2006/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 12/2002
Elu jljed rgses kivis

Tenoliselt vanimateks elu jlgedeks Maal on peetud isotoopkoostise jrgi 3,873,8 miljardi aasta vanuseks hinnatud mineraaliteri Grnimaalt ning 3,5 miljardi aasta vanuseid tsanobakterite fossiile Austraaliast. Uued uurimistulemused on need pikutes juurdunud seisukohad aga kahtluse alla seadnud. Vimalik, et vanimad vettpidavalt testatud elu jljed on vaid 2,7 miljardit aastat vanad.

Teaduse meeldivamaid klgi on see, et pole olemas rumalaid ksimusi. ks peamisi ksimusi, mille le on juurelnud nii mnedki petlased paljudelt teadusaladelt, on: millest ja kuidas sai alguse elu Maal? Ja millal?

Kahekmnenda sajandi keskel arutles tunnustatud arengubioloog George Simpson, et kuivrd evolutsiooniline vahemaa trilobiidi ja inimese vahel on enam-vhem sama kui trilobiidi ja ambi vahel (keda tol ajal peeti heks algelisemaks eluvormiks), ja kuna vanimad trilobiidid olid umbes viissada miljonit aastat vanad, siis esimesed ambid ja seega elu Maal pidi prinema ajast umbes tuhat miljonit ehk ks miljard aastat tagasi [13]. Nii vanu fossiile polnud seni veel keegi leidnud ja kogu Kambriumi-eelse elu mistatus, mida oli uuritud juba le sajandi, oli ikka veel lahendamata. Ent uue teadusharu paleobioloogia arenedes ning tehnika tiustudes tehti sajandi teisel poolel mitu leidu ja avastust, mis seda teoreetilist piiri ajas tunduvalt kaugemale nihutasid. Nii oligi aastatuhande vahetuseks jutud ldisele veendumusele, et elu vanus Maal on koguni 3,8 miljardit aastat. Vi natuke rohkem. Aga viimane sna oli veel tlemata.

Millist kivi uurida? Niisiis pakub vimalus vanimat elu jlge leida ja testada teadlastele endiselt suurt huvi. Aga kigest, mis kunagi oli habras, mrg, hingav ja paljunev, nagu me tajume elu praegu, on aastamiljonite jooksul saanud vaid tuhm jlg klmas kivis. Kogu elu tekke- ja arengulugu on kirjutatud kivisse, ehkki mitte igasse kivisse. Ja mis tahes spetsialistiks keegi, kes lugu uurib, ennast ei nimetaks, hoiab ta oma peos kivi eeldatavalt seda iget ja vga vana.

Kivimid jaotatakse nende tekke jrgi kolme suurde rhma: magma-, sette- ja moondekivimid.

Silmale kaunid magmakivimid jtavad fossiilivalus teadlase tiesti klmaks. Neist elu jlgi otsida oleks niisama lootusetu kui pda kala laavavoolust.

Settekivimid seevastu kannavad endas peaaegu alati elutegevuse mrke, silmaga nhtavatest mikroskoopilisteni. Ole ainult osav otsima! Igasuguse bioloogilise aktiivsuse esmane eeldus on vedela vee olemasolu. Seetttu vivad setted, mis kuhjuvad vees, ja millest aja jooksul kujunevad settekivimid, jdvustada jlgi sette kuhjumise aegsete organismide elust. Kuigi Maa varajasel arenguetapil olid hdrosfr ja atmosfr hoopis teistsuguste omaduste ja keemilise koostisega (soolade sisaldus, pH, temperatuur) kui tnapeval, testavad leiud nii ookeaniphja kui ka maapealsete kuumaveeallikate mbrusest, et mitmesugused organismid on vimelised rmuslikes temperatuurioludes ja hapnikupuuduses ellu jma ning koguni end hsti tundma.

Paraku on miljoneid ja miljoneid aastaid tagasi moodustunud settekivimid aja jooksul mattunud ha uute setete alla, saanud tunda krget rhku (tuhandeid atmosfre), temperatuuri (sadu kraade) ja mitmesugustes vahekordades poorilahuste sissetungi. Selle tagajrjel tekkinud moondekivimite elementaarne koostis vib olla kllalt lhedane lhtekivimite omale, kuid mineraalne koostis ja struktuur on enamasti tundmatuseni muutunud. Tihti on raske vahet teha settelise algupraga ja svatekkelistel moondekivimitel. Kuid kivimitbi ige mratlemine on lioluline lhtepunkt kigi jrgnevate bioloogiliste tlgenduste jaoks, sest on ju tiesti mttetu otsida elu kivimitest, mille teekond algas hguvas magmakatlas, olgu need siis hiljem moondunud vi moondumata.

[joonis 1]

Geoloogilised nurgakivid. Sndmustest ja ajast, mil meie planeet hakkas kuju vtma, ei ole kahjuks midagi maapealset silinud. Kuid teadlased on uurinud kige algelisemaid kondriitseid meteoriite, mille keemiline koostis on vga sarnane Pikese omaga. Nende vanuse jrgi on oletatud, et Pikesessteem, sealhulgas ka Maa, moodustus 4,56 miljardi aasta eest (1. joonis). Sellest hetkest hakkas tiksuma geoloogiline aeg. Maa hguv sulakivikera hakkas peagi jahtuma. Tenoliselt juba 4,4 miljardit aastat tagasi oli Maal tahke koor, kuna umbes kolme miljardi vanustest Jack Hillsi konglomeraatidest Lne-Austraaliast on geoloogid leidnud mbersettinud tsirkooni teri, mille kristalliseerumise aeg radiogeensete plii isotoopide jrgi on hinnanguliselt 4,4 miljardit aastat. Neid mikroskoopilisi tsirkoone peetakse vanimateks silinud tahketeks osakesteks Maal. Veelgi enam, mne teadlase arvates vib hapniku isotoopkoostis nendes terades thendada isegi vedela vee olemasolu tsirkooni kristalliseerumise ajal [7, 15].

Maa vanima kivimina on tuntud nelja miljardi aasta vanune Acasta gneiss, mille vdilist lasundit vib imetleda Kanadas. See on geoloogiliselt kll thelepanuvrne moodustis, kuid tema svakooreline teke jtab ta lootusetult eemale elutekkeuurijate huviorbiidist.

Kahjuks tuleb teadlastel leppida tsiasjaga, et settelise algupraga vanad kivimid on rmiselt haruldased. Erosioon ja laamtektoonika konveier on hvitanud suurema osa aegade jooksul moodustunud kivimeist. Mida vanemad kivimid, seda viksem on tenosus, et need on psenud murenemisest vi mbersulatamisest. Vanu settekivimeid leidub kohati 3,5 miljardi aasta vanuses Barbertoni rohekivimivndis Luna-Aafrikas, niisama vanal Pilbara kraatonil (vana stabiilne mandriosa) Lne-Austraalias ja Isua rohekivimivndis Grnimaa lunaosas. Viimase vanuseks on hinnatud le 3,8 miljardi aasta ja see on teadaolevaist kige lootustandvam massiiv, kust vib leida vanima signaali kunagi eksisteerinud elu kohta. Samas piirkonnas leiduvat 3,87 miljardi aasta vanust Akilia kivimikompleksi on mnedel andmetel samuti peetud setteliseks moodustiseks, seega maailma vanimaks omasuguseks, kuid hiljutised uurimused seavad selle phjapaneva thtsusega vite kahtluse alla. [foto 1]


Aja-aknad elu tekkeks. Maa keerulises arengus on ks seni lpuni selgitamata probleem, millest elu jlgede otsijad ei saa mda minna. Maa kosmiliste naabrite Kuu, Marsi ja Merkuuri pinnad on tihedasti tis meteoriidikraatreid. Ameeriklaste Apollo ekspeditsioonide kigus kogutud kuukivimite proovide phjal on enamiku Kuu kraatrite vanus 4,13,8 miljardit aastat (vt. 1. joonist). Arvestades kraatrite rohkust ja laia levikut Pikesessteemis, sattus ilmselt ka Maa samal ajal Kuuga kosmilise pommirahe alla. Kui see oli nii, siis Maa suurema gravitatsiooni tttu pidanuks pommitamine Maal olema umbes kakskmmend korda ulatuslikum kui Kuul. Planeedi pinnal oleks lainetanud sulakivi, poleks olnud kohta vedelal veel ega pelgupaika sja trganud elul. Ometigi ei leidu Maa peal mingit jlge neist katasroofilistest sndmustest. Kas pses Maa mingil viisil laastavatest kokkuprgetest Pikese mber hulkuvate meteooridega, vi on Maal toimiv laamtektoonika peitnud viimasegi armi, mille taevakivid endast jtsid, sellele ksimusele pole hest vastust veel leitud. Ja kui pommitamine siiski aset leidis, kas siis elu Maal algas mitu korda nii-elda nullist vi suutis elu kosmiliste marodride klaskikude ajaks varjulise paiga leida?

Nii vi teisiti, kui tahes optimistlikud me elu trkamishimu ja taluvusvime ning inimese leiutatud tehnika suhtes ka ei oleks, Pikesessteemis ja Maa varajases arengus aset leidnud sndmused seavad piirid, kui kaugele ajas on elumrkide otsinguil ldse vimalik minna. [foto 2]


Mikro- ja nanollatused. Evolutsiooni kigus on organismid kujunenud algelistest keerukamateks. Seega on asjatu loota, et sadade miljonite aastate vanuseid kive katki les seisaksime silmitsi mne selgelt ratuntava kivistunud imetajaga. Veelgi enam: kuivrd vanimad organismid paiknesid oma arengult ja suuruselt pigem orgaaniliste molekulide kui loomade vi taimede lhedal, on nende jnused enamikul juhtudel paljale silmale tiesti nhtamatud. Avastused tehakse laboris vimsate mikroskoopide ja tundlike mteriistade abil. Uurimisobjektid, mille olemuses, pritolus ja potentsiaalses paleobioloogilises thenduses pavad teadlased eri analside abil selgusele juda, vib jaotada nelja kategooriasse. Neist igal on oma head ja vead, pooldajad ja vastased.


Stromatoliidid on kuhja- vi tulbakujulised peenekihilised, valdavalt karbonaatsetest mineraalidest ning savist ja liivast koosnevad struktuurid. Tnapevased stromatoliidid moodustuvad fotosnteesivate koloonialiste tsanobakterite tegevuse tagajrjel troopilistes piirkondades, nagu Lne-Austraalia (Shark Bay), Bahama saared vi Mehhiko laht. Stromatoliite meenutavaid struktuure, mis kll ei sisalda rakulisi fossiile, on leitud paljudest erivanuselistest settekompleksidest kuni 3,5 miljardi aasta vanuseni vlja. Hoolimata fossiilide puudumisest peab osa teadlasi stromatoliitseid struktuure veenvaks tunnistuseks fotosnteesivate bakterite tegevusest. Paljud petlased aga ei nustu sellise tlgendusega. Nende arvates vib elutute stromatoliitide puhul olla tegemist hoopis hdrotermaalsete moodustistega, millel pole organismidega mingit pistmist. Seega peab stromatoliitidesse kui bioloogilise tegevuse jlgedesse suhtuma rmise ettevaatusega eriti kui tegu on eeldatavalt vanimate elu jlgedega. [Foto 3]

Mikrofossiilid on kivistunud mikroorganismid, mis on ratuntavalt silitanud oma esialgse kuju. Nad on sageli sarnased praegu elavate mikroorganismidega ja pakuvad seega vrtuslikku informatsiooni varajase elu olemuse ning arengu kohta. Mikrofossiilid on paljutotav uurimisobjekt ka selle poolest, et neid leidub enamikes settekivimites ja sageli ka kllaldasel hulgal. Kahjuks on mikrofossiilid geoloogiliste protsesside suhtes tundlikud, mistttu neid ei ole silinud vga vanades kivimites, mida on kpsetatud krgel temperatuuril ja rhul. [Foto 4]

Molekulaarsed fossiilid on mitmesugused vanades kivimites leiduvad orgaanilised molekulid, mida on vimalik seostada eri organismirhmadega. Nende koostise phjal vib teha jreldusi ammu surnud organismide olemuse kohta. Prast organismi surma elusorganismides sisalduvad valgud jt. makromolekulid enamasti lagunevad, kuid nende koostises olevad ssivesinikud vivad soodsates geoloogilistes oludes silida hmmastavalt kaua. Nii vib isegi mitme miljardi aasta vanustest kivimitest leida orgaanilisi molekule, mis annavad ettekujutuse nende pritolust, aga ka sellest, mis nendega vahepealse aja jooksul on juhtunud.

Isotoopfossiilid. Organismide elutegevusest vib jda ka keemilisi jlgi eri elementide ja nende isotoopidena. Autotroofsed organismid, nagu bakterid ja taimed, eristavad ainevahetuse kigus bioloogiliselt thtsate elementide stabiilseid isotoope nende massi jrgi. Ssihappegaasi kerge erim 12CO2 on mobiilsem ning ensm, mis seob ssihappegaasi ja toodab orgaanilist ainet, eelistab seda raske ssiniku molekulile 13CO2. Seetttu sisaldavad organismid vrreldes atmosfri vi ookeanides lahustunud ssihappegaasiga rohkem isotoopi 12C. Orgaanilise aine ssiniku isotoopkoostis (13C/12C) on enamasti selgelt erinev mittebiogeense pritoluga ssiniku moodustistest, nagu niteks karbonaatsed mineraalid (2. joonis). Vanades moondunud settekivimites on orgaaniline aine geoloogiliste protsesside tttu muutunud grafiidiks, kuid on arvatud, et grafiidi isotoopkoostis vib silitada algse, bioloogilisele pritolule viitava ssiniku isotoopide suhte. Grafiidi ja tema isotoopkoostise uurimine on kige laiemalt kasutatav meetod leidmaks elu jlgi Maa vanimates, tugevasti moondunud settekivimites, millest pole vimalik leida morfoloogilisi vi molekulaarseid fossiile. Tnapeval on teadlaste kasutuses aparatuur, millega saab mta ssiniku isotoopkoostist ksikus mikroskoopilisse kristalli suletud grafiiditeras, mille lbimt on vaid mni mikromeeter. (Joonis 2)


Vanimate fossiilide jlil. 1980. aastail saabus William Schopf vlitdelt Marble Bari linna lhistelt Lne-Austraalias, kus ta varasematel aastatel oli uurinud htesid maailma vanimaid stromatoliite. Seekord olid tal kaasas proovid Apexi rnikivist (Apex chert) keemilisest settekivist, mille vanuseks dateeriti 3,463,47 miljardit aastat. Vimsa mikroskoobi abil leidis ta nendest grafiitseid moodustisi, mis kuju poolest meenutasid baktereid. Morfoloogia ja vimalikule bioloogilisele pritolule viitava ssiniku isotoopkoostise phjal tuli Schopf vlja oletusega, et tegemist on bakteritega vanimate seni leitud organismidega. 1993. aastal ilmus Scienceis kmutekitav artikkel, milles Schopf kirjeldas ksteist liiki kivistunud koloonialisi tsanobaktereid [11]. Kirjeldatud fossiilide vanusest thendusrikkam oli vide, et tegemist on tsanobakteritega, fotosnteesivate organismidega, kes valmistavad pikesevalguse energia baasil ssihappegaasist orgaanilist ainet ja toodavad hapnikku. Kuigi kogu loos jid vastuoluliseks mned geokeemilised nansid, sai Schopfi vitest Elu vanus Maal on 3,5 miljardit aastat kikide koolipikute geoloogiapetuse alustala.

Martin Brasier, kes 1999. aastal oma mikrofossiilide ksiraamatut tiendades Marble Bari piirkonnast kogutud proove uuris, avastas hmmastusega, et need sisaldavad hulgaliselt tumedaid moodustisi, mis mneti meenutasid Schopfi baktereid. Kuid need moodustised harunesid vga ebabakterlikult ja avaldusid kikvimalikes eriskummalistes vormides, mida Schopf heski oma artiklis ei olnud kirjeldanud ega kommenteerinud [1]. Vrreldes Schopfi originaalproove tema avaldatud piltide ja joonistega, avastas Brasier, et Schopf oli olnud nidisfossiilide esitamisel vga valikuline, olles fossiilina kirjeldanud ainult moodustise ilusamat osa ning jttes harunevad vormid illustreerimata. Veelgi enam, kuulsa paljandi mbruskonna tpsem geoloogiline kaardistamine ja keemilised analsid testasid veenvalt, et proovid ei prine endisest valguskllasest madala lahe phjast, vaid hoopis maa sgavusest kuumaveelistest (250350 ˚C) soontest, seega keskkonnast, kus valguslembesed tsanobakterid kuidagi elada ei saanud. Brasier nustub: fossiilide ssiniku isotoopkoostis vib pealiskaudsel uurimisel tepoolest lubada bioloogilist tlgendust, ent see on sgavas vastuolus Apex cherti geoloogilise olemusega. Niinimetatud bakterid ei olnud Brasieri vitel midagi muud kui hdrotermaalsed artefaktid, mis on tekkinud Maa sgavusest prinevatest ssinikku sisaldavatest gaasidest.

Pstmaks oma baktereid ja au, analsis Schopf kahtluse alla seatud fossiile Ramani-spektroskoopia abil. See meetod pidi videtavalt vimaldama vahet teha biogeensete ja mittebiogeensete ssiniku kogumike vahel, mida see Schopfi arvates ja tema suureks rmuks ka tegi [12]. Enamik teadlaskonnast on aga vga skeptiline Ramani-spektroskoopia kui biodiagnostika meetodi suhtes. (joonis 3)


Grafiit Grnimaalt. Suur geoloogiauudis avaldati 1996. aastal teadusajakirja Nature novembrinumbris: Grnimaa lnerannikul Akilia saarel paljanduvatest viirulistest moondekivimitest on leitud mikroskoopilisi grafiiditeri, mis kannavad endas mrki varasest elustegevusest vhemalt 3,87 miljardit aastat tagasi [6]. Eriti pnevaks ja ainulaadseks tegi avastuse asjaolu, et neid kivimeid peeti vanimateks seni leitud settekivimiteks, seega ldse vanimateks kivimiteks, millesse elu vis oma jlje jtta. Vaid paarsada kilomeetrit eemal leiduvatest Isua settekivimitest vanusega 3,8 miljardit aastat oli juba varem leitud grafiiti, mis hoidis teadlasi elevil, kuna ka selle isotoopiline koostis viitas grafiidi vimalikule pritolule orgaanilisest ainest [10]. Kuid Akilia avastus lkkas elu jlje rekordi 70 miljonit aastat ajas kaugemale.

Ehkki geoloogilised faktid vlistavad morfoloogiliste fossiilide leidumise nii tugevalt moondunud kivimites kui seda on Isua ja Akilia omad, on nneotsijad hullutanud huvilisi Isuast leitud kummaliste mineraalsete kverike kui vanimate fossiilidega ning judnud spekulatsioonidega isegi soliidsete teadusajakirjade veergudele [8]. Nende kuulsus oli aga lhike [2]. [foto 5]

Teaduse ja tehnika areng ei too iga kord kaasa ainult uusi avastusi, vahel kummutatakse nende abil hoopis vanu tdesid. Viimase aasta jooksul teadusajakirjades avaldatud uurimused vidavad, et varasemad grafiidi phjal tehtud jreldused elu jlgedest tuleb kriitilise pilguga le vaadata. Akilia grafiiti sisaldav kivim, mida varem peeti setteliseks, on osutunud hoopis maa sgavuses kujunenud kvartsisooneks [4]. Aga mida teeb siis biomarkeriks ehk elu mrgiks peetud iseraliku isotoopkoostisega grafiit kivimis, milles elu pole kunagi saanud olla? Selle ksimuse peale kratsitakse kukalt ja probleemile lahendust otsides kulutatakse tuhandeid dollareid uurimislaborites le kogu maailma.

Uusimad andmed Isua kivimite kohta [5, 14] viitavad, et suurem osa ka selle kompleksi grafiidileidudest, mida varem peeti organismide jnusteks, prineb elu tekke seisukohalt thtsusetuist svatekkelistest karbonaatsetest soontest. Settekivimid, mida need sooned likavad, on seevastu grafiidivaesed ja elutud. Enamik grafiiti Isua kompleksis on tekkinud seal leiduvate rauarikaste karbonaatide lagunemisel; elusorganismidega pole neil mingit pistmist. Uusima tehnika abil tehtud litpsed grafiidi isotoopkoostise mrangud on heitnud varju ka varasemate mtmistulemuste ja nende phjal tehtud jrelduste usaldatavusele. [joonis 4]

Kui 3,8 miljardi aasta vanused Isua kivimid ldse elu jlgi sisaldavad, siis enim lootust annavad Grnimaa juurtega Taani geoloogi Minik Rosingu uuritud gradatsioonilised setted [9]. Neis leiduva grafiidi teket on raske seletada rauakarbonaatide lagunemisega ja ka isotoopkoostis on koosklas biogeense pritoluga.


Nagu nael kivis. Niisiis on seni enam-vhem usaldusvrsete indikaatoritena kasutusel olnud biomarkerid stromatoliidid, morfoloogilised fossiilid ja isotoopkoostiselt iseralik grafiit paraku osutunud mitmeti tlgendatavateks, eriti kui tulemust vaadelda vljaspool geoloogilist konteksti. Inimestel on kalduvus leida seda, mida nad vga loodavad leida, ning nii pimedas toas, kui seda on Arhaikum (le 2,5 miljardi aasta tagasi), on lihtne elevanti mitut moodi kirjeldada.

Praegu, 2002. aasta lpul, lheb piir teadmise ja oletuse vahel lbi 2,7 miljardit aastat tagasi (1. joonis). Jochen Brocks on Austraaliast, Pilbara kraatoni 2,7 miljardi aasta vanustest vhemoondunud kiltadest leidnud mitmesuguseid orgaanilisi molekule, mis on nii hsti silinud, et nende ratundmine ei tekita kahtlust [3]. Need molekulaarsed fossiilid nitavad, et Arhaikumi elustik oli tunduvalt keerukam, kui vinuks arvata. Samuti testavad need nii eukarootide kui ka bakterite domeenide olemasolu juba sel varasel ajal. Tsanobakteritele iseloomulike ssivesinike rohke leidumine viitab, et need organismid elasid ja eraldasid ainevahetuse kigus hapnikku juba tunduvalt varem, kui Maa atmosfr muutus hapnikurikkaks (ligi kaks miljardit aastat tagasi).

Kuigi elu eksisteerimine 2,7 miljardi aasta eest tundub kindel nagu nael seinas, on endiselt phjust kaugematesse aegadesse tagasi vaadata. Fotosnteesivad bakterid said ilmuda prast vhem keerukate organismide miljoneid aastaid kestnud arengut.


See, mis raiutakse kivisse. Kuidas siis nii, et esivanemad meie sugupuu kaugeimas juuretipus nii primitiivsed, et nende ainukesel rakul puudus isegi tuum on jtnud meile mistatuse, mida pole suutnud lahendada sajanditepikkune usin uurimist?

Kik oleks palju lihtsam, kui Maa juba snnist saadik oleks aina veeretanud oma lapikut kera mber Pikese, jahtunud tasapisi, kogunud hku, vett ja setteid, mis ktkeksid endas korrapraste kihtidena Maa geoloogilist ja bioloogilist ajalugu. Aga ei, siin on laamtektoonika, meteoriidisajud, pidev moondumine ja muundumine. Ja teadlased, kes oma avastustega pavad omagi nime igaveseks kivisse raiuda.

Kik oleks lihtsam, aga ka igavam. Aastakmnete pikkused erutavad otsingud, nii iged kui ka valed hpoteesid, testused ja eksimised see kik on pannud inimesed mgesid liigutama, loonud hulga teadust, viinud meid sammukese lhemale maailma paremale mistmisele. Mis iseenesest on olulisem, kui see otsitav number vi isik, kelle nimega seda seostatakse. Kui hsti lheb, vib juhtuda, et saame oma esimest eellast selle eest kunagi ka kttpidi tnada. Sest otsimine on ju alles alanud.


1.

Brasier, Martin D. et al. 2002. Questioning the evidence for Earths oldest fossils. Nature 416: 7681.
1.2.

Bridgewater, David et al. 1981. Microfossil-like objects from the Archean Greenland: a cautionary note. Nature 289: 5153.
1.3.

Brocks, Jochen J. et al. 1999. Archean molecular fossils and the rise of eukaryotes. Science 285: 10331036.
1.4.

Fedo, Christopher M.; Whitehouse, Martin J. 2002. Metasomatic origin of quartz-pyroxene rock, Akilia, Greenland, and implications for Earths earliest life. Science 296: 14481452.
5.

Lepland, Aivo et al. 2002. Apatite in early Archean Isua supracrustal rocks, southern West Greenland: its origin, association with graphite and potential as a biomarker. Precambrian Research, in press.
6.

Mojzsis, Stephen J. et al. 1996. Evidence for life on Earth before 3800 million years ago. Nature 384: 5559.
6.7.

Mojzsis, Stephen J. et al. 2001. Oxygen-isotope evidence from ancient zircons for liquid water at the Earths surface 4,3000 Myr ago. Nature 409: 178181.
6.8.

Pflug, Hans D.; Jaeschke-Boyer, H., 1979. Combined structural and chemical analyses of 3,800-Myr-olsmicrofossils. Nature 280: 483486.
6.9.

Rosing, Minik T. 1999. 13C-depleted carbon microparticles in >3700-Ma sea-floor sedimentary rocks from West Greenland. Science 283: 674676.
6.10.

Schidlowski, Manfred 1988. A 3,800-million-year isotopic record of life from carbon in sedimentary rocks. Nature 333: 313318.
11.

Schopf, William J. 1993. Microfossils of the early Archean Apex chert: new evidence of the antiquity of life. Science 260: 640646.
11.12.

Schopf, William J. et al. 2002. Laser-Raman imagery of Earth's earliest fossils. Nature 416: 7376.
11.13.

Simpson, George G. 1944. Tempo and Mode in Evolution. Columbia University Press, New York.
11.14.

Van Zuilen, Mark A. et al. 2002. Reassessing the evidence for the earliest traces of life. Nature 418: 627630.
11.15.

Wilde, Simon A. et al. 2001. Evidence from detrital zircons for the existence of continental crust and oceans on the earth 4.4 Gyr ago. Nature 409: 175178.


Aave Lepland (1967) lpetas Tartu likooli geoloogina 1990. aastal. Praegu elab ja pib Trondheimis.

Aivo Lepland (1964) lpetas Tartu likooli geoloogina 1990. aastal. Praegu ttab Tallinna tehnikalikooli geoloogia instituudis ja Norra Geoloogiateenistuses teadurina.



Aave Lepland, Aivo Lepland
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet