Edgar Valter

21. september 1929–4. märts 2006

Olen lihtsalt kirjutanud lastele asjadest, mis mulle hingelähedased ja millega ma metsataguse mehena õnneks pidevalt kokku puutun. Mäletan lapsepõlvest, kuidas mu pärimised mõne taime või linnu kohta nii mõnigi kord vastuseta jäid. Tahaksin vaid loota, et mu raamatud, kus pilte rohkemgi kui kirjasõna, aitavad tänapäeva linnalastel neist kaugele jäänud loodusega taas kontakti leida ja sõbraks saada, nagu seda olid kord nende esivanemad. Oleks ju kurb ja isegi ohtlik mõlemale poolele, kui see sõprus jääks sündimata.

Nõnda on Edgar Valter öelnud oma tänukirjas temale looduskaitse kõrgeima tunnustuse – Eerik Kumari preemia andmise puhul 2002. aastal.

Poku-Taat oskas näha loodust lapsesilmadega, seepärast lapsed teda nii hästi mõistsid. Tema piltidest ja tekstidest kiirgas vastu headus, seepärast lapsed teda armastasid ja usaldasid. Nii on ta loodushoiumõtte istutamisel järeltulevatesse põlvedesse suutnud teha rohkemgi kui paljud õpetatud pead kokku.

Eesti Loodus on kaotanud hea sõbra ja abilise. Edgar Valter on aastakümneid vastanud alati jaatavalt meie palveile joonistada midagi tõsiteaduslike artiklite juurde: oma tabavate südamlik-naljakate piltidega on ta osanud teha targad mõtted lihtsasti mõistetavaks. Ja pole ära öelnud ka meie soovile joonistada Eesti Loodusele asjakohaseid kaanepilte.

Aga Edgar Valteri hea idee ja suurim soov – luua koht, kus pokuraamatutest vaimustunud lapsed võiksid looduselamusi kogeda ehedal kujul, koos asjatundliku saatjaga mööda metsarada astudes – on siiani teostamata: sellist POKUMAAD nagu Edgar Valter on üksipulgi kirjeldanud ja üles joonistatud, meil ei ole.

Oma unistuste Pokumaale saabunud lastele tahtnuks Edgar Valter öelda: Vaata ja imetle, mida loodus on välja mõelnud. --- Kuidas looduses on kõik nii otstarbekalt seatud ja omavahel seotud? See on ju põnev, kuigi teeb inimese väikeseks looduse ees, rääkimata maailmaruumist, mida ta öösel tähistaevas näeb.

Nüüd ongi meil ainus silmsidevõimalus hea Poku-Taadiga vaid tähtede kaudu. Aga parim, mida võiksime teha tema mälestuseks, on – ehitada valmis ja avada lastele Pokumaa.