2006/4



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/4
Elistvere loomapark

Elistvere loomapark asub Jõgeva maakonnas Tabivere vallas. See Eestis senini omalaadne loomapark on loodud 27. augustil 1997.

Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt. Euroopa maades. Asutamise eesmärk oli anda inimestele võimalus tundma õppida kodumaiseid looma- ja linnuliike, ühtlasi luua tingimused vigastatud või emata jäänud noorloomade raviks, hoidmiseks ja hooldamiseks. Tervenenud ja endaga taas toime tulevad loomad lastakse hiljem loodusesse tagasi [4].

Elistvere loomapark asub endise Elistvere mõisa ja mõisapargi territooriumil. Mõisaansambel koosneb 28 hoonest. Neid hooneid või nende osi on kohati ära kasutatud loomade eluruumideks. Praegu hõlmab Elistvere loomapark 10 hektari suuruse ala, kuid edaspidi on plaanis laiendada aedikute ala kuni 50 hektarini.

Peale loomaaedikute kuulub Elistvere loomapargi kompleksi ka 1,5 km pikkune õpperada ja nn. linnutee koos vaateplatvormiga. Õpperada asub loomapargi lääneosas endiseaegses mõisapargis ning on tähistatud viitadega, mis tutvustavad pargis kasvavaid puuliike, puude istutamise viise ja vähem levinud rohttaimi. “Linnutee” koos vaateplatvormiga annab võimaluse tutvuda paljude Eesti metsloomadega, näiteks kobraste, minkide ja ondatratega. Samuti saab kohaliku tähtsusega linnualal näha mitmeid linnuliike, eelkõige kevad- ja sügisrände ajal.

2000. aastal avati mõisaaegse teenijate maja asemele ehitatud seltsimajas koostöös Eesti loodusuurijate seltsiga näriliste uurimiskeskus, mille põhiülesanne on levitada teadmisi ja materjale näriliste kohta, uurida närilisi ja kaitsta haruldasi isendeid. Näriliste uurimiskeskus koosneb kahest osast: huvilistele avatud näriliste ekspositsioon ja teaduslik uurimislabor. Keskuse ekspositsioon on samuti jaotatud kaheks: lemmik- ja ööloomade ruum. Lemmikloomade osasse on paigutatud päeval aktiivsed närilised ning ööloomade ruumis elutsevad öösiti aktiivsed loomad. Võimaldamaks näha ööloomi tegutsemas, on nende öö- ja päevareþiim ära vahetatud. Keskuse tegevust juhivad Eesti metsaselts ja Eesti loodusuurijate selts [4].


Tähtis tegevusvaldkond on hoolitsemine viga saanud metsloomade eest. Neid püütakse ravida veterinaaride abiga. Üldjuhul lastakse loomad pärast tervenemist tagasi loodusesse, kuid on tulnud ette ka erandeid, kus looma ei ole võimalik ravida ning sellisel juhul pannakse nad magama [3]. Üldiselt võetakse loomaparki vastu kõik loomad. Erand on hundikutsikad, kuna Elistvere külast mitte väga kaugel on olnud probleeme huntidega. Kardetakse, et hundid hakkavad ulguma ja kutsuvad nii ka teised hundid kohale. Selle tõttu võivad aga saada kannatada loomapargis olevad kitsed, põdrad ja jänesed (Asta Sarve suulistel andmetel).


Elistvere loomapargis on püütud loomadele luua võimalikult looduslähedased tingimused. Aedikud on võimaluste piires tehtud üsna suured, võttes arvesse looduslike elupaikade omadusi.

Ent hoolimata headest oludest on loomade liikuvus siin siiski piiratud ja neid häiritakse mõneti rohkem kui looduses, seetõttu on tulnud ette ka probleeme. Nii näiteks suri mõni aasta tagasi põhjapõder raske haiguse tagajärjel, mille oli arvatavasti põhjustanud tavapärasest erinevad liikumisvõimalused ja toit. Samuti pole loomapargi ainuke karu juba kahel aastal korralikku taliuinakusse jäänud.

Ühtekokku on Elistvere loomapargis 46 suuremat looma. Üldjuhul on kõik loomad nn. leidloomad või saadud annetuste teel nt. kabehirved, esimesed kaks ilvest ja piisonid. Vaid viimasel ajal on mõned ka ostetud, näiteks põhjapõdrad [2].

Enamasti on igal loomal oma saamislugu. Leitud loomad on tihti orvud, kes on oma vanemad kaotanud eri põhjustel. Heatahtlikud inimesed on toonud üksi metsa jäänud pojad loomaparki. Näiteks karu saadi seetõttu, et kütid olid tapnud talvel üles ärganud emakaru ning temast jäi järele poeg. Ema otsides jõudis karupoeg metsast välja ja lõpuks avastasid lapsed ta põõsa alt lumehangest, kooli mänguväljaku lähedalt. Alguses arvati, et tegemist polegi päris karupoja, vaid mänguasjaga. Seejärel toodigi karupoeg Elistvere loomaparki, kus ta nüüdseks on elanud juba mitu aastat.


Elistvere loomapargis on esindatud hulgaliselt Eestile ja selle lähialadele omaseid loomi. Enim huvi pakuvad vast Euroopa piisonid, kabehirved, pruunkaru ja ilvesed.

Loomapargis elab kolm piisonit: üks isasloom, üks emasloom ja nende 2004. aastal ilmavalgust näinud poeg. Euroopa piisonite (Bison bonasus) tüvepikkus on tavaliselt 250–270 cm ja turja kõrgus 180–195 cm; nad kaaluvad kuni 900 kg; tunnuslik on jämedakarvaline lakk ja raske esiveerandik. Piisonit iseloomustavad lühike ja lai pea, jässakas kehaehitus ja küürus selg, nende karvkate on tumepruun ja sarved on nii isastel kui ka emastel loomadel. Elistvere loomapargis elavad piisonid on kollakaspruunid, emaspiison on mõnevõrra väiksem, kuid isaspiison on aukartusäratavalt massiivse kehaehitusega.

Põhiliselt tegutsevad piisonid öösiti ja hommikuti ning puhkavad eelkõige õhtu poole. Piisonid toituvad rohttaimedest, põõsaste ja puude lehtedest ning väikestest okstest, sügiseti on nende toidusedelis tähtis osa tammetõrudel. Looduslikult elavad Euroopa piisonid lehtmetsas või lehtpuude ülekaaluga hajusate lagendikega segametsas ning ka soistes metsades. Ajalooliselt olid nad levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid inimtegevuse ja üleküttimise tagajärjel hakkas nende leviala alates 10. sajandist kahanema ja 19. sajandiks oli jäänud vaid kolm asurkonda. Tänapäeval on Euroopa piisonid levinud Poolas, Leedus ja Kaukaasias [1].


Loomapark on koduks ka neljale kabehirvele. Kabehirv (Dama dama) on muutliku värvusega (tuhmkollasest kuni kollaseni) karvkattega sõraline, kelle tüvepikkus on 130–170 cm, õlakõrgus 85–110 cm; ta kaalub kuni 130 kg. Suurem osa isenditest on suvel kastanpruunid, valgete tähnidega, talvel ühtlasemalt hallikad. Kabehirv eelistab tiheda alusmetsaga küpseid leht- või segametsi. Mõnikord elab ta ka okasmetsades lagedate kultuurmaastike või parkide läheduses ning tihti üsna hõredates puistutes. Enamasti tegutsevad kabehirved päeval, ent kui neid sel ajal häirida, siis ka hämarikus ning öösel. Pärast viimast jääaega olid kabehirved Euroopas peaaegu välja surnud, säilides vaid Vahemere ümbruses üksikute eraldatud asurkondadena. Praegu on nende arvukus taas suur [1]. Elistvere loomapargis on neljast kaks kabehirve jalgrajaga piirnevas aedikus ning kaks kaugemal loomapargi territooriumil. Kabehirve aedik, mis asub jalgraja kõrval, on väga suur ning neile on jäetud varjumiseks põõsapuhmaid. Seetõttu on teda loomapargis üsna raske lähedalt näha.


Elistvere loomapargi emakaru Karuliina on tavaline Euroopas levinud pruunkaru (Ursus arctos). Selle kiskjalise tüvepikkus on 150–280 cm, tagakäpa pikkus 13–30 cm ja õlakõrgus 90–150 cm. Kehakaal võib isastel olla 100–315 kg, emastel aga 60–200 kg. Seega on Euroopas ja lähialades elav pruunkaru keskmise suurusega karulane. Võrdluseks: jääkarude suurim kehakaal võib isaskarudel ulatuda kuni 800 kg, Ameerika kodiaki karud kaaluvad aga 780–1500 kg. Pruunkarud on tugeva kehaehitusega, enamasti pruuni värvusega (kahvatust kollakaspruunist kuni tumepruunini), harva ka hele-hallikaskollased või mustad. Elistvere emaskaru on keskmise suurusega ja tumepruuni värvusega, vaid pea ja koonuosa on helepruunid. Karud on üsna paiksed loomad, nad rändavad päevas harilikult 2–3,5 km. Pruunkarude pikim mõõdetud päevateekond on olnud 120–150 km (Rumeenias) ja 300–400 km (Kaukaasias).

Enamasti on karud üksiklased, kuid kohati, rikkalikuma toiduvaru korral võib ühes kohas elutseda võrdlemisi palju karusid. Looduslikult elavad pruunkarud metsalaamades, põhja pool ulatub leviala tundrani ja mägedes kõrgemale puupiirist mägitundravööndisse. Avamaastikul elades vajab karu mõningal määral tihedat taimestikku, et end päeval varjata. Taliuinaku aja veedavad nad maapinnaorvas või koopas, mis vooderdatakse oksaraagude, sambla ja muu kuivanud materjaliga.

Pruunkarud on enamasti öise eluviisiga, päeval on nad tegusad häirimise korral, kuid ka sügisel marjadest toitumise ajal. Karude põhitoit on marjad, rohttaimed, raiped, putukad, juured, vahetevahel põdrad (kuna suudab joosta jääkoorikul, mis põtra ei kanna), põhjapõdrad, lambad ja lehmad. Pruunkaru oli varem laialdaselt levinud kogu Vanas Maailmas, Briti saartest ja Hispaaniast ida pool kuni Kamtðatkani. Viimase 50 aasta jooksul on arvukus peaaegu kõigis Euroopa populatsioonides jälle suurenenud [1].


Ilveseid on Elistvere loomapargis üsna palju. Populatsioon koosneb kahest isasilvesest ning viiest emasilvestest. Lähiajal on ühelt emasilveselt oodata järelkasvu. Üsna tihti, eriti sigimisperioodil on emasilvesed harilikult kindlalt piiristatud isasilveste territooriumil.

(Harilik) ilves (Lynx lunx) on pikajalgne tugeva kehaehitusega kaslane. Tema kehapikkus on 80–130 cm ja õlakõrgus 60–75 cm; ilves kaalub 18–25 kg. Karvkatte värvus on neil varieeruv: suvisest kollakaspruunist talvise kahvatuhallini. Ilveste karv on täpiline; jalad on tihedalt täppe täis, seljal on neid hõredamalt. Saba on lühike, laia musta otsaga, kõrvadel on kuni 5 cm mustad tutid. Elistvere loomapargis elavad ilvesed on talvel mõnevõrra hallikamad kui suvel. Nende hallikas karvkate, täpiline keha, mustad kõrvatutid ja must sabaots on ideaalne kaitsevärvus tiheda alustaimestikuga metsas, sest nad sulanduvad väga hästi ühte raagus puude ja põõsastega.

Looduslikult elab ilves tiheda alusmetsaga vahelduvailmelises okas- või segametsas, vanadel raiesmikel ja rabadel. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti veekogude läheduses. Ilves on hämarikuloom ning kiskja, tema peamised saakloomad on metskits, jänesed ja rebane. Kui õnnestub, ründab ta ka metsseapõrsaid, närilisi ja hirvlaste tallesid ning maapinnal tegutsevaid linde. Ohu korral ronib ilves küll puu otsa, kuid mitte eriti kõrgele.

Enamasti ründab ta ootamatult maapinnalt. Kuni 19. sajandi lõpuni elas ilves Kesk- ja Ida-Prantsusmaa, Lõuna-Saksamaa, Ðveitsi, Austria ja Skandinaavia poolsaare metsastes mägipiirkondades. Nüüdseks on ilves taasasustatud Ðveitsi, Prantsusmaale, Sloveeniasse, endise Tðehhoslovakkia aladele, Austriasse ja Baierimaale [1]. Ilvesele on looduspargis loodud võimalikult sarnased olud võrreldes loodusliku elupaigaga. Tarandik on üsna suur, tiheda alustaimestiku ja kõrgete puudega.


1. McDonald, David W.; Barrett, Priscilla 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

2. Nõlvak, Kaie 2006. Vooremaa, Jõgevamaa maakonnaleht. http://www.vooremaa.ee/?category_id=4&article_id=8130&issue=329

3. Sihvart, Anneli 2005. Robijärve kasvab metsloomakeskuseks. Maaleht 02.06.2005. http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=2916

4. Tee Head Toeta Loodust! 2002. OIKOS. http://toeta.oikos.ee/elistvere.php



Kati Tänavsuu, Martynas Milkevièius
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012