Pühakirjas pole sellist putukat märgitud … järelikult on ta saatanast!

(“Viimne reliikvia”)

Toominga-võrgendikoi eksib parasiiditava vastu: ta sööb oma ohvri lausa paljaks, mida parasiidid enamasti ei tee. Seevastu toomingas on visa ja suudab sellisest rüüstest enamasti eluga välja tulla. Viimasel paaril aastal on meil Eestiski suviti silma riivanud mõistatuslikest võrku kuduvatest "ussikestest" laastatud toomingad. Muretsemiseks pole siiski põhjust: toominga-võrgendikoi ei ohusta muid puuliike peale toominga ning massrüüste kaob mõne aasta jooksul iseenesest.

Kell näitab viiendat hommikutundi. Olen magamatusest segane ja näen juba kergeid viirastusi. On suveöö ja peale laualambi valgustab tuba tuhm aovalgus. Mind ümbritsevad süütuna näivad tavalised liitrised plastkarbid. Ent tuba täitev ja justkui igast nurgast kostev krabin ja kihin tekitab õõva. Peas tuikab juba tunde Tartu poeedi Alar Aintsi värsirida: “Ma olen jalutav aparaat kollasel päeval ..” Jalutajaid on meeletult, umbkaudu tuhat. Väikesed, koorumise järel veel hallikad tiivad, kaks terast ja külma musta silma. Ja sarved, tegelikult tundlad – need liiguvad lakkamatult! Kummastavalt sihiteadlikult jalutatakse mööda karbiseinu üha uuesti ja uuesti üles. Just nimelt jalutatakse, kaunitest tiibadest hoolimata ei tee ükski katset lennata. Karbikaaneni jõudnud, tardub olevus liikumatuks, üksnes üks “sarv” jääb ühtlases tempos valvsalt tiirlema. Justkui mingi omapärane lokaator, mida see ju tegelikult ongi. Tuba täidab imal ja vänge, mee omaga sarnanev lõhn. Iiveldama ajab.

Väsimusest hoolimata olen hingega ametis. Minu ülesanne on uurida lähemalt selle “aparaadi” – toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymellus) käitumist. Praegu üritan äsja nukkudest koorunud elukaid karpidest ühekaupa purgikestesse paigutada. Iga karbi põhjas lebab tagasihoidlik vatjas tükike, mille olen lõiganud mõne toomingatüve küljest koinukkude hiiglaslikust ühispesast. Ehkki lõigatud tükid on pesade endiga võrreldes kaduvväikesed, sisaldavad need ometi sadu nukke. Selgelt liiga palju, taipan ma nüüd. Sest täna õhtul läks äkki lahti: kõik nukud otsustasid korraga kooruda. Korraga! Kujutlege liitrist plastkarpi, millest korraga üritab välja “jalutada” 200 liblikat! Ja teie peate neid ühekaupa purgikestesse püüdma! Juba seitsmes tund. Lõppu ei paista. Ebamaiseid valgeid olevusi ilmub üha rohkem ja rohkem. Krabin ja sahin üha valjenevad. Alatasa pääseb mõni põgenema, ja juba on lambil, laes ja seintehämarusest põrnitsemas etteheitvate nägudega “sarvekeerutajaid”: kümneid ja kümneid justkui tillukesi kohusetundlikke metronoome. Umbsest palavusest hoolimata ei julge ma akent avada: need sellid siin minu ümber pole pärit siit kandist, ja ma kardan katku lahti päästa. Aga jah … nüüd küll aitab! Karbid külmikusse. Vangun voodisse. Silmad kinni – ja sealt nad tulevad: jalutavad, jalutavad, jalutavad. “Sarved” keerlemas. Üha üles.

Röövikud stardivad kevadel. Aprilli lõpp. Havi neelab väga näljaselt sööta. Tõsi küll, vaid meie unistustes, sest püüda teda praegu ei tohi. Sestap kõnnime niisamuti looduses. Ent nukrus koputab asjata hinge uksele, siia pole tal praegu vähimatki asja. Ümberringi on nõnda palju ilusat. Lõoke hüüab avaruses, värskelt sulanud maa lõhna ei varjuta veel niipea toomingaõite sulnis aroom. Kuid toomepuud valmistuvad oma etteasteks juba õige tarmukalt: nad on ülepea kaetud äsja puhkenud lehepungadega. Astume lähemale, silmitseme toomeoksi hoolikalt. Mõned lehehakatised on vaevumärgatavalt justkui kokku kleepunud. Harutame ühe sellise lahti: pisut õhkõrnu võrgendniite. Ja siin nad on, meie kangelased: trobikond imetillukesi ussikesi lösutab süütult otse pungakese keskel. Oh häda, neile verinoortele lehelastele pole määratud nautida rahulikku raugapõlve! Vähem kui kahe kuu pärast laiub siin kandis lopsaka suvise roheluse asemel elutu tontidemaa.

Terve talve on võrgendikoi lapsed olnud ”stardivalmis”. Ema munes nad juba eelmisel suvel toomingaokstele, kus nad sügisepoole ka koorusid. Aga nad ei asunud kohe sööma, vaid pugesid oma nahkja munakookoni alla kambakesi peitu, et oodata kõige magusamat aega, varakevadet. Sest just äsja pungadest puhkenud noored lehed sobivad tillukestele röövikutele toiduks: lehed on piisavalt õrnad, väga toitainerikkad ja neis on veel vähe mürke, millega taim end söödikute eest kaitsta püüab [3]. Sedamööda, kuidas lehed tugevamaks muutuvad, saavad ka noored õgardid rammu kontidesse, vahetavad kestudes usinalt vanu päid uute, aina suuremate ja tugevamalõualiste vastu ja lasevad hammastel üha usinamalt käia. Toomingal pole vähimatki lootust seda võidujooksu võita.

Õitsemise ajal riivavad loodusenautleja silma juba üksikud võrgendpesad, oksatippudes lõdva võrgendiga ühendatud kümmekonnast lehest koosnevad “telgid”. Lähemalt uurides leiame telgiseltskonna tavaliselt mõnusasti leiba luusse laskmas: õed-vennaksed on kogunenud võrgendi keskele punti ja olesklevad seal. Ehmatuse peale hakkavad üksmeelselt vingerdama, tõenäoliselt üritades sissetungijat hirmutada. Kogu seltskond tegutseb üksmeeles ja sünkroonis. Eri päevatööde – söömise ja laisklemise – vaheldumises lepitakse kokku kehaliste ja ilmselt ka mingite keemiliste signaalide vahendusel [5]. Nii võrgendtelk kui ka ühtehoid tõhustavad kaitset vaenlaste (näiteks lindude ja sipelgate) eest, aga kindlasti pakuvad ka sooja [6], mis on ju putukate elutegevuses väga vajalik. Päikesepaistel toimib võrgendtelk ehtsa kasvuhoonena.

Suvehaku looritatud puud. Juuni teises pooles läheb asi inetuks. Iga pesakond on lehtedest tühjaks söönud juba mitu võrgendpesa: kui toit pesast lõpeb, rännatakse paari oksa jagu edasi ja ehitatakse värskete lehtede ümber uus. Vanast jäävad järele raagus oksad ja junnidega kirjatud võrguräbalad. Röövikud ise on kasvanud suureks ja rasvaseks. Võrgendikoi rohketel aastatel on selleks ajaks ka toiduvarud puul lõppemas: leidub ehk veel üksikuid näritud lehti. Pesakonnad puutuvad juba üksteisega kokku ja ühinevad tihti suuremateks rüüsteseltskondadeks. Veel mõned päevad, ja okstele pole jäänud enam ainsatki lehte. Kogu raagus puud katab tontlik siidloor, mis on kootud iga rööviku liikumisel pidevalt maha jäävast imepeenest siidniidist. Pole teada, milleks on see pidev niidieritus vajalik. Tõenäoliselt toimib see kaaslastele omalaadse märguandena stiilis “Olin siin. Vasja” [5]. Aga suuresti ka julgestusköiena väikestele “alpinistidele”. Siidlooritatud tontidemaa võib teinekord hõlmata kümneid või isegi sadu puid, meenutades mõne “Alien’i” sarnase õudusfilmi suurejoonelist võttepaika.

Aeg nukkuda. See algab juuni lõpupoole. Röövikuvaesemal aastal, kui puul on veel lehti, jäädakse nukkuma pesakondade kaupa. Ent täiesti tühjaks söödud puudel võtavad kõik pesakonnad ette rännaku puu keskele, tüvele, kus moodustatakse hiiglaslik, kuni kümnetest tuhandetest siidkookonitest koosnev “nukuloss”. Sellisel, justkui vatist või papist üsna eemaletõukaval moodustisel võib kõrgust olla isegi kuni poole meetri jagu, ja läbimõõt kuni mõnikümmend sentimeetrit. Tõenäoliselt tagab seegi kogunemine kaitse vaenlaste ja halbade ilmastikuolude eest. Ehkki teisest küljest jääb mõistatuseks, kuidas õrnad vastkoorunud valmikud lossi keskosast end välja murravad.

Mõned röövikud igast pesakonnast aga ei võta kookonikudumise talgutest osa, nad tõmbuvad loiuks ning otsivad tihtipeale üksindust. Varsti kuivavad nad õige kokku, röövikukest langeb maha ning selle seest ilmub nähtavale pruunikas silindrike – parasitoidi nukukookon.

Parasitoide on toominga-võrgendikoil leitud kümneid liike, nii kile- kui ka kahetiivalisi putukaid [10]. Parasitoidiemad lendasid kohale juba varakevadel, ja “süstisid” igast võrgendikoi pesakonnast mõnesse verinoorde röövikulapsesse oma muna, mis kogu rööviku kasvamise ja rasvakogumise aja rahulikult oma hetke ootas, et võtta “aparaadi juhtimine üle” enne nukkumist. Küpseva võrgendikoi nukulossi ümber võib nüüd juba enne koide endi valmikute koorumist näha sebimas rohkesti vast koorunud parasitoidivalmikuid.

Kaunid, ent laisavõitu liblikad. Koid ise kooruvad paar nädalat pärast nukkumist. Iseenesest on need “sarvekandjad” tõesti imeilusad: säravvalged, mustade tähnidega, umbes sentimeetri pikkused. Kui nad üksnes nii väga ei meenutaks tavalisi riidekoisid, ja kui neid poleks nii meeletult palju! Nagu muu elutegevus, on ka koorumine üsnagi üheaegne: valdav enamik koorub mõne päeva jooksul. Nagu juba eespool kirjeldatud, on need elukad äärmiselt laisad lendama, ja näib, et võtavad tuule alla üksnes ehmatamise või mahalükkamise peale. Nii nad siis konutavad nukulossil ja ümbritseval võrgendil, valmistudes ilmselt sigimistoiminguks.

Kas ja kui palju koid üldse sünnipaigast eemale liiguvad, pole kuigi selge. Ühe lähedase võrgendikoi liigi kohta tehtud uurimuse järgi piirdub enamik kümmekonna meetriga ümber oma koorumiskoha. Seega munetakse eelkõige samale puule, kus on koorutud [4]. Siin peitub ka võimalik põhjus, miks on võrgendikoi arvukus nii kõikuv: mõnel aastal ei märkagi teist, siis aga totaalne rüüste mitu aastat järjest. Kui kõik ühel puul koorunud emased munevad oma munad samasse, võib soodsate olude korral arvukus sellel puul järgmiseks aastaks ju mitmekümnekordistuda.

Valmikute vähese liikuvusega võib ka seletada, miks kahjustuste ulatus naaberpuudel teinekord tublisti erineb: üks üdini paljaks söödud, aga kõrval olevale puule pole rüüste peaaegu jõudnudki. Miks ei kasuta liblikad oma lennuvõimet levimaks vähem asustatud aladele ja vältimaks toidupuudust, on jällegi mõistatus. Üks võimalik põhjendus: kui mujale minek kätkeb endas küllalt suuri riske, siis kohapeal olla on räigest ülerahvastusest hoolimata üsna hea ja ohutu.

Toomingas nimelt on visa puu, oma väikeste vaenlastega harjunud. Ta ei lase end paljakssöömisest väga heidutada. Üsna pea pärast lehetuks jäämist ilmub uus lehepõlvkond, kust leiavad toidulisa isegi viimased hilinenud koiröövikud [8]. Märgatavalt ei mõju rüüste ka puu elujõule järgmisel aastal. Nii suudabki ta nurisemata kannatada paljakssöömist aastaid järjest [9]. Et kunagi kergendatult ohata, kui loodusjõud koid jälle kuni aastakümneteks vääramatult vaka alla suruvad.

Kes talitseb? Peale toidupuuduse kätkeb ülerahvastus koidele teistki ohtu: ka vaenlased kogunevad. Ent sellegi ohu vastu on võrgendikoi küllalt kaitstud. Sipelgad ja muud kiskjaputukad takerduvad võrgendisse. Põhiliste putukatapjate – lindude jaoks on aga nii röövikud kui ka valmikud pisut mürgised, olles seetõttu vaid hädapärane vaheldus kesise toidulaua korral [10]. Lindudest kõige parema meelega pidavat võrgendikoid sööma kuldnokk [10]. On arvatud, et linnud ja parasitoidid suudavad kontrolli all hoida vaid vähese arvukusega võrgendikoi populatsiooni, ent on vaieldav, kas nad suudavad olulisel määral vähendada arvukust selle tippaastatel [1, 10, 12, 13]. Elusolenditest võivad koidele ilmselt väga ohtlikud olla ka näiteks viirused ja muud haigused, mis laastavad tavaliselt karjaeluviisiga röövikute asurkondi [10].

Neile õgarditele võib piiri panna ka ilm, külvates surma eelkõige just kõige pisemate röövikulaste hulgas – talvitumise ajal ja varakevadel. On ka seletatud, et kui arvukus on juba väga suur, hävitavad röövikud puu lehestiku varakult ja enamik röövikuist nälgib surnuks enne kui jõuab nukkuma jääda [2, 14]. Aga, jah, kindlalt ei teata, mis põhjusel see “sarviline” vägi vahel aastateks justkui iseenesest kaob.

Teisi puuliike ei ohusta. Aednikke ja maainimesi erutab küsimus: kas toominga-võrgendikoi on ohtlik ka teist liiki puudele. Minu teada ei ole. Nagu enamik teisi võrgendikoi perekonna liike, toitub toominga-võrgendikoi üksnes ühelainsal taimeliigil [10]. Tõsi küll, olen näinud tema võrgendeid ja nukke ka toomingatega kokku puutuvatel naaberpuudel, ent olulist kahju ta nende lehtedele teha ilmselt ei suuda.

Segadust võivad siin külvata teist liiki võrgendikoid, kes, olles meie kangelasega väga sarnased, rüüstavad siiski igaüks enda toidutaimi. Näiteks õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus) õuna- ja pirnipuid, põhjustades peavalu aiapidajaile [11]. Ent need liigid võib vajaduse korral eraldi käsile võtta [7]. Nii et nähes vägivalda toominga kallal, ei pruugi me tõtata võitlusse, vaid võime toimuvat rahumeeli jälgida ja looduse keerdkäikude üle mõtteid mõlgutada. Südasuvine tontidemaa aiaservas või metsaveerul pakub kuhjaga üldisematki mõtteainet.

1. Alonso, Conchita et al. 2000. Yponomeuta evonymellus outbreaks in southern Finland: spatial synchrony but different local magnitudes. – Annales Zoologici Fennici 37: 179–188.

2. Ammas, Anneli 2005. Puud valgesse võrku mähkinud koidega pole mõtet võidelda. – Eesti Päevaleht Online: 21.06.2005

3. Bernays, Elizabeth A.; Chapman, Reginald F. 1994. Host-plant selection by phytophagous insects. Chapman & Hall, New York.

4. Brookes, Martin I.; Butlin, Roger K. 1994. Population structure in the small ermine moth Yponomeuta padellus: an estimate of male dispersal. – Ecological Entomology 19: 97–107.

5. Fitzgerald, Terrence D. 1993. Social Caterpillars. – Nancy E. Stamp; Timothy M. Casey (ed.). Caterpillars: Ecological and Evolutionary constraints on foraging. Chapman & Hall, New York: 372–403.

6. Joos, Barbara et al. 1988. Roles of the tent in behavioral thermoregulation of eastern tent caterpillars. – Ecology 69: 2004–2011.

7. Lauk, Ülle 1997. Õunapuu võrgendikoi tõrje. – Aiakiri 5: 33.

8. Leather, Simon R. 1986. Insects on bird cherry I. The bird cherry ermine moth, Yponomeuta evonymellus (L.) (Lepidoptera: Yponomeutidae). Entomologist’s Gazette 37: 209–215.

9. Leather, Simon R. 1993. Early season defoliation of bird cherry influences autumn colonization by the bird cherry aphid, Rhopalosiphum padi. – Oikos 66: 43–47.

10. Menken, Steph B.J. et al. 1992. Small ermine moths (Yponomeuta) – their host relations and evolution. – Annual Reviews of Entomology 37: 41–66

11. Metspalu, Luule 1997. Õunapuu-võrgendikoi ahistab õunapuid. – Aiakiri 5: 32–33.

12. Pyörnilä, Marjatta; Pyörnilä, Ahti 1979. Role of parasitoids in termination of a mass occurence of Yponomeuta evonymellus (Lepidoptera, Yponomeutidae) in northern Finland. – Notulae Entomologicae 59: 133–137.

13. Stjernberg, Torsten 1979. Breeding biology and population dynamics of the scarlet rosefinch, Carpodacus erythrinus. – Acta Zoologica Fennica 157: 1–88.

14. Tartes, Urmas 2004. Kilesse pakitud puud. – SL Õhtuleht, 10.07.2005.

Juhan Javoið (1975) on Tartu ülikooli doktorant. Uurib putukate munemiskäitumist.