30. juunil möödus sada aastat ühe Eesti väljapaistvama asjaarmastaja-mardikauurija Valentin Soo sünnist. Kui küsisin 1982. aastal temalt, kas kõik plaanid putukate uurimise alal on läinud täide, vastas ta, et kõik, ainult ei jõudnud käia Siberis. Valentin Soo saavutas oma eesmärgi – luua Eesti liigirikkaim mardikakogu.

Lihulas kooliõpetaja pojana sündinud Valentin Soo lõpetas Tallinna teise reaalkooli 1924. aastal. Seejärel astus ta Tallinna (kõrgema) tehnikumi ehitusosakonda. Esialgu kavatses ta õppida Tartu ülikoolis loodusteadust, kuid kahjuks pidi sellest loobuma majanduslikel põhjustel.

Tallinna tehnikumi lõpetas ta 1932. aastal ehitusinseneri kutsega ja asus tööle kümnikuna Härjapea kollektori ehitusel. Hiljem töötas ta mitmes ehitusasutuses, 1948. aastast alates gaasi, veevarustuse ja kanalisatsiooni trustis, algul kapitaalehituse osakonna juhatajana ning 1963. aastast alates juhataja asetäitjana kuni pensionile minekuni. Valentin Soo suri 26. detsembril 1984. Ta on maetud Nõmme Rahumäe kalmistule.

Huvi mardikate vastu tundis Valentin juba koolipoisina. Ta kogus neid koos Harald Habermaniga, hilisema maailmakuulsa mardikatundjaga. Kuni 1945. aastani püüdis Soo mardikaid vaid aeg-ajalt ja põhiliselt suuremaid ja ilusamaid liike. Intensiivset kogumist alustas ta 1946. aastast.

Tutvusin Valentiniga 1953. aasta märtsis oma kauge sugulase Johannes Miländeri (1900–1992) kaudu. Vahemärkusena mainigem, et Johannes Miländer oli üks Eesti teenekamaid asjaarmastajast mardikauurijaid. Nimekuju Mieländer tekkis sõjajärgsel ajal eksituse tõttu passi vahetusel. Johannes Miländeri kogu ületab Valentin Soo kogu eksemplaride arvu (vastavalt 35 000 ja 22 000 eksemplari), kuid jääb alla liikide arvult (2800 ja 2900 liiki).

Valentin Soo üllatas mind oma lahkuse ja abivalmidusega ning eelkõige uskumatute teadmistega. Nii Soo kui ka Johannes Miländer olid minu õpetajad, neilt sain teadmisi mardikate kogumise tehnoloogia, püügikohtade ja kirjanduse kohta. Meie viljakas koostöö kestis mitukümmend aastat. Määrangute täpsustamiseks käisime koos Johannes Miländeri pool. Need koosolekud aastatel 1969–1978 andsid meile kolmele palju juurde.

Valentin Soo põhimõte oli koguda mardikaid ainult Eestist ja mitte avaldada oma uurimiste tulemusi, kuna sellega kaasneb suur ajakulu. Siiski on ta ühe artikli [5] kaasautor. Samas ei varjanud ta kunagi andmeid oma huvitavate leidude ja püügipaikade kohta.

Soo on Eestile ja Baltikumile esmasleidudena kogunud 218 liiki (avaldatud andmed). Kindlasti on see arv tegelikult suurem, sest mõnes töös pole kirjas kogujate nimesid. Näiteks Haberman on ühes oma artiklis [2] maininud 239 liiki Eestile uusi lühitiiblasi ning kuna Soo nimi on kirjas tänuavaldustes, võib arvata, et osa mainitud liikidest pärineb temalt.

Soo kogus kõiki rühmi, kuid tema lemmikud olid lühitiiblased (Staphylinidae) – liigirikkaim mardikate sugukond Eestis; praegu on teada juba üle 800 liigi, enamasti on need väiksed ja väga raskesti määratavad. Selle sugukonna hea uurituse eest oleme suures osas tänulikud Soo mahukale määramistööle, teadmistele ja teravatele entomoloogi silmadele.

Tõelise teadlasena ei tundnud ta rahuldust mitte ainult kogumisest, vaid ka määramisest. Ta uuris Eestis eriti vähe tuntud, varjatud eluviisiga pisimardikaid (Cryptophagidae, Lathridiidae, Pselaphidae jt.). Elupaikadest huvitasid teda eelkõige tammikud ja introtsonaalsed biotoobid, nagu vanad kruusa- ja liivakarjäärid, kruusaküngaste lõunaservad jne. Soo oli Eesti parim ekspert sipelga- ja mutipesade mardikafauna alal.

Metoodika täiustaja. Valentin Soo leiutas uue termoeklektori [3], millega saab putukaid lehekõdust ja muust sellisest välja korjata. See ainulaadne aparaat on leidnud tunnustust kogu maailmas.

Soo väikeste mardikate prepareerimise viis erines üldkasutavatest. Putukaid pole võimalik püügi päeval surmakrambi tõttu sirutada ja neid hoitakse pärast püüki karbis niiskel filterpaberil. Soo tõusis hommikul kell 5 ja pärast materjali sortimist kleepis mardikad kalakondiliimiga selga pidi pappalustele. Kuivamise ajal lükkas ta aeg-ajalt mardikate tundlad ja jalad laiali, kuni nad lõpuks jäid vajalikku asendisse.

Soo pidas kahte kontoriraamatut. Esimeses olid registreeritud kõik püügid ja andmed (koht, aasta, kuupäev, ka kellaaeg, biotoop ja püügiviis). Iga mardikas sai oma esialgse numbri. Kui mardikad olid kuivanud, pani V. Soo nad tassi kuuma vette; nad tõusid pinnale ja pärast lühikest kuivatamist ja jäsemete asendi parandamist kleepis ta mardikad viienurgelistele alustele. Need nõelastati ja lisati esialgne number. Mardikad määras ta sügisel ning vajalik osa läks kogusse; ülejäägi ta hävitas. Kogusse jäetud mardikate registreerimiseks oli teine kontoriraamat, kus olid juba mardikate lõplikud numbrid. Soo kogus igast liigist kuni kaheksa isendit. Vaid äärmisel juhul, näiteks uued liigid Eesti jaoks, jättis ta alles rohkem loomi. Tal polnud võimalik seda materjali muuseumisse anda, sest sellega oleks kaasnenud suur töö: kirjutada mardikate leiu- ja määramisetiketid.

Valentin Soo mardikate kollektsioonis oli tema eluajal 2750 liiki [1]. EPMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi, endise zooloogia ja botaanika instituudi mardikate kogu on koostatud kahe sajandi jooksul ja sisaldab veidi üle 2000 liigi. Küsisin Valentinilt, mitu aastat kuluks temal, et saada nii palju liike. Ta mõtles natuke ja vastas, et praeguste kogemustega viis aastat. Pärast Soo surma on töö tema koguga jätkunud ning praegu on selle liikide arv umbes 2900.

Üks huvitavamaid Valentin Soo leide on reolane Cercyon laminatus vesimariklaste (Hydrophyidae) sugukonnast. See mardikas elab Jaapani mererannikul, kust ta on arvatavasti Aasia metsavööndi kaudu levinud Euroopasse. Määrasin 1970. aastal Hans Remmi püütud mardikaid [4]. Putukate seas oli ka tundmatu Cercyon, keda Euroopa mardikate määrajates polnud. Liigi kindlakstegemine võttis Leningradis raamatukogus mitu päeva. Pärast liigi määramist teatasin sellest kohe ka Valentin Soole, kellel leidus sama liik määramata mardikate hulgas.

Valentin Soo rikkalik kogu on ka edaspidi asendamatu andmepank meie mardikafauna uurijatele. Seda kogu säilitatakse Tallinnas Eesti loodusmuuseumis.

Autor avaldab tänu Valentin Soo lesele V.-S. Zebergsile andmete eest. Eriline tänu kuulub Rudolf Bichelele tehnilise abi eest artikli kirjutamisel.

1. Haberman, Harald, Miländer, Georg 1985. Valentin Soo ja tema elutöö. – Eesti Loodus 36 (8): 524.

2. Haberman, Harald 1983. Beitag zu “Enumeratio Coleopterorum Fennoscandiae et Daniae” 1979 über die Staphylinidae Estlands. – Notulae Entomologicae 63: 97–110.

3. Милендер, Георг 1969. Новая модель эклектора для собирания жесткокрылых (Coleoptera). – Энтомол. Обозр. 48 (3): 692–696.

4. Милендер, Георг 1972. O жуках (Coleoptera), летящих на ултрафиолетовый свет в Эстоний. – Тartu Riikliku Ülikooli Toimetised 293. Zooloogia-alaseid töid VI: 3–17.

5. Милендер, Георг; Монсявичюс Видм. С.; Соо, Валентин 1984. 26 новых для Литовской ССР видов жесткокрылых, обнаруженных в 1974–1983 гг. – Новые и редкие для Литовской ССР виды насекомых. Сообщения и описания 1984 года. Вильнюс: 23–30.

Georg Miländer (1932) on lõpetanud Tallinna polütehnilise instituudi insenerina ja Läti riikliku ülikooli bioloogina. Uurinud Eesti mardikate ja päevaliblikate faunat, tegelnud ka looduskaitseprobleemidega.