2006/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/3
Veskite käivitaja

Sirje Aher on sündinud 15. augustil 1955 Tallinnas. Esimesed kaheksa aastat õppis Tallinna 24. keskkoolis, keskhariduse sai Tallinna 21. keskkoolist. Kümme aastat – 2. –11. klassini osales õpilasena noorte loodusesõprade maja töös. 1973–1978 õppis Tartu ülikoolis, lõpetas ülikooliõpingud bioloogi, bioloogia ja keemia õpetaja kvalifikatsiooniga.

Töötas 1978–1979 Tapa I keskkoolis, 1979–1985 noorte loodusesõprade majas, 1985–1989 vabariiklikus õpetajate täiendusinstituudis, 1989–1993 Eesti hariduse arenduskeskuses, 1993–1996 riigi kooliametis, 1996–1999 haridusministeeriumis ja 1999–2004 arenguprogrammide keskuses EMI-ECO. Alates 2004. aastast on koolitus- ja nõustamiskeskuses HARED.

Sirje Aher on koostanud eri projektide raames palju keskkonnahariduse metoodilisi materjale, alates 1985. aastast korraldanud loodus- ja haridusteemalisi koolitusi lasteaia- ja kooliõpetajatele, koolijuhtidele ning koolikollektiividele.

IUCN CEC (Commission on Education and Communication) liige alates 1996, Eesti bioloogia- ja geograafiaõpetajate liidu asutajaliige, Eesti looduseuurijate seltsi liige.

Koolitus- ja nõustamiskeskus HARED on praegu küllap kõige paremini tuttav Tallinna lasteaiaõpetajatele. Just HARED-i juhitava projekti “Aiatuulik”, mulluse Keskkonnateokese auhinna laureaadi raames pandi Tallinna linnavalitsuse haridusameti toel Mustamäe Lehola lasteaias käima Eesti esimene lasteaedade keskkonnahariduskeskus. Päris algusest alustades: mis sõnadest see salapärane akronüüm HARED on tuletatud?


Haridus ja education. Kuna tegutseme ka inglise keeles, siis tõlgendame H-d ja D-d ka kui human development (inimareng). Püüame sellele oma tegevusega kaasa aidata.

Kui kaua HARED on eksisteerinud ja kui suur ta on?


Ta on eksisteerinud aastast 2003, aga tõsiselt tegutsema hakkasime 2004. suvel. Mittetulundusühingul on praegu kuus liiget, aga koos meiega tegutseb üsna palju inimesi – olenevalt sellest, mida me parajasti teeme. Oma kolm-nelikümmend inimest on meiega küll otseselt seotud – osa Eestis, osa Soomes, Rootsis, Hollandis, Saksamaal. Me pole sugugi mitte paiksed, oleme mobiilne võrgustik ja põhiline suhtlusvahend on Skype. Ja kontor on seal, kus keegi meist parajasti on: (omaette muiates) näiteks kohvikus, kus on WiFi.


Sellest pikast maade loendist saan aru, et olin täiesti valel teel, kui arvasin, et teil on käsil vaid “Aiatuuliku” projekt?


Jah, projekte on päris mitu; “Aiatuulikule” on pööratud lihtsalt kõige rohkem tähelepanu – nagu ka selle eelkäijale “Tuulikule”. Meil on näiteks koostöös soomlastega tore projekt “Keskkonnateater Soome lahe kallastel”, millest Eestis võtab osa viis ja Soomest üheksa kooli ja mis on tõesti vahva projekt: selle siht ei ole mitte niivõrd hankida ja jagada teadmisi, kuivõrd mõjutada inimesi emotsioonide kaudu. Projekt algas 2004. aastal ja kestab 2007. aasta suveni. Koolid peaksid tegema kokku kaks ja pool tundi keskkonnateemalisi sketðe, mis võetakse DVD-le. Juurde tulevad ka Soomes tehtud filmikesed – osa neist animafilmid, osa teatrietenduste ekraniseeringud, osa “päris” filmid. Selle DVD saavad kõik Eesti koolid. Me pole sellest projektist kuigivõrd kõnelnud seetõttu, et töö on alles päris pooleli.

Eestist löövad kaasa Saue gümnaasium, Viimsi ja Kehra keskkool, Viljandi Valuoja ja Kuressaare põhikool. Koolide lai geograafia oli üks projekti algpõhimõtteid: tahtsime leida võimalikult palju eri keskkondi. Sest teine põhimõte oli kasutada ainult olemasolevaid “lavasid”: olgu selleks siis sadam, mets, väikelinn, küla. Ja veel tahame, et õpetajad ei sekkuks õpilaste loometöösse kuigi palju; nad peavad andma küll oskusi – näiteks kuidas kasutada loova kirjutamise põhimõtteid stsenaariumi koostamisel –, aga lapsed peaksid väljendama omi emotsioone ja seisukohti keskkonna suhtes, mitte neid täiskasvanutelt üle võtma.


Kas käsil on veel midagi niisama põnevat?


(Naerab) Kõik on põnev! Näiteks erivajadustega lastele loodusõpetuse töölehtede koostajate töörühma juhtimine või koolide toetamine arengukavade koostamisel.

Üks projekt, mis oleks ka kindlasti põnev olnud, ei saanud Eestist raha ja käib seepärast vaid väikses vormis. Selle nimi on “Kuupmiil”. Kaks kooli Eestist – Kilingi-Nõmme gümnaasium ja Rannu keskkool – ja kaks kooli Hollandist on oma piirkonnas välja mõõtnud kuupmiili ja uurivad, mis on selle kuupmiili sees. Ruutmiil on teadagi maapinnal paigas, aga kui palju kolmas mõõde läheb maa sisse või õhku, selle otsustab iga kool ise – kas alustada maapinnalt ja minna vaid ülespoole või minna ka maa sisse. Projektil on oma kodulehekülg www.cubicmiles.nl ja kontseptsioon on väga huvitav. Eesti osalejad leiavad, et projekt on nende igapäevast koolitööd väga oluliselt mõjutanud.


Enne kõige tuntuma HARED-i projekti “Aiatuuliku” juurde minekut tuleb tahes-tahtmata puudutada ka selle eelkäijat “Tuulikut”. Nimi annab viite, et siingi on mängus hollandlaste käsi.


Jah, see on Hollandi-Eesti keskkonnaharidusprojekt. Kui projekt 2001. aastal algas, tegutsesime veel EMI-ECO haridusprogrammina. Esimesel aastal osales seitse kooli, neist kaks venekeelsed; järgmistel aastatel neljakümne kooli ümber, neist aktiivseid umbes kolmkümmend. Tegevus oli üles ehitatud sellele, et aidata koolidel integreerida keskkond ja säästev areng oma kooli õppekavasse, nagu seda näeb ette riiklik õppekava.

Kui Hollandi inimesed keerdteid pidi minuni jõudsid ja ütlesid, et tahaksid teha Eestis keskkonnahariduse projekti ning palusid mul sellele sisu leida, siis tuli kohe pähe, et 1996. aastal kehtima hakanud riiklik õppekava pani koolidele kohustuse säästev areng ja keskkond kooli õppekavadesse integreerida, aga ei õpetanud eriti, kuidas seda teha.

Muutused olid suured: vanad programmid kaotasid kehtivuse, tulid uued õpikud ja uutel alustel õppekava. Sestap oli koolidel väga raske läbivaid teemasid integreerida: selleks polnud ei oskusi ega ka aega. Kuna olin enne 99-ndat aastat olnud haridusministeeriumis keskkonnaharidusega tegelnud töörühma juht, oli mul tekkinud mure, kas me ei pannud õppekavasse koolidele üle jõu käivat ülesannet. Kui hollandlased nüüd pakkusid projekti, mille teema saime ise valida, siis mõtlesin kohe: kui ka projekti vormis selline integreerimine ei õnnestu, siis on vist tõesti võetud nii suur tükk, mida ei jaksagi läbi hammustada.

Aga selgus, et kui meeskonnatööle koolis kaasa aidata, saab kõik tehtud. Küsimus polnud selles, et keskkonnast ei teata kuigi palju või seda ei väärtustata, vaid selles, et ei osatud teha meeskonnatööd. Nii polnud projekti siht mitte niivõrd selgitada keskkonnateemat, kuivõrd teha asju koos ja näidata, kuidas seda teha saab. Kõik osalenud koolid jäid väga rahule ja kõikides neis on keskkond ja säästev areng nüüd õppekavasse integreeritud.

Meil on parajasti keskkonnainvesteeringute keskuse finantseerimisel käsil “Tuuliku” koolide küsitlus – projekt “Tuuliku kaja”. See peaks näitama, kuivõrd on säilinud projekti tulemused ja meeskonnatööoskus koolis. Aprilli keskel on planeeritud kahepäevane konverents “Tuuliku kaja”. Siis kuuleme, kas projekt oli jätkusuutlik või lihtsalt kolme-nelja-aastane kampaania.


Kas hollandlased ise olid millegi säärasega enne tegelnud?


Ei, neil olid olnud klassikalised keskkonnaprojektid. Aga õnneks oli nende põhimõte see, et iga maa peab oma probleemi ise sõnastama ja oma tee leidma. Nad on meid väga delikaatselt suunanud ega ole mitte midagi peale surunud. Me oleme saanud asju teha nii, nagu vaja, samas õppides nende positiivsetest ja ka negatiivsetest kogemustest.


Aga n.-ö. rahatuule puhusid “Tuuliku” tiibadesse madalmaalased?


Jah. Hollandi välisministeeriumi MATRA-programmi rahadega on käinud kogu aeg nii “Tuulik” kui ka “Aiatuulik”. Mõningane lisaraha on tulnud keskkonnainvesteeringute keskuselt ja “Tuulikule” ka haridusministeeriumilt. Ja “Aiatuulikut” on päris tublisti toetanud Tallinna haridusamet, eriti nüüd keskkonnahariduskeskuse loomisel.


“Tuulikus” lõid kaasa koolid üle kogu Eesti?


Jah, välja arvatud saared – logilistel põhjustel.

Igas koolis oli oma keskkonnaprojekti koordinaator, kellega meie põhiliselt tegelesimegi: võtsime neid üsna sageli kokku ja andsime kõikvõimalikke ülesandeid, mis tuli koolis oma inimestega ära teha. Selle töö tulemus oli umbes nelisada lehekülge metoodilisi materjale. Pluss iga kooli oma õppekava, kuhu on nüüd integreeritud keskkond ja säästev areng.


Kas töö käis ainult õpetajatega või oli projektis mingi roll ka õpilastel?


Need materjalid, mis on jõudnud raamatusse, tuli ju enne läbi proovida. Õpetajad mõtlesid oma ainetes välja keskkonnatunde ja pidasid neid ka tegelikult õpilastega. Tulemuseks on raamatud “Tuuliku tunnid”, kus on kõigile vanuseastmetele peaaegu kõikides ainetes tunninäidiseid, “Tuuliku tunnid sotsiaalainetele”, sest sotsiaalaineid oli esimeses raamatus millegipärast väga vähe, nii et see oli omamoodi vigade parandus, ja “Tuuliku rajad ja tunnid”, kus on ka õpperadade kirjeldusi, nii et selle abil saab minna õpetajate ja õpilaste välja mõeldud radadele.

3.–6. klassi õpilastele koostasime keskkonnapäeviku. See on töövihiku tüüpi väike raamat, kus on tegevusi neljaks nädalaks. Aga klassi pole ette antud: õpetaja näeb ise, millal see tema lastele sobib. Ka need neli nädalat võivad olla kas järjest või igaüks hoopis eri veerandil. Osa ülesandeid on vihikus sellised, mida ei saa teha üksinda, vaid koos perega, pinginaabri või sõpradega. Osa suunas aga hoopis raamatukokku või poodi. Vihikud olid koolides üsna populaarsed. Aga kuna nad olid tehtud projekti raha eest, siis anti välja vaid üks trükk. Praegu küsitakse üsna sageli, miks neid enam koolides pole.

Ent nagu kõik meie raamatud, on see vihikki üleval HARED-i koduleheküljel, nii et teda saab välja printida ning hea tahtmise korral paljundada ja kasutada. Aga muidugi oleks parem, kui ta oleks trükitud kõigile koolidele nagu teised töövihikud.

“Tuuliku” raamatuid said kõik koolid; ainult seda keskkonnavihikut jätkus vaid projektis osalenutele. Kõik materjalid on nii eesti kui ka vene keeles. Aprillikonverentsil selgub kindlasti ka see, kui sageli need raamatud nüüd kooli raamatukogust teiste raamatute seast üles leitakse.


“Tuulik” sai 2004 kevadel otsa ja juba sama aasta sügisel hakkasid oma ringe tegema “Aiatuuliku” tiivad?


Jah, võib-olla oli järjekord natuke ebaloogiline: esmalt koolide ja alles seejärel lasteaedade projekt. Alati ei oska kõike kohe õigesti planeerida. “Tuuliku” käigus saime aru, et paljud asjad, mida koolides olime teinud, oleksid võinud olla tehtud juba lasteaias. Aga kui lasteaiaprojekti kavandama hakkasime, siis tuli veel parem mõte: et see ei peaks hõlmama mitte ainult õppekava, vaid ka arengukavatööd. Sestap sai “Aiatuulik” komplekssem kui “Tuulik”: õpetajad tegelevad õppekavade ja juhatajad arengukavadega.


Kui palju on varem tõsiselt Eesti lasteaedade keskkonnaõppekavade ja keskkonnast hoolivate arengukavadega üldse tegeldud?


(Muigab) Eks siis tuleks esmalt öelda, mis on “tõsine tegelemine” – iga projekt on omal moel tõsine ja vajalik, sest ka üksikküsimustele peab tähelepanu pöörama. Aga nii üldist, laialdast ja ka ambitsioonikat projekti pole tõesti olnud. Kui me projekti kirjutasime, küsis isegi Hollandi välisministeerium ja ka Hollandi suursaadik Eestis, kas me tõesti saame nii ambitsioonika tööga hakkama.


See, kui palju “Tuuliku” koolidel tuult on jätkunud ja kui hoogsalt tiivad ringi käivad, selgub kõneks olnud “Tuuliku kaja” konverentsil. Kas aga praegu “Aiatuulikule” tuult jätkub?


(Rõõmsa naeratusega) Jätkub küll! Ja palju on nurinat, et miks ainult Tallinn … Põhjus, miks on “Aiatuulik” ainult Tallinna lasteaedu haarav projekt, on selles, et suur osa Eesti lastest elab Tallinnas. Siin on üle saja kolmekümne lasteaia. Pealegi on mujal lasteaaedade probleemid teistsugused. Kui oleksime püüdnud haarata liiga suurt ala, siis poleks me tõesti toime tulnud. Pigem mõtleme praegu sellele, et kui “Aiatuulik” nüüd kevadel lõpeb, püüame sama ideed jätkata Pärnu ja võib-olla ka Tartuga. Muidugi oleks midagi samasugust kindlasti vaja ka maalasteaedadele. Aga see peaks olema täitsa omaette projekt. Ja muidugi peab keegi olema huvitatud projekti rahastamisest. See oleks küll hoopis teine projekt, sest keskkonnad ja probleemid, samuti laste ja nende õpetajate igapäevakogemused on hoopis teistsugused.


Kas Tallinna lasteaedadel on küllaldaselt huvi?


Jah. Kõik osalevad lasteaiad on nii entusiastlikud, et ma vahel lausa imestan, kuidas neil jätkub jõudu igapäevase laste hoidmise ja õpetamise kõrvalt nii palju teha ja nii energilised olla. Ilmselt ongi nii, et lasteaiaõpetajaks peab sündima: (naerab) ühelgi “normaalsel” inimesel sellist energiat pole. Vahel tikun juba lausa ütlema, et ärge nii palju ka tehke – äkki põlete läbi.


Ja selles mõttes oli “Aiatuuliku” põhimõte samane “Tuulikuga”, et alustasite vähese arvu “pilootlasteaedadega”?


Jah, alustas kaheksa lasteaeda. Nüüd on iga alustaja enda ümber korjanud neli-viis oma piirkonna muud lasteaeda. Niiviisi on haaratud umbes kolmandik Tallinna lasteaedu: kolmkümmend kaheksa. Ja kui “Tuuliku” projektis oli ka passiivseid osalejaid, siis siin on lausa kõik väga aktiivsed. Tundub, et liitunud lasteaiad on ka varem keskkonnaprobleemidega tegelnud, sest kui me tegime küsitluse viieaastastele lastele nende keskkonnateadlikkuse kohta, siis alustasime esmalt nende “pilootlasteaedadega” ja jätkasime sel sügisel liitunud lasteaedades. Kohati oli viimaseis laste keskkonnateadlikkus isegi parem; kõik oleneb õpetajatest ja kodust. Nii et arvatavasti on “Aiatuulik” ühistöösse koondanud keskkonnateadlikumad lasteaiad.

Ilmselt hakkab rohkesti uusi ideid tulema ka vast käivitatud keskkonnahariduskeskusest; seal valmib tõeline “Aiatuuliku” produkt, sest keskus jääb tööle ja sinna saab koguda lasteaiaõpetajate häid mõtteid.


Vähemalt selles mõttes ei maksa juba praegu kurvastada ka teiste Eesti paikade lasteaedadel, et “Aiatuulikugi” jooksul on koostatud mitmeid materjale, mida saavad kasutada kõik Eesti lasteaiad.


Just. Ja ega me ei teagi täpselt, kui palju neid materjal ka väljaspool Eestit kasutatakse. Alles äsja oli Balti keskkonnafoorumi keskkonnahariduse seminar, kus käinud lätlastel ja leedulastel oli meie trükiste vastu väga suur huvi – need on ju olemas ka vene keeles. Ja meie kodulehelt on neid ilmselt juba varemgi välja trükitud. Leedust näiteks on tulnud juba ka koostööpakkumine.


Mis materjalid siiani valmis on saanud?


Esimene oli “Aiatuuliku askeldused”. Askeldused – sest tahtsime, et need oleksid tegevuslikud: et teadmine ja oskus tuleks lapsele tegevuse kaudu. Iga askelduse juures pidi olema ka mingi mäng, sest laps õpib kõige paremini mängides. Kuna säästva arengu temaatika on nii lai, et sinna mahub peaaegu kõik, siis esimeses raamatus me teemasid ei piiritlenudki. Nii ongi askeldusi alates võilille vaatlustest kuni üle tänava mineku juhisteni või selleni, mis asjad on meie kodus. Tähtis on lähenemismeetod, mitte see, millise teema näitel seda tehakse.

Teine raamat oli “Päkapikurada”. Idee on pärit Hollandist Maya Roozenilt, aga lahendus on meie oma. Meie päkapikurada on mängudega. Õpetajad kohandasid ja mõtlesid välja keskkonnamänge, mida saab rajal mängida: teatud hulk lapsi on ühe päkapiku juures ja teised teise juures; enamasti on päkapikke ehk siis mängukohti kokku viis. Muidugi ei tähenda mäng seda, et enne või pärast mängu ei võiks ka midagi arutada, aga taas on põhiviis uut omandada mäng.

Meil on ka veel lasteaedade arengukavaraamat. Seal on kirjas kogu strateegilise planeerimise teooria, mille alusel saab arengukava koostada, aga ta on üles ehitatud keskkonnateema näitel. Täpselt samadel põhimõtetel nagu keskkonnaosa, tuleb kirjutada kogu arengukava. Kõik näited on raamatus lasteaedadest, nii et ta on taas kogemuslik ja väga hästi vastu võetud. Suurt huvi on tundnud selle raamatu vastu ka koolid, sest ega kooli ja lasteaia arengukava keskkonnapeatüki kirjutamisel suurt vahet ei ole.

Praegu paneme kokku “Askelduste” teist raamatut. See tuleb päris paks, sest kaastöid saame kõigist kolmekümne kaheksast lasteaiast. Kirjutasime küll ette ülempiiri: igalt lasteaialt mitte üle kaheksa lehekülje. Aga 38 korda 8 on ka päris suur arv.

Lasteaiad on ikka öelnud, et kõige suuremat puudust tuntakse pildimaterjalist. Seepärast oleme koostöös Sagadi looduskooliga koostanud ühe puude mapi ja praegu koostame marjade mappi.


Ja 24. jaanuaril avasite Lehola lasteaias Eesti esimese lasteaedade keskkonnahariduse keskuse.


Sellist pole meil tõesti enne olnud. Keskuse töö põhimõtted töötasime välja projektis osalevate lasteaedade juhatajate ja õpetajatega. Suure osa materiaalsest poolest võttis aga enda kanda Tallinna haridusamet, kes tagab ka keskuse jätkusuutlikkuse. Sellest keskusest saavad Tallinna lasteaiad tasuta koolitust ning laenutada õppematerjale. Ja tasuks saavad nad sinna maha jätta enda valmistatud õppematerjale. Lühidalt öeldes on see õpetajatele kogemuste vahetamise koht.

Haridusamet on väga huvitatud, et keskus jääks ka pärast “Aiatuuliku” lõppu töötama. Juhataja Mairi Enoki pea on tulvil mõtteid ja praktilisi lahendusi, kuidas keskkonnaideid õpetajate töö kaudu paremini lasteni viia. Keskus otseselt lastega töötama ei hakka, küll aga õpetajatega.


Mida lasteaiaõpetaja praegu keskusest laenutada saab?


Muidugi on seal olemas kõik “Aiatuuliku” raamatud. Õpetajate päralt on ka viis arvutit. Lasteaias enamasti pole võimalust piisavalt kauaks arvuti taha keskenduda, et saaks midagi otsida ja vaadata; pealegi oskab Mairi Enok vajalikud leheküljed ja materjalid Internetist kiiresti kätte juhatada. Keskuses on ka esialgu viis Kopli ametikoolis tehtud kasti, mis on täis materjale: metoodilised juhendid ja vahendid ühe kindla teema kohta. Praegu on olemas puude, pinnase, vee, linnaloomade ja õhu kast. Lasteaed võib kasti laenutada kaheks nädalaks. Kindlasti on selline süsteem väga säästlik, sest kui iga lasteaed hakkaks omaette õppevahendeid muretsema, läheks see väga kalliks.

Keskusel on ka oma veebileht; keskuse juures tegutseb õpetajatest nõukoda, kes otsustab muu hulgas ka seda, millised materjalid on seda väärt, et nad Internetti välja panna.


Küllap võiksid keskusest eeskuju otsida ka teiste linnade lasteaednikud.


Ma arvan, et esimese järjekorras peaksid eeskuju võtma linnavalitsused. Igas linnas on kindlasti võimalik leida see üks tuba, mis jääks koolituste ja nõustamise kohaks, ja väike kabinet inimesele, kes keskust juhatab. Kui Tallinnas on selline keskus loodud, tuleks tulla ja vaadata – ning teha ise paremini. Igas linnas peab keskus lähtuma kohalikest oludest: keskkonnahariduskeskus peab vastama keskkonnale.


Kuidas “Aiatuuliku” projekt lõpeb?


Maikuus on Laulasmaal suur konverents. Aga ega ma lõpust ei tahaks rääkida. Pigem ütleksin nii, et see “Aiatuuliku” projekt, mida MATRA on toetanud, saab otsa. Ma loodan aga väga, et süsteem on jätkusuutlikult üles ehitatud, vähemalt praegu tundub mulle (naeratusega), et seda veskit niisama kergesti ei õnnestu peatada. Aga selleks on muidugi vaja ka rahatuge Eestist. “Aiatuuliku” inimesed on kindlasti valmis jätkama.



MTÜ koolitus- ja nõustamiskeskuse HARED juhatuse liikmel bioloog Sirje Aheril käis külas Toomas Jüri
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012