Tumenev suvetaevas sähvivate välkude ja tugevneva tuulega on suurejooneline, kuid ka hirmu ja ärevust tekitav vaatepilt. Täiesti põhjendatult: peale välkude võivad äikesepilvedest alata purustavad pagituuled, keeristormid, rahehood ja paduvihmavalingud.

Äikese tekke eeldus on võimsate tõusvate õhuvoolude moodustumine. Seda juhtub palavatel suvepäevadel enamasti pärastlõunasel ajal ja siis, kui maapind on tugevasti soojenenud ning õhumass selle kohal soe ja niiske. Samas ülemistes kihtides peab õhk olema jahe ja kuivem. Ilmastikunäitajatest väljendavad sellist olukorda õhutemperatuuri langus 7,5 °C või rohkem ühe kilomeetri tõusu kohta, õhutemperatuur üle 20 °C, eriniiskus üle 12 g/kg, kastepunkt üle 16 °C [7]. Milline on tõusvate õhuvoolude toimemehhanism ning miks tekivad nad just kirjeldatud olukorras?

Tõusva õhu temperatuur langeb paisumise tõttu, siseenergia muutuse arvel – see on adiabaatne jahtumine. Kooliõpikutest tuttav määratlus “õhutemperatuuri langus kuus kraadi kilomeetri kohta” väljendabki õhu jahtumist adiabaatsel tõusul. Selle määr võib tegelikult oluliselt varieeruda olenevalt õhumassi niiskusesisaldusest.

pMärgadiabaatne protsess toimub niiskes õhus, kus kondensatsiooni tulemusena vabaneb aurumissoojus ehk varjatud energia, mistõttu tõusva õhu temperatuur väheneb aeglasemalt kui kuivas õhus. Märgadiapaatne temperatuuri langus on keskmiselt 6,5 °C ühe kilomeetri tõusu kohta [7]. Kuivas õhus leiab aset kuivadiabaatne protsess: sel juhul langeb õhutemperatuur peaaegu 10 °C ühe kilomeetri tõusu kohta.

pKui maapinnalähedane soe ja niiske õhk tõustes jahtub, hakkab veeaur selles kondenseeruma ehk veelduma ning moodustuvad rünkpilved. Seejärel jätkub jahtumine juba märgadiabaatse gradiendi järgi. Tõusev õhuvool saab areneda vaid juhul, kui kerkiv õhk püsib ümbritsevast soojem.