Võssa kasvanud elektritrassid ja metsasihid on tülikad ja risustavad maastikku. Miks ei võiks sealse võsa asemel olla kenasti hooldatud niit, kus leiavad soodsa elupaiga paljud kasulikud putukad?

Viimasel ajal on palju räägitud vajadusest kasutada elektriliinide all olevaid maid otstarbekamalt. Tõepoolest, liinitrasside, aga ka metsasihtide all seisab kasutult väga palju maad – ainuüksi kõrgepingeliine on Eestis sadu kilomeetreid ja need on piisavalt laiad selleks, et neid sobilike masinatega tõhusalt harida ja eri eesmärkidel kasutada.

Hea idee on hakata liinitrassidel kasvatama jõulukuuski. Aga see pole ainus võimalus. Nähes, kuidas buldooseriga lükatakse sadadel hektaritel kokku mitmeaastast paju- ja lepavõsa, tekib mõte: miks mitte rajada kõrgepingeliinide alla hooldatud energiavõsa põllud? Kui otstarbekas see võiks olla, jäägu pädevamate uurijate hinnata.

Siin püüame tutvustada ja põhjendada veel üht ideed, mis on seni vähe tuntud: luua elektriliinide alla ja metsasihtidele poollooduslikud rohumaad, mis üksiti sobiksid elupaigaks kasurputukatele. Selline maakasutus oleks odav, sest liinialuseid tuleks kord aastas või ühe kuni kolme aasta tagant niita ja looduslik taimkate kujuneb siis ise.

Liigirikka õistaimekoosluse tekkeks piisab mullas talletunud seemnepangast ja õhu kaudu levivatest seemnetest. Taimekoosluse arengut saab ka kiirendada ning putukatele sobivamaks muuta, külides võsast puhastatud maale kohalike õistaimede seemneid, eriti liblikõielisi, nagu valget ristikut ja aasristikut, harilikku lutserni, aga ka mesikat, sarikõielisi ja teisi meetaimi. Liblikõielised hoiavad kasurputukaid, sealhulgas tolmeldajaid koosluses ning rikastavad mulda lämmastiku ja mikroelementidega. Selline muld lubaks seal edaspidi vajaduse korral kasvatada ka kultuurtaimi. Esialgu aga võiksid need alad olla kasutuses heina- ja karjamaadena. Järgnevalt arendamegi teemat, mida sai Eesti Looduses käsitletud tosinkond aastat tagasi [3]. Ja selgitame kõigepealt, kes putukatest elavad elektriliinide all ja metsasihtidel.

Tolmeldajad. Me kõik tunneme meemesilast, kes peale selle, et toodab väärtuslikku mett, on üks põhilisi tolmeldajaid. Samas teame, et meemesilane ei tolmelda kaugeltki kõiki õistaimi ega jõua kõikjale. Temast tõhusamad tolmeldajad on kimalased, keda elab Eestis üle 20 liigi. Nende kõrval tegutsevad looduskooslustes veel seltsingulised mesilased, kes elavad peamiselt pinnases, puidukäikudes, taimevartes ja rookatustes. Neid leidub Eestis üle saja liigi. Head tolmeldajad on veel sirelased, õiekärblased, paljud mardikad, lutikad.

Et mõndagi taimeliiki tolmeldab ainult üks kindel putukaliik, siis on oluline, et looduses valitseks putukate mitmekesisus. Näiteks mõne haruldase taimeliigi kaitse muutub mõttetuks, kui puuduvad seda tolmeldavad putukad. Eri liiki tolmeldajad elavad koosluses aga ainult siis, kui neile ja nende järglastele on tagatud toit kogu arenguperioodi jooksul ehk siis vastsestaadiumist täiskasvanud putukani.

Mesilaselaadsed, kes kasvatavad suve jooksul peres mitu kurna töölisi ja suguisendeid, vajavad pidevalt õistaimi, et rahuldada vajadus valgu (õietolm) ja süsivesikute (õienektar) järele. Seda tagab nn. õitsemise konveier ehk õitsvad taimed varakevadest sügiseni. Niisuguse konveieri toimet saaksime tugevdada liinialuseid ja metsasihte niites.

Pajud, 2006. aasta puud-põõsad, on väga olulised eriti õitsemiskonveieri alguses (koos paiselehega), sest esimeste õitsejatena annavad nad energiarikast nektarit ja turgutavat õietolmu mesilastele, kimalastele ja nende järglastele ning paljudele teistele valmikuna talvitunud putukatele. Seetõttu on väga väärtuslikud ka märgalasid läbivad elektriliinid, kus trassidel kasvab rohkesti pajusid. Suvel lisanduvad pajule samatoimelised enelad. Pole liigne meenutada, et esialgu toodeti just pajust ja enelatest maailmas kõige laiemalt levinud ravimit aspiriini.

Mitmekesine toidutaimestik, pajud sealhulgas, tagab mesilastele kogu aktiivsusperioodi jooksul vaheldusrikka toidu ja pere immuunsüsteemi tugevdavad bioloogiliselt aktiivsed ained. Võib julgesti oletada, et iga toidutaim looduses lisab oma ravitoimega komponendid, mis satuvad meesse, suira, tarupigisse ja vahasse ning nende kaudu jõuavad ka inimeseni.

Ammu on ju tuntud ütlus alternatiivmeditsiinist: kui on loodud haigused, siis on nende raviks olemas ka looduslikud ravimid. Näiteks mesilaste varroatoositõrjes on üks tõhusamaid sookail, kes on ühtlasi ka mesilaste meelistoidutaim. Tõenäoliselt saavad nad sookailult õietolmu ja nektarit kogudes ka lesti tõrjuvaid ning nende arengut pärssivaid eeterlikke õlisid jt. aineid.

Entomofaagid – röövputukad ja putukaparasiidid. Metsasihtidel ja elektritrassidel elab rohkesti ka putukaid, kes hävitavad kahjureid metsades, monokultuursetel põldudel ja aedades või piiravad nende sigimist. Siin võib esile tõsta sipelgaid (eriti metsakuklasi), lepatriinusid, jooksiklasi, kiilassilmasid, sirelasi, kägu- ja kiresvamplasi, juuluklasi.

Röövputkad ja nende vastsed toituvad kahjurputukatest. Parasiitputukad aga munevad kahjurputukate või nende järglaste kehasse ning ohvri hävitavad munadest arenenud vastsed. Paljude entomofaagide valmikud saavad sigimisvõimeliseks alles pärast toitumist looduslikel õistaimedel, keda võiks rohkesti kasvada niidetud trassidel.

Milleks meile üldse putukad? Ka nii võib küsida. Selgitame hästi lühidalt.

* Putukad on kõige liigirikkam loomaklass kogu maakeral ja ka väikeses Eestis: umbes 70% kõikidest loomaliikidest on putukad.

* Putukad on evolutsioneerunud 200 miljoni aasta jooksul, nad on pärit Kriidiajastust.

* Putukamaailm on väga mitmekesine, alates tavaputukatest kuni kõrgelt arenenud sotsiaalsete struktuuridega mesilaselaadsete, herilaste ja sipelgateni.

* Putukad osalevad peaaegu kõikjal looduse aineringes taim-, loom- ja segatoidulistena ning lagundajatena.

Muidugi kuuluvad putukate hulka ka metsa- ja põllukahjurid. Putukad muutuvad kahjuriks alles siis, kui serveerime neile piiramatu toiduvaru monokultuurse metsa- või põlluna – seal hakkavad nad ohjeldamatult paljunema. Nüüd tekib vajadus nende arvukust piirata. Seda saame teha kõige tõhusamalt nende endi vaenlaste – teiste putukaliikide, entomofaagide abil. Entomofaagidele mõeldes ongi kasulik rajada monokultuursete metsa- ja põllumaastike lähedusse looduslikke ja poollooduslikke mitmekesise taimestikuga tasakaalustatud alasid.

* Putukad on õistaimede põhitolmeldajad.

Tolmeldajad on hädavajalikud.

* 85–92% kõikidest õistaimedest on putuktolmlejad.

* Putuktolmlemine on taimede sugulise paljunemise ja geneetilise informatsiooni mitmekesistumise peamine viis. See on bioloogilise mitmekesisuse eeltingimus.

* Ainuüksi meemesilase abil tolmeldatavatest kultuuridest saadava koguprodukti väärtust on USA-s hinnatud 19 miljardile dollarile [2]. Aga kimalaste, seltsinguliste mesilaste jt. tolmeldajate roll võib ületada meemesilast mitu korda, sest paljusid kultuurtaimi, metsamarju ja kaitset vajavaid haruldasi õistaimi meemesilane ei tolmelda.

* 30% oma toidust saame tänu tolmeldajatele [1].

Need faktid tõestavad, et tolmeldajad putukad on looduse ja sealhulgas inimkonna seisukohalt väga olulised. Paraku pole seda teadmist väga tõsiselt võetud. Eesti eelis mitme Euroopa riigi ees on veel üsna mitmekesine loodus, aga see on loodus-, sealhulgas inimsäästliku põllumajanduse eeltingimus. Kuid isegi siin napib juba tolmeldajaid. Näiteks lutserni täiuslikuks tolmeldamiseks oleks vaja kuni 35 korda rohkem kimalasi, kui suudab pakkuda looduslik kooslus. Praegu tolmeldavad nad vaid 10–20% õitest [4]. Olukord pole sageli parem aedades ja marjametsades, mistõttu jääb palju saaki saamata.

Elektriliinid ja metsasihid elukoridoridena. Avatud elektritrassidelt ja metsasihtidelt saavad toitu nii tolmeldajad kui ka entomofaagid. Sealsed looduslähedaselt hooldatud kooslused toimivad ka pikkade elukoridoridena, kus putukad paljunevad ja levivad erisugustesse metsa-, põllu- ning aiakooslustesse. Paljusid loodus- ja kultuurkooslusi läbivate elektritrasside kogupikkus ja -pindala on üsna suur, nii et nende kui elukoridoride osa võiks olla tähelepanuväärne.

Elektriliinide äärsed metsaservad loovad soodsad arengutingimused nii metsa- kui ka avamaa kasurputukatele, sealhulgas seltsingulistele mesilastele, kimalastele, aga annaksid võimaluse ka metsakuklastele paljuneda ja tervet metsaosa asustada.

Näiteks Padakõrve looduskaitsealal on pärast seda, kui metsasihid võsast puhastati, oluliselt paranenud sihiäärsete pesade ja nendega seoses olevate perede olukord metsasügavuses. Kuklasepesad asuvad enamasti ridamisi piki metsaservi ja teeääri. Tugevasse varju jäänud emapesad ehitavad enamasti uue tütarpesa vabale alale metsa serva, et vähemalt osa perest saaks nautida päikesepaistet ja värskendavat tuult “suvilas” ning hankida sealt paremat toidupoolist ka emapesale. Toitumisrajad katavad pesadevahelise ala metsas ja puistu serva taimekooslustes.

Kuidas hoida korras elektriliinide aluseid? Kõigepealt tuleks need võsast puhastada kas buldooseriga (soovitatavalt külmunud pinnaselt) või võimsate vasar- ja rootorniidukitega. Paaril järgneval aastal ajaks asja ära juba tavaline rootorniiduk, kuni võsa on hakitud ja mädanenud.

Pärast võsa hävitamist vasarniidukiga on pinnas üsna hästi ette valmistunud selleks, et sinna langevad seemned saaksid idaneda, kuid koosluse rikastamiseks võib peale selle külvata kohalike õistaimede seemneid. Kallis pole ka pinnase kobestamine enne külvi, sest siis idanevad taimeseemned paremini. Nii soodustame putukaile sobiva õistaimekoosluse kujunemist. See on ühekordne investeering kooslusesse, mis püsib isereguleeruvana kümneid aastaid.

Nõnda loodud rohttaimekooslust on soovitatav niita kord aastas, lükates võimaluse korral selle töö juuli teise poolde. Või niita ühe- kuni kolmeaastase sammuga, et luua sobivad talvituskohad tekkinud kulus, tagada taimedele pikem õitsemisperiood ja putukatele pidev ning mitmekesisem toidubaas.

Energiaheina niitudel ja karjatatavatel aladel ei ole hilisele niitmisele vastuväiteid, väärtusliku metsaheina varumisel aga küll, sest hein puitub, tekivad toitainekaod, sööda toiteväärtus langeb. Elektritrasside suur pind ja niitmise õige korraldus võimaldavad jaotada maa otstarvet vajadust mööda.

Elektriliinide alust maad korras hoides vähendame ühtlasi kinnikasvamisest tingitud tormikahjustusi ning tagame parema juurdepääsu liinirikete parandajaile.

Metsasihte korras hoides saavutaksime mitu olulist eesmärki:

* Suureneb servaefekt ja ökotonide osakaal maastikupildis.

* Loome parema ja mitmekesisema toidubaasi kasurputukatele, metsalindudele ja imetajatele.

* Parandame imetajate liikumisolusid ja soodustame selgrootute levimist.

Siingi on mängus majanduslik kasu: metsasihte on odavam niita kui võsastunud sihte puhastada. Mitmekesine metsahein on väärtuslik loomasööt, sihiniidul elavad tolmeldajad tagavad suurema marjasaagi.

Korras metsasihid takistavad metsapõlengute levikut, nende puhkedes aga võimaldavad kustutajaile parema juurdepääsu. Sihtidel olevaid kuivenduskraavide pervi niites tagame ka melioratsioonisüsteemi korrashoiu ja pikendame tunduvalt kuivenduskraavide iga. Samas pakuvad korras kuivenduskraavid elupaiku veeputukatele, kahepaiksetele, poolveelise eluviisiga imetajatele ja soodustavad nende levikut.

Ja muidugi on inimestelgi mõnusam liikuda kenasti niidetud metsasihtidel.

1. Gauld, I. D. et al. 1990. The biological significance and conservation of Hymenoptera in Europe. Council of Euorope. Strasbourg.

2. Levin, M. D. 1983. Value of bee pollination to US agriculture. Bull. Ent. Soc. Am. 29 (4).

3. Maavara, Vambola; Martin, Ants-Johannes 1993. Loodussaarekesed põllumaastikku! – Eesti Loodus 44 (9): 296–298.

4. Martin, Ants-Johannes jt. 1999. Lutserni õite külastajad ja nende tolmeldamisefektiivsus. –Eesti põllumajandusülikooli teadustööde kogumik 199. Põllumajanduskultuuride produktiivsus ja kvaliteet: 131–137.