Mälestus kustuvast päikesest

Jaak Jaaniste (Tartu Tähetorn)


PÄIKESE KROON

Me seisame ädalapõllul. Balatoni-äärse Ungari külakese Kötcse põhjaserval. Eestini on siit 1500 kilomeetrit ja kaks päeva bussisõitu, viis riigipiiri ja 12 laiuskraadi. Möödas on plaanipidamised, rahakogumised, hirm ootamatute takistuste või lihtsalt pilves ilma ees. Me oleme siin, meid on palju ja ilm on suurepärane.

Me ootame. Igaühel meist on oma ettekujutus täielikust varjutusest. Igaüks meist on õppinud koolitükke, lugenud raamatuid ja ajakirju, surfanud internetis ning imetlenud fotosid. Me oleme kindlad, et kohe juhtub midagi enneolematut.

Üksik rünkpilv ujub laisalt üle taeva, Päike on endiselt ümmargune. Kutsikaohtu koeravolask hüpleb rõõmsalt inimeste ja aparaatide vahel. Tema jaoks on sündmus juba käes – nii palju rahvast korraga selles muidu nii igavas kohas!

Kell kolmveerand kaksteist hakkab Urmase trumm kõmisema – meie teraseim taevavaatleja on märganud lohukest päikeseketta läänepoolsel serval. Mõni minut hiljem näevad seda ka teised. Šamaanitrummile sekundeerib Hillari parmupill. Urmas proovib üles võtta madalahäälset soome-ugri loitsu. Sirbikujuline Päike jääb järjest kitsamaks.

Aeg peatub. Varjud on endiselt keskpäevaselt lühikesed, kuid loodus on omandanud kurjakuulutava ilme. Rõõmsad pilvetupsud Balatoni-taguste mägede kohal on nüüd mustjaslillat värvi, sealt läheneb pimedus. Jäine tuulehoog pühib üle kuumaks köetud maa, kanakari põgeneb kodu poole. Asulais süttivad tuled.

Ja siis on korraga öö. Heitnud meie poole viimase kiire, avab Päike oma võrratu krooni. Oo, ta on täpselt nagu piltidel, kuid palju-palju ilusam. Ja taevas on must. Ja seal on tõesti tähed. Mitte nii palju kui meie kaardil, aga siiski. Veenus kindlasti, küllap ka Merkuur. Nõlvakult paistab välklampide sähvatusi, asjaarmastajad üritavad kah pilti teha. Tõsisemad mehed on kummargil oma aparaatide kohal ega näe vist muud midagi.

Aga vaadake – pilved Balatoni taga on taas roosat värvi. Sekundiks näitavad end kuu serva tagant kaks erkpunast täpikest – protuberantsi. Seejärel lööb Päike uuesti särama.

Ave, Sol! Mäenõlval puhkeb spontaanne aplaus. Kiituseks Loojale ja Loodusele selle unustamatu vaatemängu eest.

 

August-september 1999


Foto: Tõnis Eenmäe