Suured punnid ohakatel

Kaupo Elberg

Ükskõik kus Eestimaa kandis me ka ei viibiks, märkame paljude endiste viljakate põldude asemel söötis, umbrohtu kasvanud ja isegi võsastuvaid väljasid. Silmatorkavamaid taimi sellistel aladel on põldohakas. Koos umbrohtudega on sinna tulnud ka nendega seotud putukad. Seal näeme kas putukaid endid või nende tegevusjälgi. Põldohaka vartel või ka varte külgharudel võime alates juulikuust leida paksenenud kohti, mis peagi muutuvad piklikeks või ümmargusteks pahkadeks. Algul on need moodustised rohelised nagu ohaka varski, kuid hiljem, suve lõpul ja sügisel, tumenevad. Mõned pahad meenutavad kujult rediseid. Peavarrel asuvate pahkade pikkus on kuni neli sentimeetrit, laius küünib vahel kahe ja pooleni. Nende paksendite põhjustajateks on ilusate mustriliste tiibadega kärbeste vaglad. Sellele kärbseliigile on antud eesti keeles nimi ohakapahakärbes, ladina keeles Urophora cardui. Paha sees asuvad valged kärbsevaglad, suurimates pahkades on neid kuni kümme. Vaglad jäävad sinna kauaks, nukkudes alles talve lõpul või kevade algul. Tõelise imena paistab see, et järgmise suve algul, pärast nukust koorumist, suudavad “vastsündinud” noorukesed kärbsed pahast omal jõul välja pugeda, kuigi pahk on selleks ajaks kivikõvaks kuivanud. Kunagi arvati, et pahad peavad kevadel olema niisked ja pehmed, kuid katsed toas hoitud pahkadega on näidanud, et ka kivikõvaks kuivanud pahast suudavad need putukad väljuda. Valmikute, s.o. tiivuliste kärbeste looduses ringilendamise aeg on suhteliselt lühike – paar nädalat, parimal juhul veidi üle kuu. Juunis ja juuli algul võime neid näha põldohaka lehtedel. Emasel kärbsel on tagakeha tipul terav muneti. Selle abil asetab ta oma munad ohaka varde või noorte tipulehtede vahele.

Huvitav on selle kärbseliigi tulek Eestisse, see sündis alles hiljaaegu. Kindlasti ei elanud ohakakärbes Eestis ega ka naaberterritooriumil Leningradi oblastis veel möödunud sajandil. See silmapaistva välimusega, tavalisest toakärbsest vaid veidi väiksem olend ei saanud eelmise sajandi teise poole entomoloogidele märkamatuks jääda. Esimene leid Leningradi oblastist pärineb käesoleva sajandi viiekümnendate aastate lõpust, Eestist veidi hiljem – aastast 1960. Veel kaua, kuni kaheksakümnendate aastate teise pooleni, ei kohatud seda kärbseliiki Lääne-Eesti saartel. Seejärel tulid leiud Ida-Saaremaalt ja Hiiumaa lõunaosast ning üheksakümnendatel aastatel ka Lääne-Saaremaalt. Praeguseks on ohakapahku saadud Sõrvest Narva-Jõesuuni, Luidjalt Hiiumaal ning Prangli saarelt Kablini Liivi lahe rannal ja Vastseliinani Kagu-Eestis. Tuleb lisada, et Soome jõudis liik kaheksakümnendate aastate algul, esialgu Helsingisse, seejärel Helsingi ümbrusse. Kirjanduses on liigi üldlevilaks märgitud peaaegu kogu Euroopa, välja arvatud põhjapoolsemad alad, samuti Põhja-Kaukaasia, Kasahstan ja Süüria. Olen ise leidnud pahkasid ka Komist Sõktõvkarist, Uuralist Jekaterinburgist ja Altaist. Liigile uutelt aladelt, kus ta on veel haruldane, on tõenäolisem ja kergem leida ohakal olevaid pahku kui näha ja püüda valmikkärbseid. Ohakapahakärbes on suurepäraseks tõendiks sellest, et Eesti territooriumi asustamine uute putukaliikidega jätkub.