Uus Eesti punane raamat

Vilju Lilleleht

Enamik Eesti Looduse lugejaid on kindlasti kuulnud uuest Eesti punasest raamatust ja paljud ehk näinudki (esitleti juba poolteist aastat tagasi), kuid endale seda kõik soovijad muretseda ei saanud, sest raamat ilmus väikese trükiarvuga ametliku väljaandena. Tavapäraselt hoia- tav-punaste kaantega trükis on ilupiltideta, täis teaduslikke nimetusi, tabeleid, ohtralt mitmesuguseid arve, kategooriaid jne. See aga ei tähenda, et raamatu sisu laiemale lugejaskonnale huvi ei paku. Püüame lehitseda teda koos.

Alustuseks küsime,

miks oli vaja uut punast raamatut?

Vajadus tuleneb punaste raamatute eesmärgist: hinnata antud ala asustavate elustikuliikide (ja ka madalamate taksonite) seisundit ning pakkuda meetmed, vältimaks ohustatute kadumist. Et olukord pidevalt muutub, tuleb sellist hindamist aeg-ajalt korrata. Eestis on seda tehtud 1979. aastast alates, mil valmis meie esimene punane raamat. Rahvusvahelisi punaseid raamatuid annab välja Maailma Looduskaitse Liit (IUCN) alates 1966. aastast. Vaatamata sellele, et punastel raamatutel pole tavaliselt ei seaduste ega lepete jõudu, on nad avaldanud olulist mõju looduskaitsetegevusele.

Varasemad Eesti punased raamatud

Miks varasemad? Seni on laiema lugejaskonnani jõudnud ju ainult üks (1982)! Tegelikult valmis esimene Eesti punane raamat 1979. aastal: Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon koostas ning paljundas selle vaid neljas eksemplaris eeskätt eriteadlaste tarvis. Kõigile loodusehuvilistele mõeldud pildirohke trükiväljaanne (1982) oli sisult “punane” vaid osaliselt, sest tutvustas ohustatud liikide kõrval ka kaitsealuseid. Nii võiski vahel kuulda eksitavat väidet, et meie punasesse raamatusse on kantud näiteks metsvint, linavästrik, suitsupääsuke jne. – kõik meie tavalisemad linnuliigid.

Raamatuna pole keegi näinud ka meie teist punast raamatut ja on kaheldud, kas ta üldse olemas oli. Tolleaegsete nõuete järgi pidi niisugused hinnangut andvad kokkuvõtted kinnitama valitsusasutus (antud juhul keskkonnaministeerium), mis oli mõistetav, sest punasesse raamatusse arvamine tähendas sel ajal ka kaitse alla võtmist. Selleni teise punase raamatu puhul tõesti ei jõutud – enne tulid uued ajad. Ohustatud liikide nimistud kinnitas aga 1988. aastal peamiselt asjatundjatest koosnev punase raamatu komisjon ja need siiski ka avaldati – 1993. aastal teatmeteoses “Eesti A & O”. Seega, arvestades ka nüüd ilmunut, oleme punase raamatu nii või teisiti välja andnud ligikaudu iga 10 aasta järel.

Kas ongi tegemist raamatutega?

Ka nii võib küsida. Teine punane raamat ju kavandatud kaante vahele ei jõudnudki. Tegelikult on lisaks punastele raamatutele käibel ka nn. punased nimekirjad. Ja neidki on vahel nimetatud punasteks raamatuteks. Nagu tavaliselt, tekib järjekindlusetus mõistete sisu muutumisest. Tuntuks said punased raamatud tõesti raamatukujulistena, ametlikud väljaanded olid koguni vahetatavate eri värvi lehtedega (erineva ohustatuse astmega liikidele). Sageli piirduti aga ainult nimekirjadega, mida siiski seostatakse punase raamatuga.

Keda arvata punasesse raamatusse?

Loomulikult ohustatud ja hävimisohtu sattunud või juba hävinud elustikuvorme. Ent kas kõiki? Selle põhimõttelise küsimusega puutusid kokku ka meie viimase punase raamatu koostajad. Näiteks ohustatud seente nimekirja võeti vaid hästi äratuntavad liigid. Seevastu võib muude elustikurühmade nimestikest leida liike ja muid vorme, mida oskavad eristada ainult üksikud eriteadlased. Ja ohustatud putukate nimistus seisab näiteks ka inimesekirp, kelle päästmiseks vaevalt midagi ette võetakse...

Esimeste punaste raamatute peamine ülesanne oli päästa liike otsesest hävitamisest. Seepärast pidid päästetavad olema pilkupüüdva välimusega, neid oli vaja laiemalt tutvustada. Edaspidi jagus juba suurem osa tähelepanust ohustatud liikide elupaikadele. Nüüdseks on olukord veelgi muutunud.

Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudame alles hoida kõik tema eluvormid. Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile. Muidugi on küsitav, kas tuleks säilitada parasiitseid, haigusi tekitavaid ja teisi nn. kahjulikke liike, kuid üldiselt on

punaste raamatute põhimõtted muutunud.

Praegused punased raamatud peaksid andma hinnangu tervetele elustikurühmadele ja kogu loodusele tervikuna. Nõnda lähenedes ei saa me liike punasesse raamatusse kandes arvestada nende kasulikkust, tuntust, hõlpsat määratavust jne. Teisalt ei tähenda elustikuvormide arvamine ohustatud liikide nimekirja mitte sugugi seda, et neid tuleks kohe iga hinna eest kaitsma asuda (näiteks kahjuritena tuntud liigid või siis silmaga nähtamatud vormid, mille otsene kaitse polegi võimalik). Ent ohustatuse hindamisel neid kõrvale jättes läheksime vastuollu eelnimetatud konventsiooni põhimõtetega.

Eesti esimese punase raamatu nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit.

Miks suurenes see arv äkki rohkem kui neli korda? Kas olukord on vahepeal halvenenud? Seda ei saa seniste andmete põhjal kinnitada. Suurem osa uusi ohustatud liike on nendest rühmadest, mis olid seni vaid valikuliselt esindatud. Eelkõige kehtib see selgrootute loomade kohta – liikide hulk suurenes ligi 25 korda (esimeses 4, teises 20 ja viimastes nimekirjades 490). Tublisti rohkem kanti punasesse raamatusse ka seeni, sammaltaimi ja samblikke. Seevastu ohustatuks hinnatud selgroogsete hulk püsib enam-vähem samal tasemel.

Kuigi hindamiskriteeriumid on Maailma Looduskaitse Liidus (IUCN) kinnitatud, tuleb kahjuks tunnistada, et liikide arvamine ohustatute hulka on seni sageli suurel määral põhinenud hindajate subjektiivsetel kaalutlustel. Senise viie ohustatuse astme (kategooria) asemel soovitatakse edaspidi kaheksat, mis lubab ohustatust hinnata paindlikumalt ja haarata eri elustikurühmade kõiki liike. Mis aga veelgi olulisem – uues süsteemis on erinevad ohustatuse astmed määratletud palju täpsemalt. See võimaldab kasutada rohkem kvantitatiivseid kriteeriume.

Kes on Eestis enim ohustatud?

Uus punane raamat võimaldab selgitada kõige halvemas seisundis olevaid elustikurühmi. Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suur- samblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja vähid (36%). Ilmselt ongi enim ohustatud vormid eriti tundlikud elutingimuste muutumise suhtes. Niisiis, jälgides nende muutusi, saame aimu muutustest meie keskkonna seisundis.

Kus elavad meie ohustatud liigid?

Ligi kolmandik neist (30,4%), on seotud eeskätt metsadega. Järgnevad veekogud, kus elab ligi neljandik (23,8%), seejärel niidud (8,7%), rannikud ja kaldad (7,4%), kultuurmaistud (6,1%) jt. elupaigad. Kuigi umbes samamoodi jaotuvad elupaikade vahel kõik elustikuliigid, võib näiteks lindude kohta öelda, et suhteliselt rohkem on ohustatud liike soodes, eriti rabades, niitudel ja rannikutel ning saartel, vähem aga metsades, põõsastikes ja veekogudel. Kõiki levikuandmeid arvestades tundub, et just avatud elupaikade kadumine on vähemasti üks praegusi liikide seisundi halvenemise peapõhjusi. Järeldus võib olla üllatav. Kui seni oleme pidanud suurimaks ohuteguriks elustikule kultuurmaistu pealetungi, siis praegu ähvardab oht just paljusid sellega hästi kodunenud liike.

Mis ohustab meie elustikku kõige rohkem?

Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude muutmisega seotu (15%) ning põllumajanduslik tegevus (12,9%).

Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide sissetalumise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjustuste tõttu, ligi 15% puhul pole ohustavad tegurid teada.

Kas punane raamat on uhkuseasi?

Aastaid tagasi nägin naaberriigi juhtiva teadusasutuse direktori laual uhket (nahkköites, kaantel ilutsevate merevaigutükikestega) punast raamatut. See oli seal külaliste tarvis. Mind hämmastas, kuidas küll leiti tollal kümne luku taga olevast paberifondist see kõige klantsim ja paksem kriidipaber võimete piiril parimas värvitrükis punase raamatu väljaandmiseks ja kuidas oma maa (impeeriumi, nn. vabariigi, oblasti jne.) punast raamatut uhkusega meeneks kingiti. Vahest oli selle taga midagi hoopis sügavamat – süütunne vähemedukate kaasmaalaste ahistamise pärast ja soov nende kohta käiv teave vähemalt ilusate kaante vahele panna? Kas või mälestuseks...

Tagasihoidliku välimusega Eesti punase raamatu ilmumisest võiksid ehk siiski rahuldust tunda kõik selle koostajad ja eriti need, kelle kogutud andmete põhjal niisugune kokkuvõte teoks sai. Raamat annab hinnangu nüüdsele seisundile ning selge teadmise, kuhu edasi minna.

Kõige uhkem oleks siiski, kui me ei laseks meie kasutada olevat, maailma ulatuses küll väikest, kuid kõige armsamat maalappi tükkhaaval vaesuda. Kas meil on õigus siin olla, kui me ei suuda oma maad hoida? Kõigepealt peame huvi tundma, kes meie ümber elavad ja kuidas neil läheb. Ehk võiks meie uuele punasele raamatule viidates veel kord

meelde tuletada ja meelde jätta:

hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elustikuliiki. Neist on seni kindlaks tehtud vaid 23 500, seega ainult 60%. Olukorrahinnangu oleme siiani suutnud anda vähemalt 8600 liigile, niisiis ainult viiendikule neist, kellega seda maatükki jagame ning kelle saatus meie kätte on usaldatud. Tõsi, paljude siit juba kadunute puhul pole me usaldust õigustanud. Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.