See musta-valgekirju kuue, uhke suletuti ning punakaspruuni sabaga kurvitsaline on asustanud meie põlde, heinamaid ja rannakarjamaid juba aastasadu. Elanud üle nii paremaid kui ka halvemaid aegu, on ta ühe varasema saabujana kevadel toonud alati hinge rõõmu taastärkavast loodusest ning elustanud oma pilkuköitva mängulennuga nii lagedaid rabamaastikke kui ka oraskasvus põllusiile.

Saabudes märtsi lõpul, alustavad isaslinnud peagi territooriumimängu, mida saadab iseloomulik, eriliselt selleks otstarbeks pikenenud tiivasulgede vihin ning pulmahüüd kurriit-viit-viit. Tihti on mulje põldu või rannaniitu asustavatest kiivitajapaaride hulgast petlik, sest mängulendudes kipuvad sageli osalema ka läbirändajad.

Territooriumid maha märgitud ja pruudid kositud, ilmub pulmade järel aprilli viimasel dekaadil kulukõrtega vooderdatud pesalohku neli kollakasrohelise põhitaustaga pruunilaigulist muna. Kiivitaja pesitseb nii üksikpaaridena kui ka väikeste seltsingutena, mistõttu vahemaa kahe lähima pesa vahel võib olla kilomeetreid, aga ka ainult mõnikümmend meetrit.

Munadega pesa pole kuigi lihtne leida. Loodusmaastikes lahkub kiivitaja inimese eest pesalt juba 150–200 meetri kaugusel. Ta lendab eemale, sageli mõnesaja meetri kaugusele, ning jälgib sealt vaikselt tegevust. Kuid mida lähemale saabub aeg, mil hakkavad kooruma pojad, muutub ka kiivitaja käitumine pesa juures. Järk-järgult asendub vaikne pagemine pesalt rahurikkuja seiramisega lennust, mida saadab melanhoolne kii-viit. Ja kui pojad on koorunud, ei ole harvad needki juhused, kui vanalinnud ründavad tiibade vihinal isegi inimest. Üldiselt kaitseb kiivitajapaar oma pesitsusterritooriumi väga kiivalt: kõik sinna lähedusse või selle kohale sattunud hallvaresed, rongad ja kajakad aetakse minema neid hasartselt rünnates.

Kiivitajapojad hakkavad kooruma olenevalt kevadest juba mai keskpaigast alates. Nüüd kostab kõikjalt, kus kiivitajad pesitsevad, vanalindude venitatud kviit-kutsehüüdusid ja õhtutundidel ka soojendamist vajavate poegade piiksumist. Umbes nädala vanuselt on hallikirjud kiivitajatibud juba üsna liikuvad ja iseseisvad: nüüd võetakse mõnikord ette kilomeetritesse ulatuvaid jalgsirännakuid parematele toitumisaladele, kusjuures takistuseks ei ole ka võsa- või metsaribad. Üldiselt eelistavad kiivitajad niiskeid madalama rohustuga alasid, kuid on suutelised pojad üles kasvatama ka kõrge rohukasvuga heinamaadel ja hõreda taimestikuga kuival turbasel pinnasel. Kiivitajapoegadel on omapärane komme läheneva hädaohu korral mõnikord püsti karata ja tulistvalu joostes ohupiirkonnast põgeneda. Niisugune esmapilgul enesetapjalik käitumismall osutub edukaks, nii et kiivitajapaar kasvatab üsna sageli üles kolm, harva isegi kõik neli poega.

Kiivitajad ”adopteerivad” ka võõraid poegi. Nii juhtub üsna sageli, et lähestikku pesitsevate kiivitajapaaride pojad lähevad segamini või hooldab mõni kiivitaja peale oma poegade ka üht-kaht ”kasulast”.

Pojad lennuvõimestuvad alates juuni esimese dekaadi lõpust ning, veetnud nädalat paar veel pesapaiga läheduses, koonduvad juulis kuni mitmesajast linnust koosnevate parvedena lähiümbruse toidurikastele aladele. Pärast kohati arvukat läbirännet märtsis-aprillis võib rändavaid kiivitajaid taas näha juba juuni algul. Tegemist on põhjapoolsete, Lapimaalt ja Kesk-Soomest pärit ebaõnnestunud pesitsejatega, kes vaherändel veedavad mõned nädalad väikeste salkadena Eestis.

Äraränne algab alles augustis. Augusti lõpuks-septembri alguseks on läinud noorlinnud. Neile järgnevad septembri lõpus-oktoobris ka vanalinnud. Rõngastusandmetel veedab valdav osa Eestis elavatest kiivitajatest talve Prantsusmaal ja Hispaanias.

Kuigi kiivitajate arvukus on taas tõusuteel, ei ole pärast eelmise kümnendi mõõna 1970. aastate lõpu ja 1980. alguse taset veel saavutatud. Kiivitaja pole väga paigatruu lind – munakurna või pesakonna hukkumise järel valib sageli uue pesitsuskoha kaugel eelmisest –, kuid ilmselt on paljud pesitsuskohad kasutuskõlbmatuks muutnud ka muutused põllumajanduses.