Tänavu suvel täitus 100 aastat lindude märgistamise algusest Eestis. Selle aja jooksul on meil rõngastatud ligi 3,5 miljonit lindu ja saadud 50 000 taasleidu. Rõngakirjete alusel võib eristada nelja ajajärku. Kuigi enamik linde on meil rõngastatud alates 1970. aastast kasutusel olevate „ESTONIA MATSALU” rõngastega, keskendun hoopis kahele esimesele ajajärgule ehk Teise maailmasõja eelsele ajale. Toonase kohta käivatest kokkuvõtetest ja lühiuudistest on suur osa saksakeelsed, eri allikates laiali ning huvilisel seetõttu küllalt raske neist omal käel ülevaadet saada.

Maailmas peetakse lindude teadusliku märgistamise alguseks 1899. aastat, kui Taani kooliõpetaja Hans Christian Cornelius Mortensen (1856–1921) hakkas linde sihipäraselt alumiiniumrõngastega märgistama [8]. Rõngastele oli stantsitud signatuur „Viborg” ja rõnga järjekorranumber. Oma elu jooksul rõngastas Mortensen üle 5000 linnu.
1901. aastal asutati Ida-Preisimaale Kura säärele Rossitteni linnujaam (Vogelwarte Rossitten). Esimesel kahel aastal olid jaamas kesksel kohal lindude rändevaatlused, 1903. aasta sügisel hakati ka rõngastama. Esmalt võeti ette hallvaresed. Püük oli edukas ning 1908. aasta lõpuks oli rõngastatud juba veidi üle 900 varese [15].
Loodetud taasleiud ei lasknud end kaua oodata. Alustades Soomest põhjas kuni Prantsusmaani lõunakaares, kogunes 1908. aasta lõpuks 111 leiuteadet (ehk küttimise teadet). Rossitteni linnujaama juhataja Johannes Thienemann (1863–1938) oli tulemustega rahul: rõngaste abil oli selgunud, et varesed ei hulgu sügisel ega kevadel juhuslikult ringi, vaid võtavad ette sihipäraseid rändeid. Muu hulgas andsid andmed aimu ka küttimise suurest osakaalust vareste suremuses.
Rossitteni ornitoloogiajaama tulemusrikas tegevus pälvis kiiresti tähelepanu ning jaamast kujunes omal alal teenäitaja kogu maailmas. 20. sajandi esimese kümnendi lõpu paiku asutati mõne aastaga hulk rõngastuskeskusi. Oma rõngad võeti kasutusele Ungaris (1908), Ðotimaal, USA-s, Kanadas (1909), Rootsis, Hollandis ja Ðveitsis (1911), Soomes (1913) jne. [8].

Eellugu Eestis. Rõngastamise algusest Rossittenis ei olnud möödunud kaht aastatki, kui esimene rõngaga vares oli ka nüüdse Eesti piirides kohaliku metsavahi sihikul. Puka metsaülema H. Walteri teatel lasti 28. veebruaril 1905 Tartumaal Soontaga mõisa maadel vares, kel oli jalas Rossitteni rõngas nr. 85 [14]. See isend oli rõngastatud Kura säärel 11. oktoobril 1903. Nimetatud leid on siinkirjutaja andmetel esimene rõngastatud linnu taasleid Eestis. Järgmistel aastatel lisandusid veel mõned varese taasleiud.
Samal ajal tegutses Lätis agaralt Riia looduseuurijate selts. Riia loodusmuuseumi konservaator Ferdinand Erdmann Stoll (1874–1966) käis alates 1906. aastast igal aastal Saaremaal ning uuris siinse rannikuala linnustikku [11]. Tema oli ka üks algatajaid, et rajada Lääne-Saaremaale bioloogiajaam. 30. augustil 1909 tegi Stoll Riias seltsi juhatuse koosolekul asjaomase ettepaneku ning seda toetati. Sama aasta 28. oktoobril peeti sel teemal koosolek, kus üks seltsi liikmetest annetas jaama rajamiseks 400 rubla. Sellega oli asi otsustatud ning kohaks valiti Rootsiküla mõis Kihelkonna külje all.

Esimene ajajärk: 1910–1920. Kihelkonna bioloogiajaamas algasid välitööd 1910. aasta kevadel [11]. Esimesena oli kohal Dr. Robert Streiff (1879–1910), kes tegi innukalt eeskätt mereuuringuid.
25. juunil jõudsid Riiast Kuressaare kaudu kohale Ferdinand Stoll ja Dr. Erwin Taube. Kohe saabumispäeval käidi jaama lähedal Vasikalaiul ning järgmisel päeval, 26. juunil võeti ette retk Telve saarele. Käes oli ajalooline hetk: Eestis said rõnga jalga esimesed neli lindu. Esimese rõnga au sai endale meriskipoeg. Sel päeval rõngastati Telvel veel teine merisk, suurkoovitaja ja määramata tiir (jõgi- või randtiir). Rõngad kandsid Riia looduseuurijate seltsi signatuuri „Nat. V. Riga” ja järjekorranumbrit.
6. juulil oldi taas Telvel, kust leiti kaks surnud meriskipoega. Üks poeg oli rõngata, kuid teisel oli jalas just kümmekond päeva tagasi Stolli kõige esimesena pandud rõngas. Stoll arvates olid linnu hukus süüdi 1910. aasta suve heitlikud, sagedaste vihmahoogudega ilmad. Rõngas eemaldati ja pandi hiljem teise meriski jalga.
9.–11. juulil olid Stoll ja Taube Vaika saartel (Vaigastel); neil päevil tehti valdav osa bioloogiajaama esimese hooaja rõngastustest. Kokku rõngastati 1910. aasta suvel Lääne-Saaremaal 120 linnupoega: 88 jõgi- või randtiiru, 11 kalakajakat, 5 meriskit ja kivirullijat, 4 liivatülli, 2 punajalg-tildrit, tutkast ja merikajakat ning 1 suurkoovitaja.
Kihelkonna bioloogiajaam oli end igati õigustanud. Kevade ja suve jooksul oli tehtud hulganisti põhjalikke väliuuringuid nii maal kui ka merel ja alanud oli sihipärane rõngastustöö. Üksiti hoidis Vilsandi majakavaht Artur Toom Vaika saartel silma peal, et Vilsandi saare külapoisid ega täiskasvanud ei saaks linnupesadest mune näpata.
Paraku tuli kohe esimesel hooajal ka üks tõsine tagasilöök. Tormisel 8. augustil sõitis Streiff merele tavapäraseid uuringuid tegema ja jättis sel päeval lainetesse oma elu. Justkui selle kurva sündmuse vastukaaluks oli vaid kuus päeva hiljem Kihelkonnal suurpäev: Riia looduseuurijate selts rentis Kihelkonna pastoraadilt linnukaitse eesmärgil Vaika saared. Loodud oli esimene looduskaitseala Eestis.
Rõngastamise tulemustest andis Stoll ülevaate Riia looduseuurijate seltsi korralisel koosolekul 1914. aasta 26. jaanuaril [12]. Selleks ajaks oli seltsi rõngastega märgistatud 612 lindu, neist 12 oli taas leitud. Ühe, ühtlasi esimese leiu kaugemalt andis Stolli esimene tõsisem rõngastuspäev, 9. juuli 1910. Sel päeval Vaikadel rõnga jalga saanud kalakajakas (nr. 4) tabati sama aasta detsembris Rootsis lõunatipus Trelleborgis. 5. juulil 1911 Kihelkonnal rõngastatud kalakajakatest leiti üks 16. jaanuaril 1912 koguni Rootsi-Lapimaalt Strömstadist ning teine novembris 1913 Põhja-Saksamaalt Weseri jõe suudmest. Neljas kalakajakas tabati 14. novembril 1913 Inglismaalt Gloucesterist (rõngastatud 18. juulil 1911). Veel püüti Kihelkonnal rõngastatutest üks kalakajakas ning kaks tiiru.
Ülejäänud viie taasleiu rõngastusandmed näitavad, et Riia loodusuurijate seltsi rõngastega oli rõngastatud ka Kihelkonna bioloogiajaama tavapärasest tegevuspiirkonnast kaugemal. Lätis lasti novembris 1913 kanakull, kes oli rõngastatud Tartumaal Valgutas, ning Horvaatias Istria poolsaarel jäi 5. veebruaril 1912 püssitoru ette 8. juulil 1911 Lääne-Nigulas rõnga saanud kiivitaja. Kolme leiu rõngastuskoht oli hoopis Läti. Seega pole päris täpselt teada, kui palju Riia rõngastega Eesti piirides enne Stolli 1914. aasta ettekannet rõngastati.
Järgmiste aastate Kihelkonna jaama rõngastustöö kohta ei ole andmeid. Bioloogiajaam hävis Esimese maailmasõja ajal. Üliõpilane Edvin Reinwaldt käis jaamas 1920. aasta suvel [13]. Tema kirjelduse olukorrast luges Stoll ette Riias seltsi koosolekul sama aasta novembris. Reinwaldti jutu järgi oli jaam tugevalt purustatud ja inventarist olevat ta suure otsimise peale leidnud vaid mõne pisiasja.
Riia loodusuurijate seltsi rõngad ei kata Eesti rõngastamise ajaloo varaseimat ajajärku siiski täielikult. Nimelt on teada, et Rossitteni linnujaamast jagati alates 1907. aastast rõngaid välja ka mujal rõngastamiseks. Mõne üksiku taasleiu kaudu on teada, et rõngaid said ka saksa parunid Eestis.
Leiud ise on põnevad. 1914. aasta oktoobri lõpus tabati Lõuna-Norras Fredrikstadis hallrästas, kelle oli sama aasta 11. juunil Paliveres rõngastanud Uugla mõisnik G. von Knorring [16]. Teadmata isik oli 26. juunil 1914 Väinameres Rukkirahul rõngastanud liivatülli, kes lasti maha järgmise aasta märtsis Tuneesias. See on meie esimene leid Aafrikast. 1918. aasta kevadel ilmus ajalehes „Päewaleht” teade Läänemaal Laikülas leitud rõngaga tihasest. Selle linnu rõngastusaeg pole küll teada, kuid väidetavalt oli rõngas viis aastat varem, 1913. aasta märtsis Rossittenist väljastatud Väike-Rõude parunile Joh. von Maydellile, kes ise oli taasleiu ajaks juba surnud [17].
Ehkki need kolm lindu olid kõik rõngastatud mitu aastat pärast Kihelkonna jaama loomist, ei saa siiski täielikult välistada, et mõni rõngastus oli Eestis tehtud juba enne 1910. aastat. Head ülevaadet Rossittenist väljapoole jagatud rõngaste saatusest polnud ka jaama juhatajal Johannes Thienemannil endal. Aastast aastasse on ta kokkuvõtetes kurtnud, et nende kohta tuleb aruandeid väga visalt. Seega tunduvad säärased rõngastused olevat üpris juhuslikku laadi ega takista siinkirjutaja arvates pidamast Kihelkonnal alustatut meie linnumärgistamise ajaloo lähtepunktiks.

Teine ajajärk: 1921–1946. Eestist oli vahepeal saanud iseseisev riik ning 1. mail 1921 asutati Eesti ornitoloogiaühing. Kaksteist päeva hiljem otsustas ühing liituda Eesti looduseuurijate seltsiga ja jätkati seltsi ornitoloogiasektsioonina.
Juba ühingu teisel koosolekul võeti jutuks ka rõngastamine ning otsustati lindude märgistamiseks Vilsandil tellida Saksamaalt rõngad [1]. Aasta hiljem olid 600 rõngast seitsmes suuruses kohal. Suurematel seeriatel on signatuur „Tartu Estonia Universitas” ja kahel väiksemal ruumipuuduse tõttu „Tartu Estonia Orn.”.
Samal ajal otsustas Tartu ülikooli valitsus rajada Saaremaale bioloogiajaama. Sobilik koht leiti Kuusnõmme mõisas ning jaama juhiks sai Tartu ülikooli zooloogiaprofessor Johannes Piiper. Tema ongi esimene, kes jätkas baltisakslaste sealsamas Lääne-Saaremaal alustatud lindude märgistamise traditsiooni, nüüd juba Eesti oma rõngastega. 2. juulil 1922 rõngastas ta Vaikadel esimesed 26 linnupoega: 20 naerukajakat, 5 kalakajakat ja ühe tõmmukajaka [2]. Artur Toom lisas Vaikadel veel 19 rõngastust ning nii kujunes iseseisva Eesti esimese rõngastusaasta koguarvuks 45 isendit.
1923–1926 suurenes rõngastatud lindude arv iga aastaga, kuid jäi aastas siiski alla 400 isendi. Linde rõngastasid lisaks Toomile ja Piiperile veel Tartu ülikooli loodusmuuseumi konservaator Mihkel Härms ja veidi ka Tartu ülikooli tollane rektor Henrik Koppel. Kuigi enamik linde märgistati ikka Vaikadel, lisandusid neil aastail uute kohtadena Saaremaa rannavetes Väike-Tulpe ja Udrikumaa ning 1924. aastal rõngastas Härms esimesed kuus lindu Matsalu lahe ääres.
1927. aastal lisandus uue rõngastuskohana Linnulaht Kuressaare linna juures. Sealne naerukajaka koloonia võimaldas rõngastamise mahtu tunduvalt suurendada. Järgmistel aastatel said Linnulahel rõnga jalga umbkaudu 4500 lindu. Abiks olid Tartu ülikooli üliõpilased, kes olid alates 1926. aastast käinud Kuusnõmmel välipraktikal.
Aastatel 1929–1931 andis rõngastamiseks raha ka Kultuurkapital. 1929. aasta kujunes Eesti esimese iseseisvusaja tippaastaks. Toona rõngastati üle 2700 linnu, enamik Linnulahel. 1927–1931 jätkus see töö ka Saaremaa ümbruse väikesaartel, kuid Mandri-Eestis neil aastail linde ei rõngastatud.
Pärast mõneaastast innukat tegevust hoog rauges. Artur Toomi 1932. aastal Vaikadel rõngastatud 46 merelindu jäid sel aastal Eestis ainsateks.
Seni oli rõngastatud põhiliselt Saaremaal ja selle ümbruse saartel, ent 1930. aastate keskel jõudis järg ka Mandri-Eestisse. 1934. aastal alustas Matsalu lahe ümbruses rõngastamist Eerik Sits (Kumari), Puhtus Alexander von Keyserlingk ning valdavalt Tartumaal, kuid ka mujal Eestis Neeme Õnneleid Mikelsaar. Puhtus võttis Keyserlingk Tartu rõngaste kõrval veel kord kasutusele Rossitteni signatuuriga rõngad. Põhiliselt märgistas ta laululinde, kuid rõngad said näiteks ka 14 faasanit.
Eraldi äramärkimist väärib Nigul Juhtundi rõngastustegevus Teist maailmasõja eel ja ajal. Ta rõngastas teisigi linde, kuid tema lemmikud olid röövlinnud. Mõne aastaga (1934–1937) rõngastas Juhtund Tallinna ümbruses 28 raudkulli ning sai lühikese ajaga koguni seitse taasleidu: kõige rohkem (neli leidu) tollaselt Saksamaalt, kuid kaugeim leid tuli Vahemerest Kreeta saarelt. 1941. aasta juunis rõngastas ta Kõrvemaal Eesti esimesed kaks kaljukotkast. Tollal polnud meil nii suuri rõngaid, mis sobinuks kaljukotkale: nii meisterdas Juhtund lisametalliriba abil ise rõngad suuremaks. Praeguses mõttes põnevamatest liikidest leiame tema rõngastatute nimekirjast näiteks rabapüü ja rabapistriku.
1933. aastal hakkas ilmuma ajakiri Eesti Loodus, kus Mihkel Härms avaldas lühiülevaateid rõngastusest ja leidudest. Härmsi koostatud ulatuslikum kokkuvõte rõngastamisest aastatel 1922–1937 nägi trükivalgust 1939. aastal [2]. Sel ajavahemikul märgistati meil ümmarguselt 10 000 lindu, enamik olid naerukajakad (üle 6000) ja kalakajakad (veidi alla 2000). Nende kahe liigi kohta avaldas Härms põhjalikuma analüüsi, kuna taasleide oli juba piisavalt palju, et saada ülevaade rändeteedest, rände kiirusest ning vahepeatus- ja talvitusaladest.
Teiste liikide rõngastuskogused olid liiga väikesed ja leiud juhuslikud, et teha põhjapanevaid järeldusi. Sellest hoolimata oli nende hulgas mitu väga huvitavat leidu. Näiteks tabati 1937. aastal Puhtus rõngastatud väikekajakas järgmise aasta märtsis Kaukaasias Batumi lähistel, 1935. aastal samuti Puhtus rõngastatud õõnetuvi kaks aastat hiljem Itaalias ning 1934. aasta juunis Tallinna külje all Nehatul rõnga saanud tuuletallaja 1938. aasta kevadel Tuneesias. Kaugeimad kaks leidu tulid Edela-Aafrikast, kust leiti kaks Vaikadel märgistatud tiiru. Neist esimene (rõngastatud 1928) tabati 1928/1929. aasta talvel nüüdse Namiibia rannikult ning teine (rõngastatud 1930) 1931. aasta novembris praeguse Angola piiridest.
Samal aastal, kui ilmus rõngastuskokkuvõtte (1939), jäi Mihkel Härms pensionile. Euroopas algas Teine maailmasõda ning ka Eestis saabusid keerulised ajad. 1940. aastal arreteeriti Artur Toom ja aasta hiljem käis Eestimaa pinnal juba sõjategevus. Siiski suutsid mõned rõngastajad esimestel sõja-aastatel veel veidi jätkata. Näiteks rõngastas Edgar Talve 1942. aasta juuni lõpul Soitsjärvel Eesti esimesed hüübid. Sõjaoludes ettevõetu sai väärilise tasu: kolmest pojast üks tabati samas 1951. aasta kevadel. 1943. aastal sai rõnga jalga meie esimene kägu. Peale rõnganumbrite kajastuvad nii mõneski tollases aruandes sõjaaegsed keerulised olud: kadunud märkmetest metsapõgenemiseni. Rõngastustöö katkes täielikult aastail 1944–1946, vähemalt pole nende aastate kohta teada ühtegi rõngastamise juhtu.

Kolmas ajajärk: 1947–1969. Lindude rõngastamist jätkati 1947. aastal. Seni oli rõngastustööd korraldanud Eesti looduseuurijate selts, nüüd asusid neile lisaks iseseisvalt asja korraldama Eesti NSV teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut ning Eesti NSV riiklik loodusteaduste muuseum [3].
Loodusteaduste muuseum sai rõngad Moskva rõngastusbüroost ning need võeti kohe 1947. aastal tarvitusele. Esialgu kasutati meil samal ajal ka Tartu rõngaid, ent 1950. aastate keskel olid ülekaalus juba „MOSKWA” signatuuriga rõngad. Viimane Tartu rõngas pandi linnu jalga 1970. aastatel. Peagi sai selgeks, et kolmel asutusel korraga pole mõistlik rõngastamist korraldada ning alates 1957. aastast jäi sellega tegelema vaid zooloogia- ja botaanikainstituut. Alates 1954. aastast koordineeris tööd Ahto Jõgi, tema eelkäija oli Loreida Põder.
Enne sõda märgistas Eestis linde kuni kümmekond inimest aastas, alates 1947. aastast aga üha rohkem. Teiste seas ka kooliõpilased: rõngastamine võeti nii mõnegi kooli ja loodusmaja ornitoloogiaringi tegevuskavasse.
Põhiline töö kandus nüüd Saaremaalt üle Mandri-Eestisse. Kohe pärast sõda asutati Puhtusse bioloogiajaam (1946) [6]. Aktiivne ornitoloogiline tegevus algas seal viiekümnendatel aastatel. 1953. aastal nimetati bioloogiajaam ümber ornitoloogiajaamaks, muude linnuuuringute kõrval olid ornitoloogid ja üliõpilased seal ametis ka rõngastamisega. 1950. aastate keskel ja teisel poolel rõngastasid Puhtus ja lähiümbruses linde Ahto Jõgi, Leo Aumees, Valdur Paakspuu, Ülo Peedosaar, Mart Viikmaa, Olav Renno, Vello Orumaa jt. Aktiivsemad rõngastajad viiekümnendate esimesel poolel olid veel Mart-Olav Niklus, Väino Erik, Jüri Keskpaik, Toomas Frey, Rein Pärg, Rein Tootsi ja Ivar Jürgenson.
1957. aastal asutati Matsalu looduskaitseala ning direktor Olav Renno juhatusel hakati seal sihipäraselt loodust, eriti linde uurima. Matsalus asusid tööle Sven Onno ja Valdur Paakspuu [10]. Suurt rõhku pandi ka märgistamisele: kohe kaitseala algaastatel rõngastati suurel hulgal merelinde. Matsalu rõngastustegevuses osalesid ka tehnik-vaatlejad, üliõpilased ja õpilased.
Samal ajal jätkati Leo Aumehe juhatusel rõngastustava Vilsandi looduskaitsealal. Rõngastamise koguhulk suurenes sel kümnendil iga aastaga; 1960. aastal rõngastati meil juba üle 19 000 linnu. Kui varasematel aegadel rõngastati peaaegu ainult pesapoegi, on nüüd kasutusel mitmesugused püünised ja seetõttu on üle 10% rõngastatud lindudest lennuvõimelised.
Sellest ajajärgust on teada mitmesugused julged katsed „rikastada” meie elusloodust või „mitmekesistada” põllumajandust. Ühtlasi tunti muret kohalike liikide hääbumise pärast. Üks huvitav näide seostub ka rõngastamisega. Nimelt lasti 1961. aasta märtsi algul meie rabadesse Arhangelski oblastist sisse toodud ja märgistatud 125 rabapüüd [7]. Juba esimeste nädalate jooksul andsid rõngad aimu püüde koduigatsusest ja segadusest nende peades: üks lind lasti Tallinna külje all ja kolm leiti surnuna Pärnust, Tallinnast ja Viimsist. Mis ülejäänutest sai, pole teada, küll teame praegu, et see üritus ei suutnud peatada rabapüü allakäiku Eestis.
1962. aastal hakkas Sven Onno Matsalus uurima kalakajaka pesitsusökoloogiat ja selle tarbeks võeti metallrõngaste kõrval esimest korda tarvitusele värvilised plastrõngad. Värve oli viis, iga värv tähistas eri numbrit. Värve eri moodi järjestades sai luua iga isendi jaoks ainulaadse kombinatsiooni, mida oli võimalik lugeda eemalt binokliga.
Puhtu ornitoloogiajaamas jätkusid 1960. aastatel hoogsalt lindude teaduslikud uuringud. Nii uuriti 1964. aastal lindude orienteerumisvõimet: vanalinnud püüti pesalt, märgistati värviga ja viidi pimedas Mandri-Eesti eri paikadesse [6]. Päikesetõusu ajal katselinnud vabastati. Neil läks paremini kui meile toodud rabapüüdel: nad jõudsid kenasti pesapaigale tagasi. Teadlaste ülesanne oli mõõta, kui kiiresti see õnnestus.
Mõni aasta hiljem läks Jüri Keskpaik Puhtus veelgi kaugemale, kasutades linnu jälgimiseks Peet Horma tehtud raadiosaatjat, mis kinnitati linnu seljale. Omast ajast ees olid nii Puhtu ökofüsioloogilised uuringud kui ka selleks kasutatavad seadmed. Nagu näha, leiti rõngastamise kõrval teisigi võimalusi linde märgistada.
Rõngastamise üldhulk 1960. aastatel Eestis siiski vähenes. Peapõhjus oli üha süvenev rõngaste nappus, kuna Moskvast ei suudetud meie rõngavajadust katta. Peale selle ei edastatud meie rõngastajatele korralikult teavet taasleidude kohta, mis vähendas motivatsiooni. Nii rõngastati 1966. aastal Eestis veel vaid 1269 lindu, enamik neist Matsalus: mujale rõngaid lihtsalt ei jätkunud.
Õnneks ei olnud puudust headest ideedest ning 1969. aastal alustas Nigula looduskaitseala direktori Henn Vilbaste energilisel eestvedamisel tööd Kabli linnujaam. See tähendas veelgi suuremat rõngaste vajadust ning ajendas uusi lahendusi otsima.

Neljas ajajärk: 1970. aastast tänini. 1960. aastate rõnganappusele leiti lahendus 1970. aastal, kui rõngaid hakati valmistama Matsalu looduskaitsealal. Ühtlasi asutati kogu rõngastustegevuse koordineerimiseks ja andmete koondamiseks Matsallu (Penijõele) rõngastuskeskus.
Esimesed linnud „ESTONIA MATSALU” signatuuri kandvate rõngastega märgistas Matsalu rõngastuskeskuse juhataja Taivo Kastepõld 14. juunil 1970 Matsalu lahel Kolmenasva saarel. Rõngad said jalga 22 jõgitiirupoega. Esimesel suvel rõngaid veel kuigi palju ei jätkunud, kuid juba samal sügisel rõngastati Kabli linnujaamas uute rõngastega ligi 2700 lindu.
Siiski jäi 1970. aasta n.-ö. soojendusaastaks: järgmistel aastatel saavutas rõngastamine Eestis seninägematu ulatuse. Oli suurte rõngastusprojektide aeg. Operatsiooni „Baltika” raames püüti sügiseti suurte mõrdpüüniste ja võrkudega tuhandeid rändavaid linde Kablis ja sügiseti 1972–1975 ka Puise neemel. Koostöös teiste püügijaamadega saadi taasleidude põhjal väärtuslikku teavet näiteks rändesuundade ja rände kiiruse kohta. Kabli linnujaam töötab ka praegu, nüüdseks kogunenud 40 aasta pikkune andmerida on omaette väärtus, peegeldades ka liikide arvukuse muutusi aastate jooksul.
Rände uurimise kõrval käivitas Henn Vilbaste 1971. aastal tihaste pesitsusaegse uurimise programmi „Parus”, mille käigus seati üle Eesti (eriti rohkelt Kilingi-Nõmme ümbrusesse) üles pesakaste ja rõngastati hulganisti põhiliselt rasvatihase kui mudelliigi pesapoegi ja vanalinde. Hiljem tabati sadu pesitsusajal rõngastatud tihaseid Kablis ja teistes linnujaamades ning see võimaldas selgitada meie tihaste rändekäitumist [4].
Sven Onno juhatusel jätkusid seitsmekümnendatel Matsalu looduskaitsealal kümmekond aastat tagasi alanud kalakajaka-uuringud. Kalakajaka sünnipaigatruuduse, suremuse ja paljude teiste küsimuste selgitamiseks algatas Onno 1972. aastal kaheetapilise projekti „Larus”. Esimesel etapil (1972–1973) rõngastati Väinamere ja Saaremaa kaguranniku saartel hulganisti pesapoegi, teisel etapil (1975–1976) keskenduti samal uurimisalal vanalindude püüdmisele [9]. Alates 1975. aastast (pärast Sven Onno surma 1974. aastal) on kalakajaka põhjalikke uuringuid Puise ümbruse laidudel jätkanud Kalev Rattiste ja esimestel aastatel ka Eve Mägi, Vilju Lilleleht ja Aime Laidna. „Laruse” puhul väärib märkimist erakordselt suurt osalejate hulk esimesel etapil: 1972. aasta mai lõpus suundus uuritavatele saartele väikeste rühmadena kokku 140 inimest, neist sadakond kooliõpilast mitmest koolist.
„MATSALU” signatuuriga rõngad ja suurprojektid aitasid tegevust hoogustada, kaasates hulga harrastajaid. 1975. aastal märgistati meil esimest korda üle 100 000 linnu aastas. Kabli linnujaam oli end õigustanud ning see innustas Nigula kaitseala töötajaid katsetama rände uurimiseks uusi püügipunkte. 1979. aastal alustas tööd Kabli linnujaama roostikufiliaal Häädemeeste külje all Pulgojal ning samal aastal alustati märgistamist ka Sõrve säärel. Pärnu linnuhuvilised alustasid 1980. aastal lindude püüki Lao neemel.
Esimeste püügitulemuste põhjal sai selgeks, et kõigil lisandunud punktidel on oma roll ja eripära rände uurimisel. Liituti operatsiooniga „Baltika” ning püük jätkus kõigis punktides. Lao linnujaama tegevuse lõpetas alles 2005. aasta jaanuaritorm, Pulgojal ja Sõrves on lindude rände uuringud ja märgistamine jätkunud tänini.
1970. aastate lõpus hakati Euroopas põhjalikumalt uurima roolinde ning 1984. aastal sai alguse rahvusvaheline uurimisprogramm „Acroprojekt”, mille keskmes on kõrkja-roolinnu ränne. Sama projekti raames laiendati Eestis 1987. aastal püügipunktide võrgustikku 12 püügipunktini.
Esimest korda loodi mitu püügipunkti Ida-Eestisse. Nende hulgas alustas Heinrich Veromanni eestvedamisel Võrtsjärve ääres tegevust Vaibla linnujaam, mis tegutses koos vahepealse seitsmeaastase pausiga (1994–2000) aastani 2008. Tänu idapoolsele asukohale ja suhteliselt pikale tegevusajale andis Vaibla jaam olulist teavet Eesti linnustiku kohta.
Kodustes oludes üles seatud püügipunktidest on linnujaamadega täiesti võrreldav Aarne Otsa (alates 1973 Sürgaveres) ja Arvo Tälli (alates 1974 Kihnu saartel) tänini kestnud rõngastustegevus.

Viimasel kahel aastakümnel on maailmas hoogsalt laienenud värviliste rõngaste ning raadio- ja satelliitsaatjate tarvitus. Eestis on selles valdkonnas esirinnas kotkaste ja must-toonekure kaitse ja uurimisega tegelev Kotkaklubi. Praeguse seisuga on Kotkaklubi värvirõngaste projektidega kaetud kõik Eestis regulaarselt pesitsevad viis kotkaliiki (meri-, kalju- ja kalakotkas ning suur- ja väike-konnakotkas), samuti must-toonekurg. Jõudumööda kasutatakse ka satelliitsaatjaid. Nõnda saadakse palju kordi rohkem teavet kui alumiiniumrõngastega ning see võimaldab meie kõige rangema kaitse aluste liikide hoidu märksa tõhusamalt korraldada [5].
Värvilisi rõngaid, mida näeb kaugelt märksa paremini kui tavalisi alumiiniumrõngaid, leidub Eesti ja muude maade projektide tulemusena veel peamiselt kormoranide, kajakate, väiketüllide, sookurgede, hanede ja luikede jalas. Mõnd suuremat luige- või haneparve vaadeldes on tõenäoline märgata värvilisi rõngaid hoopis kaelas: need pärinevad eelkõige välismaistest projektidest. Kui on leitud mis tahes linnurõngas, palume sellest kindlasti Matsalu rõngastuskeskusele teatada (vt. täpset juhist Eesti Looduse mullusest märtsinumbrist – toim.). Ikka selleks, et linnuteadusse oma panus anda.
Praegu kuulub Eestis lindude ja nahkhiirte märgistamist korraldav Matsalu rõngastuskeskus keskkonnaameti koosseisu ning keskuse ruumid asuvad Matsalu rahvuspargis Penijõe mõisas. Meie rõngastusjaam on Euroopa rõngastuskeskuste tegevust ja koostööd suunava ning koordineeriva ühenduse EURING liige. Rõngastamisega tegeleb praegu Eestis 70 inimest.
Kokku on meil saja aasta jooksul rõngastatud pisut alla 3,4 miljoni linnu, neist umbkaudu 160 000 (4,5%) on rõngastatud Riia-, Tartu- ja Moskva-signatuuriga rõngastega. Kõige rohkem on meil rõngastatud rasvatihaseid, naerukajakaid, must-kärbsenäppe, sabatihaseid, pöialpoisse ja kalakajakaid. Taasleide on saadud umbes 50 000.
Kui vähesed seni leidmata rõngastusandmed varasest ajast välja arvata, on kogu andmestik hoiul Matsalu rõngastuskeskuses. Selleks et soodustada aastate jooksul kogunenud andmete tarvitust, sisestatakse keskuse igapäevatöös elektroonilisse andmebaasi lisaks jooksvatele ka vanu andmeid. Kümnete liikide kohta on kogunenud juba piisav andmehulk, et kasutada neid linnuteaduse ja -kaitse teenistuses või näiteks mõnes õpilastöös. Kõik huvilised on ühtviisi oodatud!
Samamoodi on oodatud linnu- või nahkhiirehuviline, kes soovib saada märgistajaks. Kuigi ka Eestis peab rõngastajal olema vastav luba, pole koolitus ega rõngastustöö midagi kaelamurdvat. Eeskätt peab inimene austama kõike elavat ning kindlasti tahtma tegeleda märgistamisega nii, et linnule või nahkhiirele sellest kahju ei sünniks, küll aga tulu teadusele.

1. Eesti Ornitoloogiaühing – http://www.eoy.ee/
2. Härms, Mihkel 1939. Bericht über die Vogelberingung in Estland (Eesti) für die Jahre 1922–1937. – Tartu Ülikooli Zooloogia-Instituudi ja -muuseumi tööd 28: 1–119.
3. Jõgi, Ahto 1957. Lindude rõngastamine Eesti NSV-s aastail 1938–1955. – Abiks loodusevaatlejale 33. Tartu.
4. Kabli linnujaam – http://kabli.nigula.ee/
5. Kotkaklubi – http://www.kotkas.ee/
6. Kukk, Toomas; Rahi, Märt 2010. Puhtulaiu looduse uurimise lugu. – Estonia Maritima 8: 39–96.
7. Kumari, Aino; Jõgi, Ahto 1974. Lindude rõngastamine Eesti NSV-s aastail 1956–1967. – Abiks loodusevaatlejale 67. Tartu.
8. Kumari, Eerik 1975. Lindude ränne. Valgus, Tallinn.
9. Laidna, Aime; Mägi, Eve; Rattiste, Kalev 1976. Operatsiooni „Larus” teise etapi esialgsed tulemused. – Loodusevaatlusi 1975, vihik 1: 28–49.
10. Paakspuu, Triin 2008. Matsalu looduse uurimisloost aastail 1957–1990. – Loodusevaatlusi 2007: 31–113.
11. Schneider, Guido; Taube, Erwin; Stoll, Ferdinand 1911. Die biologische Station in Kielkond auf Oesel. Erster Bericht. – Arbeiten des Naturforscher-Vereins zu Riga. Neue Folge (13): 35–52.
12. Stoll, Ferdinand 1915. Über die Resultate der Beringungsversuche in Russland (Kielkond). – Korrespondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga Bd. 57: 18–20.
13. Stoll, Ferdinand 1924. Die biologische Station in Kielkond. – Korrespondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga Bd. 58: 45.
14. Thienemann, Johannes 1906. V. Jahresbericht (1905) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. – Journal für Ornithologie Jahrg. 54 (3): 429–476.
15. Thienemann, Johannes 1909. VIII. Jahresbericht (1908) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. – Journal für Ornithologie Jahrg. 57 (3): 384–502.
16. Thienemann, Johannes 1916. XV. Jahresbericht (1915) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. – Journal für Ornithologie Jahrg. 64 (4): 489–581.
17. Thienemann, Johannes 1919. Jahresbericht (1918) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. – Journal für Ornithologie Jahrg. 67 (3): 257–291.

Arhiivimaterjalid: keskkonnaamet, Matsalu rõngastuskeskuse arhiiv.

Loe veel: Aua, Jaanus 2009. „ESTONIA MATSALU” reformide keerises. – Eesti Loodus 60 (3): 45–47.


Olavi Vainu (1972) on keskkonnaameti Matsalu rõngastuskeskuse spetsialist.