Kiigekultuur on Eestis väga vana: aastasadu on kiigeplatsid olnud üks külarahva meeliskohti, kus kokku saada ning suhelda. Seal on tantsitud, lauldud, räägitud juttu, oodatud kallimat ning muidugi kiigutud. Kiigeplatsid väärivad hiite, kalmete, ristipuumetsade ja teiste pärimuskohtade kõrval kindlasti säilitamist.

Endiste ühiskonnakordade aegseid kohti, mida tihti iseloomustatakse sõnaga “traditsiooniline”, on säilinud palju. Eesti territooriumilt võib leida muistsete maalinnade asemeid, fragmente linnamüüridest ja peaaegu terviklikke mõisaansambleid. Eestlaste omakultuurile iseloomulikumaid kohti on aga vähe alles jäänud. Peamiselt on need eri tüüpi kalmed või eestlaste muinaskangelaste või muistenditega seotud paigad, rahvajuttude põhjal on püütud leida põliseid hiiekohti. Pärandkultuuris on tähtis koht ka kiigeplatsidel, mis on ühelt poolt ebaselge päritolu ja tähendusega kohad kaugest minevikust, kuid teiselt poolt tänapäevalgi küllaldase rakendusega osa maastikust.

Erilised ja tavalised kohad. Tähenduslikult oli maastik aastasadade eest tõenäoliselt palju must-valgem: kohad jaotusid rangemalt sakraalseks ja profaanseks. Tavalist ruumi kasutati igapäevaste põhivajaduste täitmiseks [5], püha ruumi aga enamasti religioossel eesmärgil ning tihti kogukondlikel sündmustel, kus paluti kõrgemat kõikvõimast olendit, et põhivajaduste täitmine profaansetes kohtades oleks edaspidigi tagatud.

Mida aeg edasi, seda enam on piirid püha ja argise vahel hägustunud. Kohtadest rääkides on mõiste “püha” tänapäeval ehk õigem asendada mõistega “eriline”: mingil määral on säilinud sakraalse koha omadused, mis viitavad paiga tähtsusele inimeste jaoks, kuid kadunud on religioosne sisu, mis on asendunud uute tähendustega.

Enamiku sakraalsete kohtade tähendus on muutunud pigem kombetäitmiseks ning nad viitavad rohkem ajaloolisusele kui religioossusele. Pühadest riitustest on paljudel juhtudel saanud rituaalid, mida täidetakse harjumusest, nostalgiast vm. põhjusel.

Rituaalide sooritamisega kindlas asukohas on aja jooksul tekkinud paigad, mis hoolimata sellest, et religioossus on varju jäänud või kadunud, on endiselt säilitanud oma erilisuse. Selliseid kohti võib nimetada traditsioonilisteks. Ühed iseloomulikumad rituaalsed kohad, kus religioosne taust puudub või on kadunud, on meelelahutuskohad – ühelt poolt on tegemist osaga inimeste põhivajadustest, teiselt poolt käituvad inimesed seal teistmoodi kui tavaliselt (riietuvad korralikumalt, võtavad üle teised käitumisnormid, osalevad mitmesugustel kombetalitustel jne.).

Aastaid ja aastasadu tagasi väga tähtsaks peetud ohvrimägede, hiiesalude, pühade allikate, kivide jmt. eestlaste kultuuriruumis oluliste kohtade tähendus on nüüdisajal sisult muutunud või sootuks kadunud. Kiigetraditsioonil on mõnetine eelis, kuna kiiged kuuluvad praegugi külaelu juurde ning seda väärtustab ka noorem põlvkond.

Kiigekultuur Eestis on väga vana. Seda kinnitavad ka Eestist ida-, põhja- ning lõuna pool elavate rahvaste kombed, näiteks lõunaslaavlaste ja kettide omad. Riikidest on kiikumisega seoses viidatud Lätile, Valgevenele, Kreekale, Soomele ja Balkani poolsaarele [8]. Kiikumiskombestiku päritolu kindlalt ei teata, niisamuti pole teada, millal ehitati Eestisse esimene kiik. Vähemalt mitmesaja-aastasele vanusele osutab 1840. aastast pärinev baltisaksa kunstniku Theodor Gehlhaari (1805–1871) värviline lito “Kiikujad”, kus on kujutatud eestlaste põlist kiikumiskombestikku ja mida tänapäevalgi on sagedasti kasutatud selle aegumatu meelelahutuse illustreerimiseks. Kuid kiikumine on kindlasti märksa vanem komme.

Oletatavasti tuleneb sõna “kiik” häälitsusest, mida kiik teeb (kiik ju kigiseb, kiiksub jne). Peab siiski märkima, et “kiik” on olnud rohkem tarvitusel Põhja-Eestis. Lõuna-Eestis on levinum “häll” [8], mis põhjaeesti keeles tähendab pigem väikelapse magamisaset. Tänapäeval kasutatakse kirjakeele mõjul kõikjal sõna “kiik”. Kiik sümboliseerivat ka viljakust ning tema liikumine seostub nii aastaaegade vaheldumise, Kuu ja Päikese tõusu ja loojumise kui ka suguühte rütmiga [1]. Mõiste “kiikuma” tähendab igasugust sujuvat edasi-tagasi liikumist [8].

Kiikumiskombe teke on seotud tõenäoliselt aastaaegade vaheldumisega. Muistsel ajal ei osatud enamikku loodusnähtusi teaduslikult seletada ning loodust püüti mõista mitmesuguste müütide abil ja mõjutada riitustega. Sellist käitumist on nimetatud [3] analoogiamaagiaks (ka homöopaatiliseks maagiaks): usuti, et soovitud nähtust saab esile kutsuda seda jäljendades ja seeläbi hoida häid suhteid nähtamatute tunnetuslike jõududega, kelle heatahtlikkusest sõltus uskliku inimese käekäik.

Eestlased on aastaaegade vaheldumist alati tähtsaks pidanud. Põhjamaa pikad ja pimedad talved muudavad iseäranis suureks kevadootuse. Ilma heitlikkusel on suur mõju põllukultuuride kasvule. Seega peeti aastaaegade vaheldumist, eriti kevade tulekut, väga oluliseks ning tähistati mitmete kombetalitustega. Üks riitusi oligi kiikumine, sest kiige liikumine pidi sümboliseerima Päikese teekonda taevavõlvil (kiik käib kõrgelt poolkaares nagu Päikegi suvisel ajal) ning mõjutama kevade kiiret ja otsustavat võitu talve (samas ka külma, nälja ja surma) üle. Tinglikult võib kiikumist pidada n.-ö. vahendajaks üleminekul kunagisest aasta passiivsest perioodist aktiivsesse perioodi. Nüüdisajal on aasta passiivne ja aktiivne pool siiski kohad vahetanud: talvel rügatakse tööd teha, et suvel puhata.

Piirkonniti erinevad kiigekombed. Kui Eesti 13. sajandil ristimise tähe all koloniseeriti, kadus tasapisi kiikumise kristluse-eelne religioosne tähendus, kuid kevadine kiikumiskomme säilis. Ristimisjärgsel ajal püüti kiikumistava tõlgendada kristlike müütide abil [4]. Väidetavalt ehitati kiiged selleks, et Kristuse hukkumist paremini jälgida: nende abil saavat ristilöömist üle rahva peade näha. “Või arvati kiikumine sellest alguse saanud olevat, et päikest taevas olevat nähtud Jeesuse ülestõusmise aegu liikuvat. Inimesed olevat tahtnud Jeesuse ülestõusmise mälestuseks seda liikumist järele aimata ja on võtnud kiige tarvitusele. Kiiged ehitati enamasti kõrgele künkale ja kiiguti võimalikult kõrgele.” [E 76804(1)]

Mall Hiiemäe peab selliseid väiteid siiski väheveenvateks, sest neid kinnitavad vaid mõned kooliõpilaste kirjapanekud Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide hulgas [2]. Kuna ajaliselt langeb Eestis fenoloogiline kevade algus Kristuse ristilöömisega enam-vähem kokku, siis edaspidi tähistati kiikumisega kevade algust. Lihavõtteaegne kiikumine oli siiski iseloomulikum Lõuna-Eestis, isegi sedavõrd, et neid pühi kutsutigi kohati kiigupühadeks. Igaüks, nii noor kui vana, pidi tingimata kiikuma. Sellest arvati saavat head tervist kogu suveks ja head linasaaki [7].

Põhja-Eestis mindi kiigele hiljem, suvistepühade paiku ning kiiguti tähtsamate pühade ajal (nt. jaanipäeval) või puhkepäeviti kogu suve jooksul. Kiigekombestiku regionaalsed erinevused tingisid ka kiikede ehituse erinevusi. Lõuna-Eestis ehitati väga lihtsad kiiged, kus rõhttala asetati kahe tugeva kase vahele, mille külge kinnitati kiik, ning seda kasutati vaid munadepühade ajal. Seevastu Põhja-Eesti elanike pikemaajaline kiikumine tingis vajaduse tugevamate kiikede järele, mis püsisid kasutuskõlblikena mitu aastat. Niisugused piirkondlikud erinevused avaldusid umbes 19. sajandi esimese pooleni ning kauemgi. Külakiigena on Eestis levinud peamiselt aiskiik, millele mahub korraga vähemalt kaks inimest.

Kiigeplats rajati ilusasse kohta. Kiigekohal ei ole tähtis mitte üksnes kiik – määrav on ka ala valik. Kiigeplats rajati harilikult looduslikult ilusasse kohta. Võimaluse korral eelistati avarat, tasase maapinnaga kuiva platsi, kus oli puid või põõsaid [4]. Seepärast püstitati kiiged sageli metsalagendikule või kui metsas sobivat välu polnud, siis metsa äärde, mõisaparki või mujale suurte puude alla. Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide hulgast võib leida hulganisti 20. sajandist pärit kiigekohtade kirjeldusi. Näiteks: “Kiiku on Saarde pool vanal ajal Lihavõtte pühadel tehtud ja tehakse seda ka veel praegu (1932). Kiik tehti ennamiste puu väädidest, ilusasse ja hästi kuiva metsa äärde. Kiiguti esimese püha õhtul, sagedaste öö läbi.” [ERA II 113, 316/7 (56)] “Rääbise küla kiik. [---] Ilusale kohale kuusemetsa äärde, karjamaale olid ehitajad talle koha valinud. Asus Rääbise külas, Mullika talu karjamaal. Ehitatud umbes 1912. aastal Rääbise küla noorte poolt.” [ERA II 149, 135/6]

Tähtis mõjur asukoha valikul on läbi ajaloo olnud maaomandus, mis omakorda sõltus poliitilisest korrast, majanduslikest võimalustest jm. teguritest. Mida aeg edasi, seda rohkem lisandus kiigeplatsidel kiige kõrvale muid elemente: lõkkease, istepingid, tantsuplats, uuemal ajal palliplats. Tänapäeval on juurde tekkinud joogi- ja söögikioskid.

Mida kiigel tehti? Ajapikku hakati kiigel käima peamiselt selleks, et lihtsalt lõbutseda. Kiikujateks olid täiskasvanud (leeritatud), kuid 20. sajandi alguses selline nõue kadus ning kiigele pääsesid nii noored kui ka vanemad külaelanikud. Eakad inimesed istusid pinkidel või murul ning vahetasid külajutte; kindlasti oli kaasatud pillimees [4, 8]. Külakiik tõi tööst vabal ajal külarahva kokku. Kiikumise sotsiaalset ülesannet on rõhutatud [8] just Põhja-Eestis, kus kiigel käidi kogu suve vältel. Lõuna-Eestis püsis kiikumise usuline tähendus kauem: seal kiiguti kevadel ning usuti, et selle abil ollakse kogu suve terve ja ilus.

Kiigekombestikus olid välja kujunenud kindlad soorollid. Näiteks nägi tava ette, et kiige ehitasid küla hakkajamad poisid. Tütarlapsed tegid ja tõid kiige ehitajatele tänutäheks kingitusi: kindaid, mune, sukapaelu jms. Kiigutajateks olid tavaliselt poisid ja kiikujateks piigad. Vahel võistlesid poisid omavahel, kes julgeb ja jõuab üle võlli kiikuda. Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalidest võib leida kiigekombestiku kohta sellise kirjapaneku: “Kiiged iga paari talu takka, ka kodanliku Eesti ajal veel. Nõukogude ajal Kabelimäel. Laupäeva õhtul vanasti kiiguti. Lihavõtte pühadel kõige rohkem. Tüdrukuid ei lastud kiigele ilma munadeta. Poiss ka peale, muidu ei saanud uih-aih kätte. Seda ütlemist, mis siis olli. Kiige juures ringmängulaulud ja tantsud nagu simmanil ikka. Samad laulud kodanliku Eesti ajal ja tsaariajal.” [RKM II 144, 403 (8)]

Kiikudes lauldi ja kiige juures tantsiti. Lauludes sisalduv sõnum peegeldas muistseid kombeid, suhtumist otseselt kiikumisega seonduvasse ning eluolusse üldse. Kuidagi ei saa eitada kiigeõhtute tähtsust kaaslase otsingul (tihti kiiguti paariti). Praegusajalgi on kiik kohalike noorte kokkusaamiskoht ja nii mõnigi abielu on saanud just sealt alguse. Viimast väidet tõestab ka ülestähendus kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalides: “Kiigesid oli palju. Ma sain vanamehegi endale kiige juurest.” [RKM II 330, 111 (12)]

Kuni 19. sajandi teise pooleni oli kiikumine tavaline ning levinud argielu osa. Viimase 100 aasta jooksul on kiigekombestiku tavapärasus tunduvalt vähenenud.

Kiikumine ja kiigekohad tänapäeval. Aja jooksul on kiigekohad muutunud üha mitmetähenduslikumaks ning on laienenud nende kasutusvõimalused. Kõige levinum kiigetüüp on endiselt külakiik. Ehituselt on need suured ja tugevad ning mõeldud tervele kogukonnale. Enamjaolt on nad rajatud poolavatud alale (mõisapark, metsaserv vms.) või ühiskondlike hoonete (nt. rahvamaja, koolimaja) lähedusse. Võimaluse korral on kiik on paigutatud kõrgemale kohale või veekogu äärde.

Peale külakiikede on veel teistsuguseid. Mitte kõik kiiged pole mõeldud avalikuks kasutamiseks. Vahel on kiik tehtud vaid oma talu või naabertalu laste jaoks – nii on välja kujunenud talukiige tüüp. Selle sotsiaalne roll on märgatavalt väiksem kui ülejäänud tüüpidel. Kiik ise on külakiigega võrreldes tunduvalt väiksem. Talukiik võib olla ehitatud ka hoopis maastikuesteetilisel eesmärgil, mitte meelelahutuseks. On isegi sääraseid kurioosumeid, kus kiik on paigaldatud selleks, et takistada raskeveokitel puude vedu läbi talu valduste.

Omaette liik on lastekiiged. Nende puhul on maastikuesteetika teisejärguline ning puuduvad lõkkeplats ja istumiskohad. Juurde on ehitatud hoopis ronimispuud ja/või liumägi. Kiigekoha valikut määravad siin hoopis teised kriteeriumid: kiiged paiknevad korterelamute lähedal ning suurte majade tõttu on vaade ümbrusele suletud.

Tänapäevase nähtusena saab välja tuua turismikiiged, mille kaudu eksponeeritakse traditsioonilist eluviisi. Et huvilisi ligi meelitada, on turismikiikede ümbrus püütud kujundada võimalikult kauniks. Kiigest on tehtud atraktsioon ning maastikukujunduse element.

Nõndanimetatud segatüüpi kiikedel käivad kiikumas nii kohalikud kui ka turistid. Tavaliselt paiknevad sellised kiiged ühiskondlike hoonete (baar, koduloomuuseum, raamatukogu jmt.) läheduses või turiste teenindavates taluõuedes. Segatüüpi kiikesid eristab külakiigest see, et nad paiknevad mõnes looduslikult või kultuurilooliselt atraktiivses kohas või on turismitaluomanikud lubanud peale oma külaliste käia ka kohalikel elanikel talu juures kiikumas, edendades sellega küla ühtekuuluvustunnet.

Saada kokku ja kiikuda või vastupidi. Külakiikesid on Eestisse ehitatud mitmesaja aasta jooksul. Samas ei säili kiik kasutuskõlblikuna üle 6–7 aasta, kui tema ühtegi osa ei vahetata. Kohad ise on püsivamad, nende vanus ulatub mõnel juhul 30 ja enama aastani. Enamjaolt aga “elab” kiigekoht kiigest vaid pisut kauem. Kui kaob kiik, kaob ka kiigekoht ning kui taastekib kiik, taastekib ka kiigekoht. Võib küsida, mispärast ehitatakse kiikesid ikka ja jälle uuesti ning miks on neid ja kiigekohti tänapäeval inimestele üldse vaja? Miks on kiigekoha idee niipalju püsivam konkreetsest rajatud (kiigega) ruumiosast, et see taas ja taas nii-öelda elule ärkab?

Kiige ehitamise ajend lähtub otseselt kiige ülesandest. Välitööde käigus küsitletud inimesed on vastanud, et üks peamisi põhjusi, miks kiik on rajatud, on laste surve (eriti talukiikede puhul) [6]. Teine ajend on vallavalitsuste või külaliikumiste eesmärk muuta külarahvast ühtsemaks ning hoida või tugevdada kogukonna identiteeti ja ühtekuuluvustunnet. Selleks korraldatakse kohalikke kiigepidusid (nt. Harglas, Raplamaal jm.). Eraettevõtjad püstitavad kiikesid omal algatusel eelkõige turistide meelitamiseks, millest võib välja kasvada uue kogukonna teke ning turismikiik muutub külakiigeks.

Kas praeguste noorte jaoks on kiikumisel kui traditsioonilisel meelelahutusviisil veel mingisugune tähendus või mitte? Tervelt 83% sellele küsimusele ankeetküsitluses vastanud 378 noorest pidas kiigeplatsi oluliseks. Kolmandik vastajatest tõi peamise põhjusena välja sõpradega kokkusaamise. Teine kolmandik vastupidi saab sõpradega kokku selleks, et kiigele minna, üksi olevat suurel külakiigel raske kiikuda. Kuna üle kolmandiku vastanutest väärtustab kiigeplatsi kui koosolemise kohta, ei ole maapiirkondades järelikult kiigeplatsile suvisel ajal kuigi palju alternatiive. See lubab loota, et kiik toimib jätkuvalt ka oma algelisemas funktsioonis – külakiigena.

Miks ikkagi noortele meeldib sel moel kokku saada ja kiikuda? See ehk pigem psühholoogide pärusmaale jääv küsimus on kummastav autorile endalegi, kuna üks ajend kiikesid uurida oli lihtsalt soov kiikuda. Ühe hüpoteesina on psühholoogid Evelyn Kiive ja Astra Schults välja pakkunud seost kiikumise ja ajus vallanduva aine – dopamiini vahel. Dopamiin on oma olemuselt sarnane adrenaliini ja noradrenaliiniga ja seda seostatakse aju naudingusüsteemiga: ta tekitab inimeses heaolutunde.

Niisiis võib oletada, et noored käivad kiikumas pigem sellega kaasneva meeldivustunde pärast, natuke vanemad inimesed ennemini sihiga suhelda eakaaslastega. Täiskasvanud võivad kiiges näha nostalgilist meenutust lapse- või nooruspõlvest ning ajendatuna meeldivatest mälestustest soovitakse seda uuesti luua.

Seega koosneb kiigele omistatav tähendus meeldivast tundest, mida kiikumine tekitab, sõpradest, harjumusest ja meelelahustusvõimaluste vähesusest maapiirkondades. Uuringud näitavad, et tänapäeva noored käivad aeg-ajalt kiikumas, väärtustavad kiigekohti ning kiikumist, hoides neid toimivatena.

Enda jaoks väärtuslikku püütakse enamasti hoida ja säilitada. Kuigi kiigekohad mõnevõrra teisenevad, tekib inimestel igal kevadel ja suvel endiselt soov kiikuda. Loodetavasti jääb kiigekoht koos kiigega ning sellele omistatud tähendustega veel aastakümneteks Eesti maastiku ja eestlaste meelelahutusliku kombetalituse eriliseks osaks.

Autor oleks väga tänulik, kui lugejad, kel on meenutada mõni vahva kiikumis- või kiigekohalugu, leiaks aega ja tahtmist see kirja panna ning saata koos oma kontaktandmetega postiga autori nimele TÜ geograafia instituuti (Vanemuise 46, 51014 Tartu) või e-posti aadressil piret.pungas@emajoe-suursoo.ee.

Arhiivimaterjalid

E 76804 (1)

ERA II 113, 316/7 (56) < Saarde – J. P. Sõggel (1932)

ERA II 149, 135/6 < Laiuse < Torma – F. Eichenbaum (1937)

RKM II 144, 403 (8) < Viljandi raj. Kärstna khk, Põrga küla (Helme) – H. kokamägi < August Arvisto , 63 a (1962)

RKM II 330, 111 (12) < Simuna khk., Lasinurmek. – E. Liiv < Alma Veelmaa, s. 1901 (1978)

1. Bruce-Mitford, Miranda 1997. Kogu maailma märgid ja sümbolid. Varrak, Tallinn.

2. Hiiemäe, Mall 1981. Eesti rahvakalender II. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Honko, Lauri; Pentikäinen, Juha 1997. Kultuuriantropoloogia. Tuum, Tallinn.

4. Langinen, Jenny 1956. Kiik ja kiikumine. Diplomitöö. Käsikiri Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

5. Maslow, Abraham Harold 1970. Motivation and personality. Harper & Row, New York.

6. Pungas, Piret 2004. Kiigekohad Eesti maastikes. Magistritöö. Käsikiri Tartu ülikooli geograafia instituudis ja TÜ raamatukogus. (http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2004/b16773895/Pungas.pdf).

7. Tampere, Herbert 1956. Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi suulise rahvaloomingu valgusel. – Harri Moora (toim.). Eesti rahva etnilisest ajaloost. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

8. Vissel, Anu 2003. Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd. – Mäetagused. http://haldjas.folklore.ee/Tagused/nr21/kiik.htm
Piret Pungas (1979) on TÜ geograafia instituudi doktorant ja töötab Emajõe-Suursoo maastikukaitsealal loodushariduse spetsialistina.