01/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta lind EL 01/2003
Varesele valu, harakale haigus ehk selle aasta lind on harakas

Intelligentseimat laululindu harakat (Pica pica) tuntakse eelkõige eredast mustvalgest sulestikust ja kähedast kädinast. Väidetavalt pole sellel hästi tuntud vareslasel ühtegi musta sulge. Kõik mustad suled on pelgalt optiline silmapett, tegemist on roheliste, siniste, violetsete, pruunide ja pronksivärvi sulgedega. Eesti ornitoloogiaühing valis haraka 2003. aasta linnuks.

Pika lehvikutaolise saba, valge kõhualuse ja õlasulestikuga harakas on levinud peaaegu kogu Palearktises, samuti Hiinas, Pakistanis, Iraagis, Koreas ja Põhja-Ameerikas. Haraka 12 alamliigist elutseb meil alamliik fennorum, kelle levila hõlmab suure osa Ida-Euroopast: Põhja-Soomest Ukrainani ja Norrast Põhja-Dvina ning Petðora jõeni Uurali mäestikus [1, 3].

Peamiselt asustab harakas mitmesuguseid metsi ja põõsastikke, aedu, parke ja võsastunud jõelamme. Ta eelistab tihedamaid põõsastikke põldudevahelistes metsatukkades või suuremate metsade servades. Harakas väldib metsalaamasid: kultuurmaasiku liigina on järjest süvenev urbaniseerumine suurendanud harakate arvukust kogu areaali ulatuses.

Eestis on harakas üle kogu maa levinud tavaline ja arvukas pesitseja, puududes vaid Soome lahe saartel. Arvukuse langus 1940.–1960. aastatel asendus 1970ndatel vastupidise suundumusega: harakast sai tavaline pesitseja ka linnade ümbruses, linnaparkides ja kalmistutel [4].

Enamjaolt paigalinnuna uitab harakas lühemaid vahemaid, kuigi levila põhjapiirkondades teeb ta ulatuslikke hulgulende lõuna poole. Nii jääbki enamik haraka rõngastusleide kogu levila ulatuses 30–40 km raadiusesse. Näiteks Suurbritannias uitab 80% harakaist ringi vähem kui 64 km2 alal [1]. Rootsi põhjaosas on aga olukord pisut teistsugune, kusjuures noored harakad on hulguliikumisele altimad kui täiskasvanud isendid.

Ka Soomes on mitu rõngastusleidu saadud üle saja kilomeetri kauguselt (üks koguni 450 km rõngastuskohast eemalt). Üks Tartu lähistel pesapojana rõngastatud harakas on tabatud Venemaalt Peterburi eeslinnast. Kuid ilmselgelt on tegemist erandiga.

Tüüpilise metsalinnuna tekitab avamere kohal lendamine harakas pisut paanikat, kuid rändesarnaseid liikumisi on korduvalt täheldatud nii Rootsi, Taani kui ka Küprose linnujaamades, kusjuures meri ületatakse peaaegu kilomeetri kõrgusel kuni paarisajaisendilise rühmana.


Harakapaar pole truuduse musternäidis. Pigem üksiku kui rühmades tegutseva linnuna on harakas monogaamne ning kord valitud paarilisega püsitakse võimaluse korral koos aastaid. Tähele pandud on siiski kaht bigaamiajuhtumit. Samas on Madalmaadest teada, et kolmandik harakatest vahetas paarilist igal aastal, tavaliselt vahetati samal ajal ka pesitusterritooriumi. Kui pesitsusajal hukkub isaslind, siis võtab ala üle uus harakapaar. Hukkunud emaslinnu asemele kosib isaslind uue paarilise naaberterritooriumilt või mittepesitsevate lindude seast.

Kui pesitsusterritoorium osutub sobivaks, ei pruugi harakapaar kord omaks võetud piirkonnast lahkuda mitmel aastal ka mittepesitsusajal. Sõltuvalt populatsiooni asustustihedusest võib mittepesitsevate harakate arv küündida kuni viiendikuni Hollandis, 40 protsendini Inglismaal ja 60 protsendini Rootsis. Samas on Taanis mittepesitsejate osatähtsus vaid viis protsenti isendite üldarvust. Niisugustes kuni 50 isendist koosnevates mittepesitsejate salkades moodustavad üle poole noored isaslinnud [1].

Kuigi levila lõunapoolsematel aladel hakkavad harakad mulluseid pesi kohendama või uusi ehitama juba detsembris, algab meil pesitsemine ikkagi aprillis. Harakas ehitab pesa okstest, valmistab sellele savist aluse ning vajaduse korral ka hõreda, mune ja poegi röövlite eest kaitsva katuse. Mõnikord võib katus ka puududa, kuid sedasorti enesekindlus on iseloomulik vaid esmaspesitsejatele. Puuokste puudumisel võib harakas pesa punuda ka kõikvõimalikust olmeprahist. Poola tööstuspiirkondades on leitud ka traadist ja metalliribadest, Norras kalavõrkudest ehitatud pesi. Pesades ööbitakse väga sageli nii suvel kui ka talvel. Väliselt üsna korratu mulje jätvat pesa vooderdatakse seestpoolt hoolikalt kulu, põhu või mõne muu kättesaadava pehme materjaliga.


Pesa asukoht ja pesapuude eelistused on piirkonnast sõltuvalt mitmekesised. Kui Inglismaal asub märgatav osa pesadest tammedel, siis Poolas eelistatakse ploomipuud, Soomes kuuske [1]. Isegi Eestis võib märgata piirkondlikke erinevusi: Lääne-Eesti harakad armastavad leppa, Kesk-Eestis kuuske ning Ida- ja Lõuna-Eestis paju [3]. Pesa võib olenevalt puu- või põõsaliigist asuda 3–13 meetri kõrgusel.

Pesasse munetakse aprillis-mais 5–9, tavaliselt aga kuus rohekashalli taustaga, halli ja pruuniga kirjatud muna. Hauduma asub harakas juba esimese muna munemise järel ning pärast 21–23 päeva kestvat haudumist hakkavad kooruma esimesed harakatibud. Niisugune lõimetishoole selgitab harakatibude erinevusi kaalus ja kasvus ning ka viimasena koorunud poegade peaaegu paratamatu hukkumise. Seetõttu võib haraka pesast leida suurest munade arvust hoolimata 1–6, tavaliselt aga 2–3 poega. Lennuvõimeliseks suudavad pojad kasvatada pisut rohkem kui pooled pesitsevad paarid. Kolmandikust munade koguarvust lennuvõimestub vaid üks poeg.

Munade ja pesapoegade suurimad vaenlased on meil hallvares ja orav. Kuid piirkonniti on ka siin väga suured erinevused. Näiteks Edela-Hispaanias, kus märgatav osa harakapesadest asub otse maapinnal, on põhilised pesarüüstajad rotid ja must-harksaba. Targa ja ettevaatliku linnuna on harakal looduslikke vaenlasi peale inimese vähe. Veel lennuvõimetuid poegi võivad murda naaritsad, nugised, kährikud, kassid ja koerad, täiskasvanud lindude suurim hirm näib olevat aga kassikakk ja kanakull [5].

Poegi toidavad mõlemad vanalinnud, kusjuures isaslinnud näivad aktiivsemad. Asustustihedust näitab kõige paremini vanade pesade olemasolu. Kesk-Euroopas on see 3–7 paari ühel ruutkilomeetril [1], Eestis 12–16 paari, linnaparkides ja kalmistutel 5–10 paari ühel ruutkilomeetril [4]. Suurim asustustihedus on Inglismaa põhjaosas, kus on leitud pesitsemas 32 paari harakaid ühel ruutkilomeetril.

Haraka eluiga pole pikk – keskmiselt 4–5 aastat. Levila eri osades on üldine suremus aastati 30–70%. Seni teadaolevalt vanim harakas on elanud Inglismaal, kandes jalarõngast pisut üle 15 aasta.


Kasside kiusaja, seasöögivaras ja tibuderöövel. Haraka kui kleptoparasiidist kõigesööja toidusedel on tegelikult hoopis laiem, ulatudes putukaröövikutest jänesepoegade ja raibeteni [1, 2]. Paljugi oleneb kohapealsetest oludest. Enamjaolt sööb harakas mardikaid, puuvilju ja seemneid, peale selle väiksemaid selgroogseid. Putukad on haraka söögisedelis väga tähtsad piirkondades, kus neid pidevalt leida võib. Muidu süüakse putukaid ja röövikuid peamiselt kevadel ja suvel, taimset toitu ja selgroogseid aga talvel.

Kleptoparasitismile ja röövlusele kalduva haraka paturegister on mõnegi taluniku silmis väärt korralikku haavlilaengut. Näiteks on harakaid leitud avamas uste taha jäetud piimapudeleid ja munakarpe, kuni 10 cm sügavuselt välja kraapimas kartuleid, rühmaviisiliselt varblastele ja pesast välja lendavatele piiritajatele jahti pidamas kui ka pesakoobastest välja pudenenud kaldapääsukeste poegi minema tassimas. Teatakse harakaid, kes käivad järjepidevalt hallõgija panipaikades. Saksamaal rüüstas üks harakapaar kümne hektari suurusel alal 64% avaspesitsejate pesadest. Hoolimata sellest ei tõesta pikemas perspektiivis miski haraka mõju värvuliste arvukuse piirajana. Poegi toidetakse valdavalt pehmema toiduga, eriti nende esimestel elunädalatel.


1. Cramp, Stanley 1994. Birds of Middle-East and North-Africa. 8: 55–75.

2. Герцел, Алойз Бернард 1970. Охота в иллустрациях: 226.

3. Kumari, Eerik 1954. Eesti NSV linnud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 301–302.

4. Leibak, Eerik; Lilleleht, Vilju, Veromann, Heinrich 1994. Birds of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn.

5. Ling, Ruth 1980. Loomade elu, 6. kd. Valgus, Tallinn: 429–430.


Jaanus Aua (1964) on Eesti ornitoloogiaühingu projektijuht.



Jaanus Aua
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012