Sest mida muud teie “suure-paugu-teooria” siis tähendab!

Mida peab tänapäeva professor selle peale vastama? Kui “käsi südamele panna”, on minul kui füüsikul märksa kergem leppida jumala olemasoluga kui ideega Universumi tekkimisest “vaakumi spontaanse polarisatsiooni” tagajärjel. Mis aga usku puutub, siis tõenäoliselt ei usu ma kumbagi – vähemalt mitte sellisel lihtsustatud kujul. Küll aga usun, et looduses on olemas võim, mis on ülimuslik minu ning teiste inimeste mõtete ja tegudega võrreldes. Ja niisamuti usun, et suure-paugu-teooria valemid kirjeldavad kosmilisi protsesse adekvaatselt ning neid võib kasutada matemaatilistes mängudes, mille abiga me oma astronoomia-alaseid teadmisi laiendame.

See, mida ma usun, on minu enese asi. Aga see, mida ma oma ameti tõttu päevast päeva õpetan, kuulub juba ühiskondliku olemise valdkonda. Füüsikat (ja pisut ka astronoomiat) õpetades pean järgima kehtivaid aineprogramme, ma ei tohi väljuda moodsate baaskontseptsioonide (paradigma) raamidest. Ka peab korralik loeng olema kuulajatele arusaadav; ta ei tohi olla vastuolus inimeste sisemiste veendumuste, nende maailmapildiga. Kui mõttevahetus ometi teravaks kipub minema (paraku juhtub seda harva), olen mõnikord öelnud: vabandage, me oleme füüsika, mitte teoloogia tunnis. Ja et teoloogiat õpetavad mõnevõrra teistsuguse ettevalmistusega inimesed.

Ja ikkagi jään ma süüdlaseks, üheks neist paharettidest, kes võtsid inimkonnalt taeva. Ka endalt, sest minagi kuulun ju inimkonna hulka. Kuidas seda tagasi saada?

Hea küll, kosmosest me Jumalat ei leia. Vast mõne tähe senitundmatult planeedilt? Miks ei võiks kusagil kosmoses asuda õndsate planeet, kuhu rändavad “õiged hinged”? Ja miks ei võiks kusagil asuda mõni (kehvem) planeet patuste tarbeks?

Kõlab kuidagi “maiselt”, ehkki midagi võimatut siin ei ole. Kui samastada Jumal mingi kõrgelt arenenud välistsivilisatsiooniga, võime meie siin “patusel Maal” vabalt olla meile tundmatu kosmilise aretusprogrammi objektiks. Teema, mida on ulmekirjanduses piisavalt käsitletud. Jääb vaid tavapärane küsimus: kus on siis selle ülitsivilisatsiooni Jumal?

Kõik toodud konstruktsioonid Vargamäe Indrekust alates ja modern fiction’iga lõpetades on kantud ühisest ideest: taevas ning Jumal on objektiivsed kategooriad; nende sõnadega tähistatud objektid eksisteerivad reaalselt, nende mõju maailmale on vahetu, materiaalne, sihipärane. Lihtsa inimese jaoks on Jumal reaalne olend (tavaliselt habemega vanamees e. taevataat), reaalse elukohaga (näiteks taevas, aga miks mitte ka mõni kõrgem mägi), kes teeb oma tegemisi samasuguse asjalikkusega kui meie oma maiseid toimetusi.

Filosoofia tunneb aga ka teistsugust Jumalat – mitte olendit, vaid pigem ideed, “maailma vaimu”, mis annab looduse kaootilisusele suuna, elule mõtte, meie tegevusele eesmärgi. See “filosoofiline Jumal” ei nõua endale kosmilist elukohta, küll aga tõsist tähelepanu.

Tuletame meelde: ajalooliselt ilmub Jumal kõigepealt personifitseeritud loodusnähtuse kujul. Tuntakse päikese-, tuule-, vihma- jm. jumalaid. Koos riiklik-kogukondlike struktuuride tekkega koondusid need jumalad ühtseks jõuks, rahvaid ja riike ühendavaks kultuurifenomeniks – kultuseobjektiks. Näeme, kuidas Taevasest Valitsejast (Lord, Gospod, Issand) saab ajapikku sõjakindral, sümbol ja lipukandja oma mõjupiirkonna laiendamise eest võitlevate rahvaste jaoks. Ja siis, keset kõige jõhkramat õiglusetust ning vägivalda ilmub areenile uut tüüpi jumal – idee üldisest vendlusest, kõigi patuste lootus – Lunastaja.

Ning tähelepanu: kogu selle evolutsiooni vältel ei mingeid habemega vanamehi, ei mingeid taevasi kodasid. Piisab teadmisest, et on olemas kõrgem võim, kelle/mille tahtele tuleb alistuda. Muutuvad vaid selle võimu funktsioonid – tujukast hiiglasest ja verejanulisest despoodist kristliku maailma Hea Karjaseni.

See põhimõtteliselt uus lähenemine Kõrgemale Võimule on üsna kaugel Jumal-Valitseja ideoloogiast. Kristlik (ka budistlik!) jumal, Universumi kaootilist kulgu mõtestav idee kehastub inimesena. See jumal-inimene omab küll üleloomulikku jõudu, kuid ei kasuta seda, eelistades alluda kehtivatele ühiselu reeglitele. Tema elu ei sisalda pürgimist võimu ja isikliku heaolu poole, pigem koosneb see loobumistest ja kannatustest. Ta ei esita oma jüngritele erilisi nõudeid või ettekirjutusi ja ainus, mida ta neisse sisendab, on usk. Ja seegi pole mitte niivõrd usk Jumalasse (kellele ta küll sageli viitab), kui just usk Inimesse, tema võimesse jääda ausaks ning objektiivseks nii enda kui teiste suhtes. Ükskõik kui ränka hinda selle eest ka nõutaks. Kuni eneseohverduseni välja.

Muidugi, ka sellele ideele saab anda materiaalse vormi. Nii Kristust kui Buddhat on peetud ajaloolisteks isikuteks, mõlema elu ning surma kohta on esitatud nii arheoloogilisi kui ajaloolisi tõendeid. Ja nagu juhtus Taevaga, saab ka neid tõendeid vaidlustada. Ideed ennast see ei mõjuta, idee ei sõltu sellest, kas Kristus elas või mitte, kas oli tegu jumala saadiku, erakordseid võimeid omava inimese (sensitiivi) või lihtsalt hullumeelsega. Idee eeliseks on see, et ta elab kauem oma kandjast – teda saab käsitleda kui sureliku inimese surematut hinge. Kristliku õpetuse tuum on lihtne: ellu jääb vaid see hing (idee), mis on otstarbekas socium’i järjepidevuse seisukohalt.

Kunagi oli Inimene surematu, elas Paradiisiaias, sõi selle vilju ja kiitis Jumalat. Siis tuli Saatan mao kujul ning ahvatles teda uurima Loodust, muutuma Jumala sarnaseks, mõistma head ja kurja. Maitsnud neid keelatud vilju, saigi Inimene nägijaks – ja leidis end olevat alasti ...

Millal see toimus? Millal eraldus inimene loomariigist, saades teadjaks oma jõust – aga samas ka piiratusest, saamatusest, surelikkusest? Millal kujunes moraal – ainuüksi inimesele omane võime hinnata oma tegevust üldise heaolu seisukohalt? Kas see oligi pattulangemine?

Nii Piiblis väidetakse. Möödusid aastasajad, Inimene kasvas, tema mõjuvõim Looduse üle suurenes. Ühes sellega kasvas ka patukoorem – seni, kuni ilmus Lunastaja ja ütles: kui tahad ellu jääda, siis kahetse; andesta maailmale selle kurjus, alanda end Looduse ees. Sellega toime tulnud, tõsta oma pilk – ja Sa näed Taevariiki.

Rõõmusta, ristirahvas! Taevas on olemas!

Maarjamõisas, oktoobris 1999