Ida-Virumaal Voka ja Sillamäe vahel paljandub Balti klindi esinduslikumaid, kuid vähe tuntud lõike – Päite pank. Selle panga ning sealsete koosluste kaitseks on loodud Päite maastikukaitseala.

Möödunud aastal UNESCO maailma kultuuri- ja looduspärandi nimistusse esitatud Balti klint saab alguse Rootsist, Ölandi saare läänerannikult. Ligi 1200 km pikkune 100 miljoni aasta jooksul tekkinud maapõuekihtide paljanditega loodusmälestis kulgeb üle Läänemere, mööda Eesti põhjarannikut kuni Laadoga järveni.

Meie pankranniku tuntuimad lõigud on mere murrutada olev Pakri pank ja ligi 55 m kõrgune Ontika pank koos Valaste joaga. Samas on kümneid kilomeetreid huvitavaid paeseinu, mida iga koolilõpetaja une pealt nimetada ei oska. Nende hulka kuulub ka vastne Päite maastikukaitseala Ontika naabruses. Üsna kitsa, 50–300 meetri laiuse ribana hõlmab see Soome lahe rannikut kümne kilomeetri ulatuses. Kaitseala piiresse jäävad Päite ja Pühajõe pank ning Voka klindilaht nende vahel.

Pühajõe pank kaitseala lääneservas on nime saanud juba 1241. aastal mainitud Pühajõe küla järgi. Läänes piirneb see Toila klindilahega ja idas Konju oruga. Klindilaht koos selle põhjas voolava Pühajõega katkestab ligi kahekümne kilomeetri ulatuses katkematu klindilõigu – Ontika panga. Klindilahe ning sealse ajaloolise väärtuse ja mitmekesise pinnamoega pargimaastiku kaitseks on loodud Oru pargi maastikukaitseala. Klindilahes paiknes ka 19. sajandi lõpus rajatud loss, mis 1934. aastal sai tollase Eesti Vabariigi presidendi suveresidentsiks. Kahjuks hävis suurejooneline ehitis Teises maailmasõjas.

Pühajõe pank on Ontika-tüüpi: ülaosa moodustavad Kesk-Ordoviitsiumi lubjakividest ja nende all lasuvatest Alam-Ordoviitsiumi liivakividest püstloodis sein, millele allpool järgneb Kambiumi liivakivi. Täpsemalt – siin paljanduvad aluspõhjakihid Aseri lademest kuni Tiskre kihistu kivimiteni. Panga serv mereni ei ulatu, järsaku alumist osa katab liigirikas laialehine pangamets, mis kasvab 10–30° kaldega Kambriumi sinisavidest pangajalamil. Savikihti võib vaid kohati näha paljandumas mere ääres, enamasti katab seda kuni viie meetri paksune rusukalle. Pank kõrgub 42–46 meetrit üle merepinna.

Voka klindilaht. Pankrannik ei ole pidev, kohati taandub ta klindilahtedena sisemaale, kus Ordoviitsiumi paljandid on mere otsese mõju alt välja jäädes mattunud. Nii on ka Voka kandis, kus sealne klindilaht on täitunud Kvaternaari setetega. Läbi klindilahe on endale tee rajanud Voka jõgi, mis on suudmes uuristanud ligi 30 meetri sügavuse sälkoru. Peale Voka oru on vooluvee toimel tekkinud lähikonnas rohkesti V-kujulisi jäärakuid. Voka ja Päite panga vahel on mere ääres murrutusastang koos ilusate paljanditega.

Päite pank. Kaitseala idapoolse pangalõigu, Päite panga kõrguseks on märgitud 41 meetrit. Siingi jääb meri pangast 50–70 meetri kaugusele. Ka ehituselt sarnaneb Päite pank Pühajõe pangaga. Idapiiril, enne Sõtke klindilahte ilmestab panka väikese joana seitsme kuni kaheksa meetri kõrguselt laskuv Ukuoja. Sõtke klindilaht koos selles asuva Ida-Virumaa tööstuspiirkonna ühe ilusaima linna Sillamäega on kaitseala idapiir. Enne Teist maailmasõda suvituspiirkonnana tuntud paika ehitati 1946. aastal uraanirikastustehas. Hiljem rajati rannikule radioaktiivsete jäätmete hoidla.

Kaitsekord. Kaitse-eeskirja järgi on Päite maastikukaitsealal kaks sihtkaitsevööndit ja üks piiranguvöönd. Toila ja Sillamäe vahelist pankrannikut ja sälkorgudest liigestatud klinti hõlmavad sihtkaitsevööndid on vajalikud selleks, et tagada paljandite ja klindialuste laialehiste pangametsakoosluste looduslik areng ning hoida ranniku pinnavorme ja okasmetsi. Kaitseala pangapealne osa on arvatud piiranguvööndisse, seal kaitstakse pärandkooslustega avamaastikku.

Kaitse-eeskiri liikumispiiranguid ei sea.

Päite maastikukaitseala valitseb Ida-Virumaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi kaitsealaga seotud küsimuste ja probleemidega.

1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem) – www.eelis.ee

2. Eesti ürglooduse raamat I, 1990. Käsikiri geoloogia instituudis.

3. Kink, Hella (koost.) 2003. Loodusmälestised. Natural Heritage of Estonia 9. Ida-Virumaa. Vaivara, Sillamäe, Toila. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn.

4. Suuroja, Kalle 2004. Põhja-Eesti pangad. Ilo, Tallinn.

Roland Müür (1975) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.