2006/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/3
Kodumaastikud

Eestimaa on ilus oma rabade, vahelduva ranniku ja kuplitega. Aga miks tuleb maastikuilule mõeldes alati kõigepealt meelde kõige suurem, võimsam, harukordsem: Suur Munamägi, Jägala juga, Kaali järv ja nii edasi. Kas selleks, et maastikku nautida, peaks kindlasti minema ühte neist kohtadest?

Muidugi on eestlastel uhkuse asi käia ära Baltimaade kõrgeimas tipus, tunnetada tonnide viisi vett kukutava joa võimu ning mõista, et mõnede ohtude eest ei ole inimesed kunagi kaitstud.

Munamäel olen käinud, ikkagi Võrumaal üles kasvanud mees, ning suusatada sai muidugi tihedamini Haanjas kui kuskil mujal. Põhikooli klassiekskursioon viis mööda ka Kaali järve äärest, aga Jägala on siiani avastamata. Küll jõuan sinnagi.

Samas usun, et võimsamaid maastikukogemusi võivad pakkuda hoopis kohad, millel on nautleja jaoks mingi nostalgiline väärtus, seda koosmõjus ilmastiku ja aastaajaga. Või hoopis mõni täiesti uus, reklaamimata, iseenda avastatud koht. Igal paigal on loendamatu arv palgeid. Maailm on õnneks loodud niivõrd mitmekesisena, et kaht samasugust vaatepilti peaaegu et polegi. Vaate kujunemiseks annavad oma panuse kõiksugu ilmastikunähtused, luues meeleolu ning andes lähtepunkti mõtiskluseks.


Kodumaastik on kõige olulisem. Käies oma lapsepõlve mängumaadel sombuse ning uduse ilmaga, kui ümbruskond on vaid aimatav, tulevad meelde noore põngerja argimured: kurvastus halva ilma üle ning kohustus istuda kodus. Siis ei osanud veel sompus ilma oma kasuks pöörata. Ei osanud näha, kui salapärase ning vabamat mõttelendu ärgitava ümbruse suudab tekitada udu. Päeva poole udu tõuseb ning päike hakkab niisket maapinda kuivatama. Õhk on värske ning vettinud. Peagi hakkab päike kõrvetama: nüüd meenuvad mängud, mida sai mängitud lillelisel aasal. Kui kerged siis jalad olid! Võisid mängida ja joosta terve päeva, ilma et oleks märganud tühjenevat kõhtu või hämarduvat taevast.

Meeleolu oleneb momendist ja ilmast. Kui õnnestub teha pilt, mis kannab endas kõiki tundmusi, siis jääb see hiljem seinal rippudes pikka aega meenutama kergeid jalgu ja muretut ringituuseldamist. Saab omamoodi energiaallikaks.

Seepärast arvangi, et kodumaastikel on eriline väärtus. Sest tuttavaks ja armsaks saanud künkaid, viljapõlde ning metsi näeme kõikvõimalikes värvides, iga järgmine päev erineb eelmisest. Olgugi et vahe võib olla õige pisike, lausa vaevumärgatav: detaile tähele panema harjunud terav silm eristab väiksemagi nihke.

Maailm on pidevas muutumises ning meie muutume koos maailmaga, kasvades kokku tuttavaks saanud nähtustega. Tahaks olla kohal ja jäädvustada kogu looduse ilu, et saaks mööduva hetke peatada ja alatiseks endale jätta, enne kui uus, hoopis omamoodi lummav hetk peale trügib.

Nõnda saab hetki nautida ning muutusi eristada kodulähedastel radadel. Just kättesaadavus teeb lähemad maastikud nauditavaks.


Õnn ja ettenägelikkus. Muidugi tuleb käia ka Munamäel ja teistes suursugustes kohtades, kuid siis peab olema õnne, et ilm ja aastaaeg hetkele kaasa mängiksid. Kaugelt tulles on see väga vähe tõenäoline. Loomulikult saab teatud määral ajastada ja planeerida, kuid kohalikke inimesi sellega üle ei trumpa. Ainult nemad näevad maastiku kõige ilusamaid ja üllatavamaid hetki. Sest näiteks äikesetormi tulekut ja päikese koosmängu tormipilvedega on peaaegu võimatu täpselt ette näha. Samas teame, kui kaunis on maastik äikesepilve alt paistvate viimaste kuldsete kiirte valguses – siis, kui õhus on juba esimesed suured piisad. Selline valgus paneb seisatama ning nautima kõige tavalisemat lamedat kultuurmaastikku: laseb näha juhtuste kokkulangemisest sündivat pisikest imet.

Lähimaastikud annavad teatud võimaluse ka kiiresti tegutseda: nähes koduaknast tormipilve või tugevat paduvihma, jõuab rutata juba varem välja valitud kohta, et seal vaatepilti tunnistada ja jäädvustada. Kui koht asuks kaugemal, siis „reageerimismeetod“ ei töötaks, sest lummav vaatepilt kestab tavaliselt vaid mõne sekundi, heal juhul mõned minutid.


Paindlikkus tuleb kasuks. Aeg-ajalt tasub vaadata juba tuttavaks saanud asju teise nurga alt. Näiteks pöörata tuttavas metsatukas pilk (kaamera) puutüvede asemel alt üles – tuules kõikuvatele latvadele, või siis proovida hoopis vaadata latvadele ülalt. Tulemused võivad üllatada ning kiindumust veelgi suurendada.

Kiindumisega peab muidugi olema ettevaatlik: kui ümberkaudsed metsad-maad on kellegi teise omad, võib ühel päeval juhtuda, et nägupidi tuttava metsatuka asemel laiutab hoopis raiesmik. Siis on alguses raske. Ent paari aasta pärast teeb metsvint mõne kasehakatise harude vahele juba esimese pesa, kus sirguvad noore metsa esimesed elanikud. Kitsed tulevad talvel jälle kasevõrsetega maiustama. Tekivad uued tuttavad, eluring läheb edasi.

Uusi kohti avastades ammutame jõudu, õpime vaatlema asju laiemalt, kuid samas paremini mõistma juba armsaks saanud kodukoha väärtust. Vabal nädalavahetusel võikski vaadata ringi eeskätt koduümbruses, mitte raisata aega pika sõidu peale selleks, et veeta tunnike mõnes reklaamitud kohas. Aga vahetevahel ei tee siiski paha võtta aeg maha ja sõita kaugele, et näha viivuks midagi võrratut.



SVEN ZAÈEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012