Miks vanajumal üldse sõltuvuse, andumuse (ingl. addiction) lõi? Kas ilma sõltuvuseta inimesi üldse ongi olemas?

Väiksemal või suuremal määral on iga inimene millestki sõltuv, enda harjumustes kinni. Vanajumala kavatsuste kohta ei oska midagi arvata, kuid evolutsiooni loogikas on sõltuvusel kindel koht. Vajalikke asju õpitakse esmajärjekorras tähtsaks pidama. Seda väga olulist otsust – pidada vajalikke asju tähtsaks – pole evolutsioon jätnud teadvusele välja mõelda ja päris vabatahtlikuks. Kui ollakse sõltuvuses kasulikust, siis tuleb sõltuvus ju kasuks.
Sõltuvuse mõistel on üldlevinud halb varjund uimastite tervistkahjustava mõju tõttu. Kahjulikke sõltuvusi on teisigi ja neid kõiki tasub vältida.

Riikide võitlus uimastitega meenutab paigaljooksu või kassi-hiire mängu: pidevalt tabatakse narkolaste ja narkoärikaid, kuid uimastite hulka rahva seas ei näi see üldjoontes mõjutavat. Mis rõhuasetusi võiks selles võitluses muuta, et protsess muutuks pöördumatuks ja vähemalt kahjulikumad uimastid aegamisigi kaoksid?

Kui uimasteid saab raskemini kätte, siis neid ka tarbitakse vähem. Päris kindlasti tarbitaks uimasteid rohkem, kui narkolastidele oleks tee vaba. Ja mida rohkem tarbitakse, seda rohkem narkolaste ka teele läheb, sest rentaabel tööstus laieneb. Tollitõkked ja politsei töö kindlasti vähendavad uimastite tarbimist. Kus näib, et valvurid on kõikjal, aga uimasteid on ikka palju, tuleb küsida: mis kontrollib nõudlust, sest järelikult soovitakse uimasteid väga-väga. Uimastid lähevad esmajärjekorras sinna, kus on palju vaba raha, samuti sinna, kus inimeste peades jätkub neile ruumi, ent teetõkkeid on vaid pisut.
Uimastite vastu ei ole hõbekuuli. Et uimastikahjusid vähendada, peab tegema mitut asja korraga. Vähendama kättesaadavust ja samal ajal ka nõudlust. Ravima narkomaane ja kui vaja, lihtsalt aitama neil eluga toime tulla. Ühtki neist meetmetest ei tohi teisteks vähem tähtsaks pidada ja unarusse jätta. Nõudlust vähendavast ennetustööst üksi jääb kindlasti väheseks. Ja ennetuseks ei piisa pelgalt teavitamisest, et uimastid on kahjulikud. Inimestel peab olema elus piisavalt valikuid. Valikud aga põhinevad väärtustel ja võimalustel. Kodu, kool, töökoht, perekond, ühiskond ... Kokku võttes: uimastite vältimine tuleb teha lihtsaks.

Raamatus “Uimastite ajastu” [3] ütlete, et mitte kunagi varem pole neid aineid nii palju tarvitatud kui praegu. Kas selles valguses tundub tõenäoline, et tuleviku ühiskond puhastub uimastitest? Või pigem vastupidi: ees ootab Huxley “hea uus ilm”, kus uimastid on saanud inimeste vältimatuks esmavajaduseks nagu õhk ja toit?

Täpselt nii ma ei öelnud: kellelgi pole andmeid, kui palju eri aegadel on ühe inimese kohta uimasteid tarvitatud. Kuna maailma rahvastik suureneb plahvatuslikult, siis on teie sõnastus küll üldkoguse kohta õige. Ise rõhutasin pigem, et valik on suurem ja logistika on edenenud. Näiteks khat (Ida-Aafrikast ja Araabia poolsaarelt pärit uimastitaim – katapõõsas – või sellest tehtud uimasti – toim.) ei olnud Euroopa probleem, kuni maailmajagudevaheline ühendus kujunes küllalt heaks, et toimetada khati-lehed värskelt siia. Luulusalvei püsis aastatuhandeid Sierra Mazateca mäestikus (Lõuna-Mehhikos – toim.), kuni õppisime teda paljundama ja mujal kasvatama. Üldtuntud uimastitel suurendab moodsam tehnoloogia saagiseid.
Maailmakorda, milles uimastitele kuuluks sisukam osa kui praegu, ei tule. Huxley kirjeldas ikkagi antiutoopiat ja ütles ise teises raamatus, et uimastitele tuginev maailm oleks “erakordselt ebatõenäoline”.

Kas Eesti praegune alkoholimüügi kord on üldiselt mõistlik? Või oleks mõistlik alkoholimüük üldse keelustada? Samas, paljude inimeste elukvaliteedile annab väike naps heas seltskonnas vist palju juurde – või on see illusioon? Meenub hiljuti ajakirjanduses sõna võtnud ravimitööstur, kes pidas üheks parimaks depressiooniravimiks või -ennetajaks alkoholi.

Kui ma õigesti arvan, kellest-millest jutt (vt. [5] – toim.), siis ütleja polnud ravimitööstur, vaid teadusärimees, kes ise ravimeid ei loo: ta teab ravimiarenduses paremini kaubanduslikku külge, ent halvemini, kuidas farmakoloogid töötavad. Mis puutub alkoholi kui antidepressanti, siis olmeravimina seda muidugi depressiooni vastu proovitakse, aga kui aitab, siis polnud see depressioon. Alkoholil on pigem ebameeldivaid tundeelamusi kõrvaldav ehk anksiolüütiline toime. Anksiolüütikumid ei sobi depressiooni vastu, nad pelgalt varjutavad mure korraks, kuid ei ravi. Depressioonirohtudena olid kunagi kasutusel oopium ja amfetamiin, kuid ohutumad ravimid on need kõrvale tõrjunud.
Mida piiratum on alkoholi kättesaadavus, seda väiksemaks jääb tarbimine. Aga ühel hetkel tuleb piir vastu, millest rangemat keeldu ei kannata ühiskond enam välja. Sellepärast on täiskeeluseadustest kasu vaid väga lühikeseks ajaks. Piirata tuleb nii palju, kui siin ja praegu võimalik. Et taluvuspiiri tabada, tuleb piiranguid samm-sammult karmistada ja olukorda jälgida.

Kas võib öelda, et uimastite tarvitamine on lihtsalt oma teadvuse kahjustamine selleks, et põgeneda ajutiselt kuhugi evolutsiooni varasemasse etappi, sest inimene pole veel jõudnud oma keerulise teadvuse ja keerulise keskkonnaga kuigi hästi kohastuda? Kas meie keskkonda tuleks püüda muuta lihtsamaks – vähem ärritajaid ja valikuid –, et inimesed ei heituks ega tahaks siit põgeneda?

Ega üksnes inimesed ei ihka teadvuseseisundite muutusi, seda teevad teisedki olendid. Nii et pigem on hoopis kõigile kättesaadavad kahjutud valikuvõimalused see tee, mida mööda meil tasuks minna, kui tahame tervist laastavatest ja ühiskonnaohtlikest uimastitest vabaneda.
End ahviks või seaks juua saab ainult kõnekäänus. Purjus inimene ei kohtu evolutsiooni varasema etapiga, vaid kogeb evolutsiooni umbteed.

Kas on uuritud televisiooni- ja internetisõltuvust, mis on ju uimastimaailmas väga uued nähtused? Kui ohtlikud need on? Kui laiaulatuslikke psüühikahädasid võiks siit ennustada?

Uuritakse, kuid need nähtused veel liiga uued, et kahju ulatust hinnata. Kindlalt võib öelda, et ekraanipõrnitsemine kahjustab teisiti kui farmakonid. Seega, uimastite klassi teler ja internet ei kuulu. Nad kahjustavad silmi, rühti, veresoonkonda – ja muidugi ahendavad vabu käitumisvalikuid.

Teie raamatus on ühel peatükil intrigeeriv pealkiri: “Kuidas taim käsutab inimest: narkomaania ehk uimastihullus”. Kas võib olla tõsi, et mõni uimastitaim ongi kohastunud loomi käsutama, nende käitumist muutma, nii nagu näiteks marutõveviirus või mõni muu parasiit moondab ohvri käitumist oma huvides? Või on kõik looduslikud uimastid oma evolutsiooniliselt otstarbelt üksnes putukamürgid ja nende käitumist hälvitav toime vaid juhuslik kokkusattumus?

Need taimed on palju vanemad kui inimene. Kuid juhuslikkust siin siiski ei ole: meil on putukatega ühised esivanemad ja paljud ühised valgumolekulid.

Raadiosaates “Ööülikool” [2] ütlete, et “iha ja meeldimine on kaks eri asja”, andes mõista, et inimene (või mõni muu loom) võib ihata ka midagi, mis on talle ebameeldiv. See seab narkomaanid ja hasartmängusõltlased, aga ka näiteks õnnetud armastajad hoopis uude valgusesse. Miks evolutsioon sellise kummalise vastuolu võis tekitada?

Jah, eelkõige õnnetutele armastajatele ja seksisõltlastele vihjasingi, aga ka paljudele muudele samast tüvest käitumisiseärasustele.
Jäämaks ellu ja saamaks järglasi, tulevad kasuks kaks vastuolulist omadust. Üks on see, et me ihkame uusi kogemusi. Teine on püüd n.-ö. heast vanast kinni hoida. Kui uudsusejanu ja harjumused õnnestub hästi ühildada, tuleb õnnelik elu. Aga evolutsioon ei ole teinud meie ajusid lõpuni valmis. Me kasvame, õpime ja areneme. Selle käigus võime eksida ja eksimus võib põlistada ajus midagi, mille puhul oleks parem, kui see mööda läheks. Või siis vastupidi: jätta põlistamata midagi, mis teeks elu õnnelikumaks.

Raamatus on mainitud, et rotil võivad ilmneda võõrutusnähud mitte üksnes uimastist, vaid ka näiteks jooksurattast. See seab spordi ja ehk ka mõned muud tervislikud harjumused uimastitega mõnes mõttes ühte valgusesse. Kas see mulje on õige: et spordist võime saada kätte täpselt samasuguse joovastuse nagu narkootikumist, ainult vastupidise mõjuga tervisele?

Spordieufooria on siiski teistsugune ega hakka isiksust lammutama – vähemalt juhtub seda tunduvalt harvem. Liikumine mõjub kehale laiemalt ja on meiega kaasas käinud aegade algusest, oleme sellega juba kohastunud. Enamgi veel, inimese kehal on pigem raske harjuda säärase eluviisimuutusega, mis võtab vajaduse pingutada.

Miks alkoholikurat just Eestit niivõrd valusalt kägistab, et seda võib nimetada lausa epideemiaks? Kas see on meie geenides või lihtsalt ajutine nähtus, üleminekuajast tingitud alaväärsustunde ja eneseotsingute ränk kõrvalmõju?

Vaadakem kaarti, millel on alkoholi tervismõju geograafiliste piirkondade kaupa kogu maailmas: sellel ei ole midagi pistmist meie geenidega, küll aga kultuuriga.

Mis arvate, kas maailma kunstipärand oleks ilma uimastiteta vaesem? Või on see pigem illusioon ja samasuguste tulemusteni oleks jõutud ka muude vahenditega?

Kunst peegeldab elu. Uimasteid ja elu lahutada – see oleks huvitav mõtteeksperiment. Uimastid otseselt ei avarda loomevõime piire, aga nad on alati inimkultuuris olnud ja päris ilma uimastiteta maailm näeks välja hoopis teistsugune.

Kas tänapäeval võib psühhofarmakoloogia olla rakendatud toiduainetööstusse? Kui tõenäoline on, et massitoodetesse on lisatud sõltuvust tekitavaid aineid?

Niisugust asja ei ole. Kui kofeiin energiajookides välja arvata: sellegi aine sõltuvust tekitavast mõjust ei ole paljud tarbijad teadlikud.

Raadiosaates “Ööülikool” olete öelnud, et kuigi eri uimastid mõjuvad eri närviradadele, on nende mõju siiski mingis mõttes sarnane. Ning seda sarnasust ehk ühisosa on väga raske määratleda. Annate mõista, et võib-olla on “sotsiaalsus” see isiksuseomadus, millele mõjumine võib olla kõigi narkootikumide ühisosa.

Ütlesin siiski, et üks uimastite ühisosa on teada: mõju närviteedele, mis alateadvuses, n.-ö. autopiloodina aitavad meil elus ette tulevates valikuolukordades eristada olulist ebaolulisest. Sõltuvust tekitavad uimastid lihtsalt kaaperdavad alateadliku otsuse, mida oluliseks pidada.
Sotsiaalsust uimastid ühtviisi ei mõjusta. Kui 3,4-metüleendioksümetamfetamiin, rahvakeeli Ecstasy suurendab empaatiat, siis oopium üldjuhul vähendab.
Kuid kõik psüühilist sõltuvust esile kutsuvad uimastid käivitavad keskaju dopamiinirakud, nn. A10-neuroniterühma, ja suurendavad virgatsaine dopamiini hulka, mis eesajus vabaneb ja teisi närvirakke mõjustab. See on signaal ajule, et parasjagu kogetav on midagi väga vajalikku. Ka uimastitega samal ajal kogetud, kuid muidu tähenduseta nähtused hakkavad vabastama dopamiini. Nii suunavad need nähtused omakorda mõtted ja käitumise uimastitele. Sama teeb endise narkomaaniga stress.

Veebilehel mees.eu olete öelnud: “… allasurutud kadedus kahjustab tervist hullemini kui suitsetamine ja joomine.” [1] Kas selle kohta on ka teadustulemusi?

Ma mõtlen küll nii, aga sinna, pigem ilukirjanduslikku teksti sai see lausejupp siiski metafoorina. Kuidas me saaksime seda teaduslikult kindlaks teha? Kas te kujutate ette näiteks allasurutud kadeduse küsimustikku, mida uuritavad inimesed ausameelselt täidavad?

Selle veebilehe lausega seoses meenub Muumimamma ütlus Muumipapa piibusuitsetamine kohta: “Kõik mis meeldib, on ka kõhule hea.” Omal ajal tundus see väga ootamatu vaatenurk.

Muumimammaga ma nõus ei ole: suitsetamine ei ole kõhule hea, ja eriti halb on kopsudele, südamele ja veresoontele. Küpsetagu Muumipapale hoopis maitsev kook, kuid sundigu ta enne ja pärast kooki võimlema, et paksemaks ei läheks.

Olete tegelenud nii sõltuvusainete kui ka ärevuse ja depressiooniga. Millised seosed nende kahe asja vahel on, kas näiteks ärevamad hiired kalduvad kergemini igasugu sõltuvustesse? Inimeste puhul tundub küll, et tundlikumad ja pessimistlikumad meie seast kipuvad kergemini mingi “nõela otsa” jääma.

Mõlemat pidi on. Mõnedes katsetingimustes kujuneb sõltuvus kergemini välja ärevamatel ja mõnedes rahulikumatel loomadel. Eepose sõnul: “Keskmised koju tulevad.” Miks, seda me veel ei tea.

Olete n.-ö. rohujuurelt uurinud antidepressante. Mis te arvate, kas antidepressante kirjutatakse tänapäeval välja liiga kergel käel? Kas müüt, et antidepressant võib põhjustada ka enesetappe, on õhust võetud?

Kui USA-s puhkes paanika, et antidepressandid põhjustavad enesetappe, siis vähenes antidepressantide tarbimine – ja enesetappude arv hakkas kohe suurenema.
Aga jah, täiesti välistada ei saa ka vastupidist mõju. Antidepressandi toimel leeveneb depressioon olulisel määral või kaob alles mõni nädal pärast ravikuuri algust. Enne seda aga võib-olla tõesti annab ravim mõnele inimesele just enesetapumõtteiks või ka soorituseks vajaliku energia. Nii et kui patsiendile ravim välja kirjutada, siis tuleb teda jälgida.

Ilmselt üpris tihti süvendab depressiooni- ja ärevusvaevusi just teadmatus: inimesed ei saa aru, mis nendega toimub ja kas maailm tõesti ongi nii hirmus paik, nagu talle noil hetkedel tundub. Meedias sõna võtvad psühhiaatrid ei kipu seda muret leevendama, piirdudes enamasti manitsusega, et hädade korral tuleks pöörduda spetsialisti poole. On aga selge, et paljud eesti inimesed seda ei tee: ei tunne haiguslikku seisundit ära, pole aega, ei taha hädaldada, ei usu, et aitaks jne. Kas on mõni asi, mida iga inimene ajukeemiast peaks teadma, kuid mida ei teata?

Vastus ajukeemiast tuleks siinkohal siiski pikavõitu ja eneseabiks kõlbmatu: ega enda pea sisse vaadata ikka ei saa. Kui kurvameelsus hakkab elu häirima, tuleb tõesti arsti või psühholoogi juurde kõndida. Kui kõht või pea valutab, siis ju minnakse. Depressioon on ajuvalu, aga et ajukoes ülejäänud kehale omaseid valuandureid ei ole, siis väljendub see hingevaluna.
Hingevalu on täpselt sama palju tegelikult olemas kui kehaline valu, näiteks pärast varba löömist vastu kivi. Kui varvas ikka katki läks, tuleb haav puhtaks pesta, plaaster peale panna, vahest koguni õmmelda. Hingega on sama lugu. Las asjatundja puhastab õigete vahenditega natuke haava ja ütleb, mida on tarvis edasi teha.

Kas võib öelda, et kehv meeleolu on tihtipeale lihtsalt halb harjumus nagu iga teinegi, näiteks jäänuk sellest, et kunagi on pikka aega viibitud ebameeldivas keskkonnas: sõjas, vanglas, kellegi vägivalla all?

Peame eristama, kui kaua halb meeleolu on püsinud ja kuivõrd see takistab eluga toimetulekut. Kui meeleolu on halb pikka aega ja sellega kaasneb muid depressioonitunnuseid, on tarvis ühel või teisel viisil ravima hakata.
Riikides, mis on palju sõdinud või kus on tihti tugevaid maavärinaid, kannatavad paljud traumajärgsete psüühikahäirete all. Ärgata öösiti ikka ja jälle õudusunenäo peale, mitte suuta käia linnas ringi, ja nõnda aastaid: kas see on pisem haigus kui kopsupõletik?

Kui vaadata kurjategijat psühhofarmakoloogi pilguga, siis vist tuleb tõdeda, et ta ei ole oma teos ise süüdi, vaid seda põhjustas ajukeemia iseärasus, mida omakorda tingisid geenid ja keskkond? Kas ja kust läheb paratamatuse ja süü piir? Kas inimese vaba tahe ja vastutusvõime üldse on olemas ja kuidas neid määratleda? Kas on mingit põhjust eeldada, et täiskasvanud inimene on vastutusvõimelisem kui laps, nagu seda tavaliselt ju tehakse õigussüsteemis? Kas meie õigussüsteem on adekvaatne või on siin teaduse arenedes oodata muudatusi?

Inimene saab kõigi oma geenidega kõndida sellisesse keskkonda ja olukorda, kus ta hätta ei jää. Nagu Jaan Krossi Balthasar Russow ütleb: jumal teab küll ette, mis sinust saab, kuid sellisel viisil, et sulle jääb vastutus alles.
Kui inimene saab aru, mida tema tegu teistele ja talle endale tähendab, siis peab ta ka vastutama. Ja kui ta on midagi ise teinud selleks, et seda arusaama eemale peletada, pole ka ju põhjust teda süütuks pidada.
Kindlasti on meie õigussüsteem adekvaatne. Ajuteadus õigussüsteemi suuresti muutma ei hakka, kuid täpsustusi võib tuua. Võib näiteks juhtuda, et kui noorukite küpsemine kiireneb ja seda kinnitavad loodusteaduslikud uuringud, peab nihutama alaealisuse ja täiskasvanuea piiri.

Uute teadusavastuste valguses, kui sarnased või erinevad on loomade tunded inimeste omadega võrreldes?

Me ei saagi täpselt teada, aga ma nõustun eesti soost ameerika psühholoogi Jaak Panksepaga, et imetajatel on tundeelamuste alusprotsessid sarnased ja n.-ö. toortundmused kõik olemas.
Inimesel on aga peas palju lisandusi, mida loomadel ei ole. Samas, ega kõik muud loomad ühtse rindena inimestele ei vastandu. Ka elevant, kass ja hiir on üksteise suhtes eripärased.

Psühhofarmakoloogia on teadus, millest tavainimene teab ilmselgelt liiga vähe. Millised viimase aja avastused tasuks panna senisest suurema kella külge?

Kui viimane on viimane aeg? Moodne psühhofarmakoloogia algas 1950. aastatel ja tõi meile esmakordselt võimalused ravida skisofreeniat, ärevushäireid, depressiooni. Esimese psühhofarmakoloogilise revolutsiooni kell veel heliseb ja sellest üle kajada polegi kerge.
Aprilli lõpul käisid mõnedki Euroopa juhtivad psühhofarmakoloogid Tallinnas Euroopa Neuropsühhofarmakoloogia Kolledþi konverentsil (www.ecnp.eu/emc.asp?pageId=648). Suured ootused hõljuvad õhus, kuid on vaja värskeid ideid, kuidas näha aju keerukusest läbi.

Üks teie praegu juhitavaid teadusteemasid on Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuringud. Mida uuemat võib öelda Eesti laste kohta? Millised huvitavamad küsimused ootavad veel selgitamist?

Jah, tõesti, peale selle, et modelleerime psüühikahäireid katseloomadel ja otsime nendega seotud uusi geene, uurime me inimesi ka. Selles projektis ei ole me Eesti erilisuse peal väljas, tahame teada looduse ja ühiskonna üldisi seaduspärasusi. Eesti on uuringu pealkirjas selleks, et eristuda ja rõhutada meie maad teaduskaardil, sest see on väga perspektiivikas uuring. Tõsi, kindlasti tuleb nende uuringute käigus välja mõndagi, mis kehtib eeskätt siin ja meie ajastus. Nii et topeltkasulik meile.
Käitumisteadused on alles ankru hiivanud. Avastusi on ees palju rohkem, kui on praegu teadmisi.

Saates “Teadlased” [4] olete öelnud, et käitumisteadlaste tõeline väljakutse on läbi näha inimese käitumist seal, kus inimene isegi ei tea, miks ta midagi teeb. Meenub evolutsiooniuurija Robert Trivers’i kurtmine sajandivahetuse paiku, et ühiskonnateadused vajaksid korralikku teooriat enesepettuse kohta, kuid seda ei ole. Kas teile käitumisteadlasena on enesepettus ühiskonnas silma torganud?

Enesepettust on väga palju. Kui ma võrdlen kohti, kuhu olen sattunud, siis jah, eestlased on enesepettuses “tõsised tegijad”. Kui kulutaksime enese petmise peale vähem väge ära, elaksime paremini.
Meil oli siin niisugune ühiskond, kus valetamine maailmavaate küsimustes oli kohustuslik. Aga et ideoloogiat topiti kõikjale ja valetamine muutus niimoodi igapäevaseks, harjusime valega ära ja see paisus nagu lohakile kitsasse kaussi unustatud saiatainas rätiku alt välja ja kogu laud sai seda täis. Kui elu ümberringi on valedele üles ehitatud, aga kodus-koolis kuuled, et valetamine ei ole ilus, eks siis hakkad iseendalegi valetama, ilma et arugi saaksid.

Mina bioloogina usun psühholoogiale suurt kasu tõusvat evolutsioonilise ökoloogia loogikast: et inimese ajukeemia, tunnete ja käitumiste taga, kas või näiteks depressiooni või agressiivsuse taga on mõistlik otsida otstarvet, näiteks vajadust tagada sigimine. Kui tõsiselt võtavad seda praegu psühholoogid?

Evolutsiooniline psühholoogia õitseb. Ka meie mõtleme evolutsioonilise loogika vaimus, kuid eristume selle poolest, et ei arva, nagu kujundaks loodus läbinisti otstarbekaid olendeid. Ellu jääb ja järglasi annab see, kes sobib oma keskkonda kõige paremini, mitte see, kes on võtnud pähe, et peamine elus on enda geene edasi anda. Aga keskkonnad on mitmekesised ja muutlikud. Ja olendid tegutsevad ebapiisava informatsiooni tingimustes ning seda ka iseenda käitumisajendite osas.

Millal on oodata uut raamatut eesti lugejale?

Ma püüan kirjutada teist raamatut psühhofarmakoloogiast, et ka uimastite hulka mitte kuuluvad, raviotstarbelised psühhoaktiivsed ained oleksid kergesti arusaadavas eesti keeles kirjeldatud. Millal see valmib, ei oska öelda. Kavatsusest üksi kipub jääma väheseks, pean leidma ka mõne välise ajendi, mis sunniks sagedamini just selle töö juurde ja ühel ilusal päeval viimast punkti panema.

Viimaks Eesti Looduse traditsiooniline küsimus: kas teadustöö kõrvalt jääb aega ka (muudeks) hobideks?

Mu vabaajahuvidest enamik – nii reisimis-, ajaloo- kui ka kunstihuvi – on praegu tõepoolest tõhususe nimel allutatud töistele väljakutsetele. Reisin peaaegu ainult sinna, kuhu töö viib, ja vabadel hetkedel pildistan seal uimastavaid taimi või psühhofarmakoloogia jälgedega ajaloolisi objekte. Ajalooraamatuid lugedes mõtlen, mis kirjeldatud sündmuste ajal maailmas uimastitega toimus, ilukirjanduses psühhoaktiivseid ravimeid kohates tõlgendan loetavat kui professionaal ja kunstimuuseumides seisan kõige kauem uimasteid näitavate taieste ees. Kuid peale selle mängin tennist. Ja käin jooksmas, et väljakuil võhma jätkuks. Pärast treeningut enamasti joon midagi, mis psühhoaktiivseid aineid ei sisalda. Ja kui seeni korjan, siis neid, mis süüa sünnivad.


1. Harro, Jaanus. Eesti mees peab mõistma surra:
http://www.mees.eu/artikkel/jaanus-harro-eesti-mees-peab-moistma-surra.html
2. Harro, Jaanus 2003. Miks me teeme asju, mida meile ei meeldi teha? – Ööülikool: http://www.ylikool.ee/et/13/jaanus_harro
3. Harro Jaanus 2006. Uimastite ajastu. TÜ kirjastus.
4. Teadlased: Jaanus Harro:
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=85434
5. Tänavsuu, Toivo 2008. Ükski ravimifirma ei taha, et inimene terveks saaks! –
Eesti Ekspress, 24.07:
http://www.ekspress.ee/2008/07/24/ari/3623-ykski-ravimifirma-ei-taha-et-inimene-terveks-saaks

Jaanus Harro on sündinud 1962. aastal Tartus. Lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna 1987. aastal, meditsiinikandidaadi kraadi kaitses samas 1990. aastal ning meditsiinidoktori kraadi Uppsala ülikoolis 1993. aastal, väitekirjad käsitlesid peaaju koletsüstokiini ja bensodiasepiini retseptorite rolli käitumises ja ravimite mõju sellele. 1987–1998 töötas TÜ arstiteaduskonnas, alates 1998. aastast töötab sotsiaalteaduskonnas psühhofüsioloogia professorina. Uurinud toimemehhanisme kõikidel peamistel psühhoaktiivsete ainete rühmadel ning indiviididevaheliste erinevuste neurobioloogilisi aluseid. Enam kui saja rahvusvahelise teadusartikli kaasautor, 11 kaitstud doktoriväitekirja juhendaja, Eesti riigi teaduspreemia (2005), Valgetähe teenetemärgi IV järgu ja mitme rahvusvahelise preemia laureaat.