Olukord on tunduvalt halvem, kui kaitseala põgusalt ringi vaadanud turistile ja loodusvõõrale libagiidile tunduda võib. Sipelgaid sebib küll praegugi hulgi igal pool, ent lagunenud pesad matkaradade ääres ja tugevalt sissetallatud rajad ka väljaspool matkaraja piirdeid annavad märku, et turismimajandus on kontrolli alt väljas. Pealegi ei saa sipelgapere ja asurkonna jätkusuutlikkust hinnata vaid pesade ümber sebivate sigimisvõimetute töösipelgate arvu, vaid elutervete pesade või peres edukalt sigivate emade järgi.

Kõige rohkem hukkub sipelgaid turistide jalge all siis, kui teised tulevad appi oma haavatud pesakaaslasi päästma, kuid sama turismirühm tagasiteel või juba uued huvilised tallavad surnuks ka päästemeeskonnad haavatutega. Lõpuks on sipelgad sunnitud alla andma ja nad kolivad turvalisemasse metsa, kuid inimestes tärganud uudishimu ja ilumeel tõmbavad uute kõrgete sipelgate tornelamute poole ning turistide rajad tungivad samuti metsasügavusse.

Nii ongi juhtunud, et Akste looduskaitsealal on võrreldes näiteks turismist puutumata Padakõrve looduskaitsealaga, kus elab samuti laanekuklane ja metsad on boniteedilt sarnased, pesade üldaktiivsus kuni viis korda väiksem. Korralikke elujõulisi pesi on Akstes järel kõigest umbes 15%, sest tallamisega lõigatakse pesadelt ära ka suur osa toitumisterritooriumist ja see kahandab perede võimet end taastoota. Samuti ei suuda nõrgad pered end kaitsta looduslike vaenlaste, nagu rähnide, metssigade, karude ja mäkrade eest ning parandada pesakahjustusi. See ongi tinginud olukorra, kus kaitsealal pole enam midagi ilusat näidata.

Olukorra parandamiseks soovitan külastuskoormust hajutada nii ruumiliselt eri õpperadade ja asurkondade vahel kui ka piirata inimkoormust ajaliselt. Samuti on väga tähtis giidide õige koolitamine – ekskursioonijuht peab oskama tähelepanu pöörata näiteks sipelgaradadele, et turistid otse sinna peale ei astuks ja kasutaks ainult radade kohale asetatud kaitsesillakesi. Turismiarendajad peaksid aga arvesse võtma, et tegemist ei ole lõputult püsiva kasumiallikaga, vaid looduskaitsealaga, mille eesmärk on liigi kaitse.