2005/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2005/7
Kiigeplatsid erilised kohad maastikus

Kiigekultuur on Eestis vga vana: aastasadu on kiigeplatsid olnud ks klarahva meeliskohti, kus kokku saada ning suhelda. Seal on tantsitud, lauldud, rgitud juttu, oodatud kallimat ning muidugi kiigutud. Kiigeplatsid vrivad hiite, kalmete, ristipuumetsade ja teiste primuskohtade krval kindlasti silitamist.

Endiste hiskonnakordade aegseid kohti, mida tihti iseloomustatakse snaga traditsiooniline, on silinud palju. Eesti territooriumilt vib leida muistsete maalinnade asemeid, fragmente linnamridest ja peaaegu terviklikke misaansambleid. Eestlaste omakultuurile iseloomulikumaid kohti on aga vhe alles jnud. Peamiselt on need eri tpi kalmed vi eestlaste muinaskangelaste vi muistenditega seotud paigad, rahvajuttude phjal on ptud leida pliseid hiiekohti. Prandkultuuris on thtis koht ka kiigeplatsidel, mis on helt poolt ebaselge pritolu ja thendusega kohad kaugest minevikust, kuid teiselt poolt tnapevalgi kllaldase rakendusega osa maastikust.

Erilised ja tavalised kohad. Thenduslikult oli maastik aastasadade eest tenoliselt palju must-valgem: kohad jaotusid rangemalt sakraalseks ja profaanseks. Tavalist ruumi kasutati igapevaste phivajaduste titmiseks [5], pha ruumi aga enamasti religioossel eesmrgil ning tihti kogukondlikel sndmustel, kus paluti krgemat kikvimast olendit, et phivajaduste titmine profaansetes kohtades oleks edaspidigi tagatud.

Mida aeg edasi, seda enam on piirid pha ja argise vahel hgustunud. Kohtadest rkides on miste pha tnapeval ehk igem asendada mistega eriline: mingil mral on silinud sakraalse koha omadused, mis viitavad paiga thtsusele inimeste jaoks, kuid kadunud on religioosne sisu, mis on asendunud uute thendustega.

Enamiku sakraalsete kohtade thendus on muutunud pigem kombetitmiseks ning nad viitavad rohkem ajaloolisusele kui religioossusele. Phadest riitustest on paljudel juhtudel saanud rituaalid, mida tidetakse harjumusest, nostalgiast vm. phjusel.

Rituaalide sooritamisega kindlas asukohas on aja jooksul tekkinud paigad, mis hoolimata sellest, et religioossus on varju jnud vi kadunud, on endiselt silitanud oma erilisuse. Selliseid kohti vib nimetada traditsioonilisteks. hed iseloomulikumad rituaalsed kohad, kus religioosne taust puudub vi on kadunud, on meelelahutuskohad helt poolt on tegemist osaga inimeste phivajadustest, teiselt poolt kituvad inimesed seal teistmoodi kui tavaliselt (riietuvad korralikumalt, vtavad le teised kitumisnormid, osalevad mitmesugustel kombetalitustel jne.).

Aastaid ja aastasadu tagasi vga thtsaks peetud ohvrimgede, hiiesalude, phade allikate, kivide jmt. eestlaste kultuuriruumis oluliste kohtade thendus on ndisajal sisult muutunud vi sootuks kadunud. Kiigetraditsioonil on mnetine eelis, kuna kiiged kuuluvad praegugi klaelu juurde ning seda vrtustab ka noorem plvkond.


Kiigekultuur Eestis on vga vana. Seda kinnitavad ka Eestist ida-, phja- ning luna pool elavate rahvaste kombed, niteks lunaslaavlaste ja kettide omad. Riikidest on kiikumisega seoses viidatud Ltile, Valgevenele, Kreekale, Soomele ja Balkani poolsaarele [8]. Kiikumiskombestiku pritolu kindlalt ei teata, niisamuti pole teada, millal ehitati Eestisse esimene kiik. Vhemalt mitmesaja-aastasele vanusele osutab 1840. aastast prinev baltisaksa kunstniku Theodor Gehlhaari (18051871) vrviline lito Kiikujad, kus on kujutatud eestlaste plist kiikumiskombestikku ja mida tnapevalgi on sagedasti kasutatud selle aegumatu meelelahutuse illustreerimiseks. Kuid kiikumine on kindlasti mrksa vanem komme.

Oletatavasti tuleneb sna kiik hlitsusest, mida kiik teeb (kiik ju kigiseb, kiiksub jne). Peab siiski mrkima, et kiik on olnud rohkem tarvitusel Phja-Eestis. Luna-Eestis on levinum hll [8], mis phjaeesti keeles thendab pigem vikelapse magamisaset. Tnapeval kasutatakse kirjakeele mjul kikjal sna kiik. Kiik smboliseerivat ka viljakust ning tema liikumine seostub nii aastaaegade vaheldumise, Kuu ja Pikese tusu ja loojumise kui ka suguhte rtmiga [1]. Miste kiikuma thendab igasugust sujuvat edasi-tagasi liikumist [8].

Kiikumiskombe teke on seotud tenoliselt aastaaegade vaheldumisega. Muistsel ajal ei osatud enamikku loodusnhtusi teaduslikult seletada ning loodust pti mista mitmesuguste mtide abil ja mjutada riitustega. Sellist kitumist on nimetatud [3] analoogiamaagiaks (ka homopaatiliseks maagiaks): usuti, et soovitud nhtust saab esile kutsuda seda jljendades ja seelbi hoida hid suhteid nhtamatute tunnetuslike jududega, kelle heatahtlikkusest sltus uskliku inimese kekik.

Eestlased on aastaaegade vaheldumist alati thtsaks pidanud. Phjamaa pikad ja pimedad talved muudavad iseranis suureks kevadootuse. Ilma heitlikkusel on suur mju pllukultuuride kasvule. Seega peeti aastaaegade vaheldumist, eriti kevade tulekut, vga oluliseks ning thistati mitmete kombetalitustega. ks riitusi oligi kiikumine, sest kiige liikumine pidi smboliseerima Pikese teekonda taevavlvil (kiik kib krgelt poolkaares nagu Pikegi suvisel ajal) ning mjutama kevade kiiret ja otsustavat vitu talve (samas ka klma, nlja ja surma) le. Tinglikult vib kiikumist pidada n.-. vahendajaks leminekul kunagisest aasta passiivsest perioodist aktiivsesse perioodi. Ndisajal on aasta passiivne ja aktiivne pool siiski kohad vahetanud: talvel rgatakse td teha, et suvel puhata.


Piirkonniti erinevad kiigekombed. Kui Eesti 13. sajandil ristimise the all koloniseeriti, kadus tasapisi kiikumise kristluse-eelne religioosne thendus, kuid kevadine kiikumiskomme silis. Ristimisjrgsel ajal pti kiikumistava tlgendada kristlike mtide abil [4]. Videtavalt ehitati kiiged selleks, et Kristuse hukkumist paremini jlgida: nende abil saavat ristilmist le rahva peade nha. Vi arvati kiikumine sellest alguse saanud olevat, et pikest taevas olevat nhtud Jeesuse lestusmise aegu liikuvat. Inimesed olevat tahtnud Jeesuse lestusmise mlestuseks seda liikumist jrele aimata ja on vtnud kiige tarvitusele. Kiiged ehitati enamasti krgele knkale ja kiiguti vimalikult krgele. [E 76804(1)]

Mall Hiieme peab selliseid viteid siiski vheveenvateks, sest neid kinnitavad vaid mned koolipilaste kirjapanekud Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide hulgas [2]. Kuna ajaliselt langeb Eestis fenoloogiline kevade algus Kristuse ristilmisega enam-vhem kokku, siis edaspidi thistati kiikumisega kevade algust. Lihavtteaegne kiikumine oli siiski iseloomulikum Luna-Eestis, isegi sedavrd, et neid phi kutsutigi kohati kiiguphadeks. Igaks, nii noor kui vana, pidi tingimata kiikuma. Sellest arvati saavat head tervist kogu suveks ja head linasaaki [7].

Phja-Eestis mindi kiigele hiljem, suvistephade paiku ning kiiguti thtsamate phade ajal (nt. jaanipeval) vi puhkepeviti kogu suve jooksul. Kiigekombestiku regionaalsed erinevused tingisid ka kiikede ehituse erinevusi. Luna-Eestis ehitati vga lihtsad kiiged, kus rhttala asetati kahe tugeva kase vahele, mille klge kinnitati kiik, ning seda kasutati vaid munadephade ajal. Seevastu Phja-Eesti elanike pikemaajaline kiikumine tingis vajaduse tugevamate kiikede jrele, mis psisid kasutusklblikena mitu aastat. Niisugused piirkondlikud erinevused avaldusid umbes 19. sajandi esimese pooleni ning kauemgi. Klakiigena on Eestis levinud peamiselt aiskiik, millele mahub korraga vhemalt kaks inimest.


Kiigeplats rajati ilusasse kohta. Kiigekohal ei ole thtis mitte ksnes kiik mrav on ka ala valik. Kiigeplats rajati harilikult looduslikult ilusasse kohta. Vimaluse korral eelistati avarat, tasase maapinnaga kuiva platsi, kus oli puid vi psaid [4]. Seeprast pstitati kiiged sageli metsalagendikule vi kui metsas sobivat vlu polnud, siis metsa rde, misaparki vi mujale suurte puude alla. Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide hulgast vib leida hulganisti 20. sajandist prit kiigekohtade kirjeldusi. Niteks: Kiiku on Saarde pool vanal ajal Lihavtte phadel tehtud ja tehakse seda ka veel praegu (1932). Kiik tehti ennamiste puu vdidest, ilusasse ja hsti kuiva metsa rde. Kiiguti esimese pha htul, sagedaste lbi. [ERA II 113, 316/7 (56)] Rbise kla kiik. [---] Ilusale kohale kuusemetsa rde, karjamaale olid ehitajad talle koha valinud. Asus Rbise klas, Mullika talu karjamaal. Ehitatud umbes 1912. aastal Rbise kla noorte poolt. [ERA II 149, 135/6]

Thtis mjur asukoha valikul on lbi ajaloo olnud maaomandus, mis omakorda sltus poliitilisest korrast, majanduslikest vimalustest jm. teguritest. Mida aeg edasi, seda rohkem lisandus kiigeplatsidel kiige krvale muid elemente: lkkease, istepingid, tantsuplats, uuemal ajal palliplats. Tnapeval on juurde tekkinud joogi- ja sgikioskid.


Mida kiigel tehti? Ajapikku hakati kiigel kima peamiselt selleks, et lihtsalt lbutseda. Kiikujateks olid tiskasvanud (leeritatud), kuid 20. sajandi alguses selline nue kadus ning kiigele psesid nii noored kui ka vanemad klaelanikud. Eakad inimesed istusid pinkidel vi murul ning vahetasid klajutte; kindlasti oli kaasatud pillimees [4, 8]. Klakiik ti tst vabal ajal klarahva kokku. Kiikumise sotsiaalset lesannet on rhutatud [8] just Phja-Eestis, kus kiigel kidi kogu suve vltel. Luna-Eestis psis kiikumise usuline thendus kauem: seal kiiguti kevadel ning usuti, et selle abil ollakse kogu suve terve ja ilus.

Kiigekombestikus olid vlja kujunenud kindlad soorollid. Niteks ngi tava ette, et kiige ehitasid kla hakkajamad poisid. Ttarlapsed tegid ja tid kiige ehitajatele tnutheks kingitusi: kindaid, mune, sukapaelu jms. Kiigutajateks olid tavaliselt poisid ja kiikujateks piigad. Vahel vistlesid poisid omavahel, kes julgeb ja juab le vlli kiikuda. Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalidest vib leida kiigekombestiku kohta sellise kirjapaneku: Kiiged iga paari talu takka, ka kodanliku Eesti ajal veel. Nukogude ajal Kabelimel. Laupeva htul vanasti kiiguti. Lihavtte phadel kige rohkem. Tdrukuid ei lastud kiigele ilma munadeta. Poiss ka peale, muidu ei saanud uih-aih ktte. Seda tlemist, mis siis olli. Kiige juures ringmngulaulud ja tantsud nagu simmanil ikka. Samad laulud kodanliku Eesti ajal ja tsaariajal. [RKM II 144, 403 (8)]

Kiikudes lauldi ja kiige juures tantsiti. Lauludes sisalduv snum peegeldas muistseid kombeid, suhtumist otseselt kiikumisega seonduvasse ning eluolusse ldse. Kuidagi ei saa eitada kiigehtute thtsust kaaslase otsingul (tihti kiiguti paariti). Praegusajalgi on kiik kohalike noorte kokkusaamiskoht ja nii mnigi abielu on saanud just sealt alguse. Viimast videt testab ka lesthendus kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalides: Kiigesid oli palju. Ma sain vanamehegi endale kiige juurest. [RKM II 330, 111 (12)]

Kuni 19. sajandi teise pooleni oli kiikumine tavaline ning levinud argielu osa. Viimase 100 aasta jooksul on kiigekombestiku tavaprasus tunduvalt vhenenud.


Kiikumine ja kiigekohad tnapeval. Aja jooksul on kiigekohad muutunud ha mitmethenduslikumaks ning on laienenud nende kasutusvimalused. Kige levinum kiigetp on endiselt klakiik. Ehituselt on need suured ja tugevad ning meldud tervele kogukonnale. Enamjaolt on nad rajatud poolavatud alale (misapark, metsaserv vms.) vi hiskondlike hoonete (nt. rahvamaja, koolimaja) lhedusse. Vimaluse korral on kiik on paigutatud krgemale kohale vi veekogu rde.

Peale klakiikede on veel teistsuguseid. Mitte kik kiiged pole meldud avalikuks kasutamiseks. Vahel on kiik tehtud vaid oma talu vi naabertalu laste jaoks nii on vlja kujunenud talukiige tp. Selle sotsiaalne roll on mrgatavalt viksem kui lejnud tpidel. Kiik ise on klakiigega vrreldes tunduvalt viksem. Talukiik vib olla ehitatud ka hoopis maastikuesteetilisel eesmrgil, mitte meelelahutuseks. On isegi sraseid kurioosumeid, kus kiik on paigaldatud selleks, et takistada raskeveokitel puude vedu lbi talu valduste.

Omaette liik on lastekiiged. Nende puhul on maastikuesteetika teisejrguline ning puuduvad lkkeplats ja istumiskohad. Juurde on ehitatud hoopis ronimispuud ja/vi liumgi. Kiigekoha valikut mravad siin hoopis teised kriteeriumid: kiiged paiknevad korterelamute lhedal ning suurte majade tttu on vaade mbrusele suletud.

Tnapevase nhtusena saab vlja tuua turismikiiged, mille kaudu eksponeeritakse traditsioonilist eluviisi. Et huvilisi ligi meelitada, on turismikiikede mbrus ptud kujundada vimalikult kauniks. Kiigest on tehtud atraktsioon ning maastikukujunduse element.

Nndanimetatud segatpi kiikedel kivad kiikumas nii kohalikud kui ka turistid. Tavaliselt paiknevad sellised kiiged hiskondlike hoonete (baar, koduloomuuseum, raamatukogu jmt.) lheduses vi turiste teenindavates taluuedes. Segatpi kiikesid eristab klakiigest see, et nad paiknevad mnes looduslikult vi kultuurilooliselt atraktiivses kohas vi on turismitaluomanikud lubanud peale oma klaliste kia ka kohalikel elanikel talu juures kiikumas, edendades sellega kla htekuuluvustunnet.


Saada kokku ja kiikuda vi vastupidi. Klakiikesid on Eestisse ehitatud mitmesaja aasta jooksul. Samas ei sili kiik kasutusklblikuna le 67 aasta, kui tema htegi osa ei vahetata. Kohad ise on psivamad, nende vanus ulatub mnel juhul 30 ja enama aastani. Enamjaolt aga elab kiigekoht kiigest vaid pisut kauem. Kui kaob kiik, kaob ka kiigekoht ning kui taastekib kiik, taastekib ka kiigekoht. Vib ksida, misprast ehitatakse kiikesid ikka ja jlle uuesti ning miks on neid ja kiigekohti tnapeval inimestele ldse vaja? Miks on kiigekoha idee niipalju psivam konkreetsest rajatud (kiigega) ruumiosast, et see taas ja taas nii-elda elule rkab?

Kiige ehitamise ajend lhtub otseselt kiige lesandest. Vlitde kigus ksitletud inimesed on vastanud, et ks peamisi phjusi, miks kiik on rajatud, on laste surve (eriti talukiikede puhul) [6]. Teine ajend on vallavalitsuste vi klaliikumiste eesmrk muuta klarahvast htsemaks ning hoida vi tugevdada kogukonna identiteeti ja htekuuluvustunnet. Selleks korraldatakse kohalikke kiigepidusid (nt. Harglas, Raplamaal jm.). Eraettevtjad pstitavad kiikesid omal algatusel eelkige turistide meelitamiseks, millest vib vlja kasvada uue kogukonna teke ning turismikiik muutub klakiigeks.

Kas praeguste noorte jaoks on kiikumisel kui traditsioonilisel meelelahutusviisil veel mingisugune thendus vi mitte? Tervelt 83% sellele ksimusele ankeetksitluses vastanud 378 noorest pidas kiigeplatsi oluliseks. Kolmandik vastajatest ti peamise phjusena vlja spradega kokkusaamise. Teine kolmandik vastupidi saab spradega kokku selleks, et kiigele minna, ksi olevat suurel klakiigel raske kiikuda. Kuna le kolmandiku vastanutest vrtustab kiigeplatsi kui koosolemise kohta, ei ole maapiirkondades jrelikult kiigeplatsile suvisel ajal kuigi palju alternatiive. See lubab loota, et kiik toimib jtkuvalt ka oma algelisemas funktsioonis klakiigena.

Miks ikkagi noortele meeldib sel moel kokku saada ja kiikuda? See ehk pigem pshholoogide prusmaale jv ksimus on kummastav autorile endalegi, kuna ks ajend kiikesid uurida oli lihtsalt soov kiikuda. he hpoteesina on pshholoogid Evelyn Kiive ja Astra Schults vlja pakkunud seost kiikumise ja ajus vallanduva aine dopamiini vahel. Dopamiin on oma olemuselt sarnane adrenaliini ja noradrenaliiniga ja seda seostatakse aju naudingussteemiga: ta tekitab inimeses heaolutunde.

Niisiis vib oletada, et noored kivad kiikumas pigem sellega kaasneva meeldivustunde prast, natuke vanemad inimesed ennemini sihiga suhelda eakaaslastega. Tiskasvanud vivad kiiges nha nostalgilist meenutust lapse- vi noorusplvest ning ajendatuna meeldivatest mlestustest soovitakse seda uuesti luua.

Seega koosneb kiigele omistatav thendus meeldivast tundest, mida kiikumine tekitab, spradest, harjumusest ja meelelahustusvimaluste vhesusest maapiirkondades. Uuringud nitavad, et tnapeva noored kivad aeg-ajalt kiikumas, vrtustavad kiigekohti ning kiikumist, hoides neid toimivatena.

Enda jaoks vrtuslikku ptakse enamasti hoida ja silitada. Kuigi kiigekohad mnevrra teisenevad, tekib inimestel igal kevadel ja suvel endiselt soov kiikuda. Loodetavasti jb kiigekoht koos kiigega ning sellele omistatud thendustega veel aastakmneteks Eesti maastiku ja eestlaste meelelahutusliku kombetalituse eriliseks osaks.

Autor oleks vga tnulik, kui lugejad, kel on meenutada mni vahva kiikumis- vi kiigekohalugu, leiaks aega ja tahtmist see kirja panna ning saata koos oma kontaktandmetega postiga autori nimele T geograafia instituuti (Vanemuise 46, 51014 Tartu) vi e-posti aadressil piret.pungas@emajoe-suursoo.ee.


Arhiivimaterjalid

E 76804 (1)

ERA II 113, 316/7 (56) < Saarde J. P. Sggel (1932)

ERA II 149, 135/6 < Laiuse < Torma F. Eichenbaum (1937)

RKM II 144, 403 (8) < Viljandi raj. Krstna khk, Prga kla (Helme) H. kokamgi < August Arvisto , 63 a (1962)

RKM II 330, 111 (12) < Simuna khk., Lasinurmek. E. Liiv < Alma Veelmaa, s. 1901 (1978)



1. Bruce-Mitford, Miranda 1997. Kogu maailma mrgid ja smbolid. Varrak, Tallinn.

2. Hiieme, Mall 1981. Eesti rahvakalender II. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Honko, Lauri; Pentikinen, Juha 1997. Kultuuriantropoloogia. Tuum, Tallinn.

4. Langinen, Jenny 1956. Kiik ja kiikumine. Diplomit. Ksikiri Tartu likooli eesti ja vrdleva rahvaluule ppetoolis.

5. Maslow, Abraham Harold 1970. Motivation and personality. Harper & Row, New York.

6. Pungas, Piret 2004. Kiigekohad Eesti maastikes. Magistrit. Ksikiri Tartu likooli geograafia instituudis ja T raamatukogus. (http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2004/b16773895/Pungas.pdf).

7. Tampere, Herbert 1956. Mningaid eestlaste etnilise ajaloo ksimusi suulise rahvaloomingu valgusel. Harri Moora (toim.). Eesti rahva etnilisest ajaloost. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

8. Vissel, Anu 2003. Eestlaste kiigekultuur enne ja nd. Metagused. http://haldjas.folklore.ee/Tagused/nr21/kiik.htm
Piret Pungas (1979) on T geograafia instituudi doktorant ja ttab Emaje-Suursoo maastikukaitsealal loodushariduse spetsialistina.



Piret Pungas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet