2010/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti looduskaitse 100 EL 2010/12
100 aastat lindude rngastamist Eestis

Tnavu suvel titus 100 aastat lindude mrgistamise algusest Eestis. Selle aja jooksul on meil rngastatud ligi 3,5 miljonit lindu ja saadud 50 000 taasleidu. Rngakirjete alusel vib eristada nelja ajajrku. Kuigi enamik linde on meil rngastatud alates 1970. aastast kasutusel olevate ESTONIA MATSALU rngastega, keskendun hoopis kahele esimesele ajajrgule ehk Teise maailmasja eelsele ajale. Toonase kohta kivatest kokkuvtetest ja lhiuudistest on suur osa saksakeelsed, eri allikates laiali ning huvilisel seetttu kllalt raske neist omal kel levaadet saada.

Maailmas peetakse lindude teadusliku mrgistamise alguseks 1899. aastat, kui Taani koolipetaja Hans Christian Cornelius Mortensen (18561921) hakkas linde sihipraselt alumiiniumrngastega mrgistama [8]. Rngastele oli stantsitud signatuur Viborg ja rnga jrjekorranumber. Oma elu jooksul rngastas Mortensen le 5000 linnu.
1901. aastal asutati Ida-Preisimaale Kura srele Rossitteni linnujaam (Vogelwarte Rossitten). Esimesel kahel aastal olid jaamas kesksel kohal lindude rndevaatlused, 1903. aasta sgisel hakati ka rngastama. Esmalt veti ette hallvaresed. Pk oli edukas ning 1908. aasta lpuks oli rngastatud juba veidi le 900 varese [15].
Loodetud taasleiud ei lasknud end kaua oodata. Alustades Soomest phjas kuni Prantsusmaani lunakaares, kogunes 1908. aasta lpuks 111 leiuteadet (ehk kttimise teadet). Rossitteni linnujaama juhataja Johannes Thienemann (18631938) oli tulemustega rahul: rngaste abil oli selgunud, et varesed ei hulgu sgisel ega kevadel juhuslikult ringi, vaid vtavad ette sihipraseid rndeid. Muu hulgas andsid andmed aimu ka kttimise suurest osakaalust vareste suremuses.
Rossitteni ornitoloogiajaama tulemusrikas tegevus plvis kiiresti thelepanu ning jaamast kujunes omal alal teenitaja kogu maailmas. 20. sajandi esimese kmnendi lpu paiku asutati mne aastaga hulk rngastuskeskusi. Oma rngad veti kasutusele Ungaris (1908), otimaal, USA-s, Kanadas (1909), Rootsis, Hollandis ja veitsis (1911), Soomes (1913) jne. [8].

Eellugu Eestis. Rngastamise algusest Rossittenis ei olnud mdunud kaht aastatki, kui esimene rngaga vares oli ka ndse Eesti piirides kohaliku metsavahi sihikul. Puka metsalema H. Walteri teatel lasti 28. veebruaril 1905 Tartumaal Soontaga misa maadel vares, kel oli jalas Rossitteni rngas nr. 85 [14]. See isend oli rngastatud Kura srel 11. oktoobril 1903. Nimetatud leid on siinkirjutaja andmetel esimene rngastatud linnu taasleid Eestis. Jrgmistel aastatel lisandusid veel mned varese taasleiud.
Samal ajal tegutses Ltis agaralt Riia looduseuurijate selts. Riia loodusmuuseumi konservaator Ferdinand Erdmann Stoll (18741966) kis alates 1906. aastast igal aastal Saaremaal ning uuris siinse rannikuala linnustikku [11]. Tema oli ka ks algatajaid, et rajada Lne-Saaremaale bioloogiajaam. 30. augustil 1909 tegi Stoll Riias seltsi juhatuse koosolekul asjaomase ettepaneku ning seda toetati. Sama aasta 28. oktoobril peeti sel teemal koosolek, kus ks seltsi liikmetest annetas jaama rajamiseks 400 rubla. Sellega oli asi otsustatud ning kohaks valiti Rootsikla mis Kihelkonna klje all.

Esimene ajajrk: 19101920. Kihelkonna bioloogiajaamas algasid vlitd 1910. aasta kevadel [11]. Esimesena oli kohal Dr. Robert Streiff (18791910), kes tegi innukalt eesktt mereuuringuid.
25. juunil judsid Riiast Kuressaare kaudu kohale Ferdinand Stoll ja Dr. Erwin Taube. Kohe saabumispeval kidi jaama lhedal Vasikalaiul ning jrgmisel peval, 26. juunil veti ette retk Telve saarele. Kes oli ajalooline hetk: Eestis said rnga jalga esimesed neli lindu. Esimese rnga au sai endale meriskipoeg. Sel peval rngastati Telvel veel teine merisk, suurkoovitaja ja mramata tiir (jgi- vi randtiir). Rngad kandsid Riia looduseuurijate seltsi signatuuri Nat. V. Riga ja jrjekorranumbrit.
6. juulil oldi taas Telvel, kust leiti kaks surnud meriskipoega. ks poeg oli rngata, kuid teisel oli jalas just kmmekond peva tagasi Stolli kige esimesena pandud rngas. Stoll arvates olid linnu hukus sdi 1910. aasta suve heitlikud, sagedaste vihmahoogudega ilmad. Rngas eemaldati ja pandi hiljem teise meriski jalga.
9.11. juulil olid Stoll ja Taube Vaika saartel (Vaigastel); neil pevil tehti valdav osa bioloogiajaama esimese hooaja rngastustest. Kokku rngastati 1910. aasta suvel Lne-Saaremaal 120 linnupoega: 88 jgi- vi randtiiru, 11 kalakajakat, 5 meriskit ja kivirullijat, 4 liivatlli, 2 punajalg-tildrit, tutkast ja merikajakat ning 1 suurkoovitaja.
Kihelkonna bioloogiajaam oli end igati igustanud. Kevade ja suve jooksul oli tehtud hulganisti phjalikke vliuuringuid nii maal kui ka merel ja alanud oli sihiprane rngastust. ksiti hoidis Vilsandi majakavaht Artur Toom Vaika saartel silma peal, et Vilsandi saare klapoisid ega tiskasvanud ei saaks linnupesadest mune npata.
Paraku tuli kohe esimesel hooajal ka ks tsine tagasilk. Tormisel 8. augustil sitis Streiff merele tavapraseid uuringuid tegema ja jttis sel peval lainetesse oma elu. Justkui selle kurva sndmuse vastukaaluks oli vaid kuus peva hiljem Kihelkonnal suurpev: Riia looduseuurijate selts rentis Kihelkonna pastoraadilt linnukaitse eesmrgil Vaika saared. Loodud oli esimene looduskaitseala Eestis.
Rngastamise tulemustest andis Stoll levaate Riia looduseuurijate seltsi korralisel koosolekul 1914. aasta 26. jaanuaril [12]. Selleks ajaks oli seltsi rngastega mrgistatud 612 lindu, neist 12 oli taas leitud. he, htlasi esimese leiu kaugemalt andis Stolli esimene tsisem rngastuspev, 9. juuli 1910. Sel peval Vaikadel rnga jalga saanud kalakajakas (nr. 4) tabati sama aasta detsembris Rootsis lunatipus Trelleborgis. 5. juulil 1911 Kihelkonnal rngastatud kalakajakatest leiti ks 16. jaanuaril 1912 koguni Rootsi-Lapimaalt Strmstadist ning teine novembris 1913 Phja-Saksamaalt Weseri je suudmest. Neljas kalakajakas tabati 14. novembril 1913 Inglismaalt Gloucesterist (rngastatud 18. juulil 1911). Veel pti Kihelkonnal rngastatutest ks kalakajakas ning kaks tiiru.
lejnud viie taasleiu rngastusandmed nitavad, et Riia loodusuurijate seltsi rngastega oli rngastatud ka Kihelkonna bioloogiajaama tavaprasest tegevuspiirkonnast kaugemal. Ltis lasti novembris 1913 kanakull, kes oli rngastatud Tartumaal Valgutas, ning Horvaatias Istria poolsaarel ji 5. veebruaril 1912 pssitoru ette 8. juulil 1911 Lne-Nigulas rnga saanud kiivitaja. Kolme leiu rngastuskoht oli hoopis Lti. Seega pole pris tpselt teada, kui palju Riia rngastega Eesti piirides enne Stolli 1914. aasta ettekannet rngastati.
Jrgmiste aastate Kihelkonna jaama rngastust kohta ei ole andmeid. Bioloogiajaam hvis Esimese maailmasja ajal. lipilane Edvin Reinwaldt kis jaamas 1920. aasta suvel [13]. Tema kirjelduse olukorrast luges Stoll ette Riias seltsi koosolekul sama aasta novembris. Reinwaldti jutu jrgi oli jaam tugevalt purustatud ja inventarist olevat ta suure otsimise peale leidnud vaid mne pisiasja.
Riia loodusuurijate seltsi rngad ei kata Eesti rngastamise ajaloo varaseimat ajajrku siiski tielikult. Nimelt on teada, et Rossitteni linnujaamast jagati alates 1907. aastast rngaid vlja ka mujal rngastamiseks. Mne ksiku taasleiu kaudu on teada, et rngaid said ka saksa parunid Eestis.
Leiud ise on pnevad. 1914. aasta oktoobri lpus tabati Luna-Norras Fredrikstadis hallrstas, kelle oli sama aasta 11. juunil Paliveres rngastanud Uugla misnik G. von Knorring [16]. Teadmata isik oli 26. juunil 1914 Vinameres Rukkirahul rngastanud liivatlli, kes lasti maha jrgmise aasta mrtsis Tuneesias. See on meie esimene leid Aafrikast. 1918. aasta kevadel ilmus ajalehes Pewaleht teade Lnemaal Laiklas leitud rngaga tihasest. Selle linnu rngastusaeg pole kll teada, kuid videtavalt oli rngas viis aastat varem, 1913. aasta mrtsis Rossittenist vljastatud Vike-Rude parunile Joh. von Maydellile, kes ise oli taasleiu ajaks juba surnud [17].
Ehkki need kolm lindu olid kik rngastatud mitu aastat prast Kihelkonna jaama loomist, ei saa siiski tielikult vlistada, et mni rngastus oli Eestis tehtud juba enne 1910. aastat. Head levaadet Rossittenist vljapoole jagatud rngaste saatusest polnud ka jaama juhatajal Johannes Thienemannil endal. Aastast aastasse on ta kokkuvtetes kurtnud, et nende kohta tuleb aruandeid vga visalt. Seega tunduvad srased rngastused olevat pris juhuslikku laadi ega takista siinkirjutaja arvates pidamast Kihelkonnal alustatut meie linnumrgistamise ajaloo lhtepunktiks.

Teine ajajrk: 19211946. Eestist oli vahepeal saanud iseseisev riik ning 1. mail 1921 asutati Eesti ornitoloogiahing. Kaksteist peva hiljem otsustas hing liituda Eesti looduseuurijate seltsiga ja jtkati seltsi ornitoloogiasektsioonina.
Juba hingu teisel koosolekul veti jutuks ka rngastamine ning otsustati lindude mrgistamiseks Vilsandil tellida Saksamaalt rngad [1]. Aasta hiljem olid 600 rngast seitsmes suuruses kohal. Suurematel seeriatel on signatuur Tartu Estonia Universitas ja kahel viksemal ruumipuuduse tttu Tartu Estonia Orn..
Samal ajal otsustas Tartu likooli valitsus rajada Saaremaale bioloogiajaama. Sobilik koht leiti Kuusnmme misas ning jaama juhiks sai Tartu likooli zooloogiaprofessor Johannes Piiper. Tema ongi esimene, kes jtkas baltisakslaste sealsamas Lne-Saaremaal alustatud lindude mrgistamise traditsiooni, nd juba Eesti oma rngastega. 2. juulil 1922 rngastas ta Vaikadel esimesed 26 linnupoega: 20 naerukajakat, 5 kalakajakat ja he tmmukajaka [2]. Artur Toom lisas Vaikadel veel 19 rngastust ning nii kujunes iseseisva Eesti esimese rngastusaasta koguarvuks 45 isendit.
19231926 suurenes rngastatud lindude arv iga aastaga, kuid ji aastas siiski alla 400 isendi. Linde rngastasid lisaks Toomile ja Piiperile veel Tartu likooli loodusmuuseumi konservaator Mihkel Hrms ja veidi ka Tartu likooli tollane rektor Henrik Koppel. Kuigi enamik linde mrgistati ikka Vaikadel, lisandusid neil aastail uute kohtadena Saaremaa rannavetes Vike-Tulpe ja Udrikumaa ning 1924. aastal rngastas Hrms esimesed kuus lindu Matsalu lahe res.
1927. aastal lisandus uue rngastuskohana Linnulaht Kuressaare linna juures. Sealne naerukajaka koloonia vimaldas rngastamise mahtu tunduvalt suurendada. Jrgmistel aastatel said Linnulahel rnga jalga umbkaudu 4500 lindu. Abiks olid Tartu likooli lipilased, kes olid alates 1926. aastast kinud Kuusnmmel vlipraktikal.
Aastatel 19291931 andis rngastamiseks raha ka Kultuurkapital. 1929. aasta kujunes Eesti esimese iseseisvusaja tippaastaks. Toona rngastati le 2700 linnu, enamik Linnulahel. 19271931 jtkus see t ka Saaremaa mbruse vikesaartel, kuid Mandri-Eestis neil aastail linde ei rngastatud.
Prast mneaastast innukat tegevust hoog rauges. Artur Toomi 1932. aastal Vaikadel rngastatud 46 merelindu jid sel aastal Eestis ainsateks.
Seni oli rngastatud philiselt Saaremaal ja selle mbruse saartel, ent 1930. aastate keskel judis jrg ka Mandri-Eestisse. 1934. aastal alustas Matsalu lahe mbruses rngastamist Eerik Sits (Kumari), Puhtus Alexander von Keyserlingk ning valdavalt Tartumaal, kuid ka mujal Eestis Neeme nneleid Mikelsaar. Puhtus vttis Keyserlingk Tartu rngaste krval veel kord kasutusele Rossitteni signatuuriga rngad. Philiselt mrgistas ta laululinde, kuid rngad said niteks ka 14 faasanit.
Eraldi ramrkimist vrib Nigul Juhtundi rngastustegevus Teist maailmasja eel ja ajal. Ta rngastas teisigi linde, kuid tema lemmikud olid rvlinnud. Mne aastaga (19341937) rngastas Juhtund Tallinna mbruses 28 raudkulli ning sai lhikese ajaga koguni seitse taasleidu: kige rohkem (neli leidu) tollaselt Saksamaalt, kuid kaugeim leid tuli Vahemerest Kreeta saarelt. 1941. aasta juunis rngastas ta Krvemaal Eesti esimesed kaks kaljukotkast. Tollal polnud meil nii suuri rngaid, mis sobinuks kaljukotkale: nii meisterdas Juhtund lisametalliriba abil ise rngad suuremaks. Praeguses mttes pnevamatest liikidest leiame tema rngastatute nimekirjast niteks rabap ja rabapistriku.
1933. aastal hakkas ilmuma ajakiri Eesti Loodus, kus Mihkel Hrms avaldas lhilevaateid rngastusest ja leidudest. Hrmsi koostatud ulatuslikum kokkuvte rngastamisest aastatel 19221937 ngi trkivalgust 1939. aastal [2]. Sel ajavahemikul mrgistati meil mmarguselt 10 000 lindu, enamik olid naerukajakad (le 6000) ja kalakajakad (veidi alla 2000). Nende kahe liigi kohta avaldas Hrms phjalikuma analsi, kuna taasleide oli juba piisavalt palju, et saada levaade rndeteedest, rnde kiirusest ning vahepeatus- ja talvitusaladest.
Teiste liikide rngastuskogused olid liiga vikesed ja leiud juhuslikud, et teha phjapanevaid jreldusi. Sellest hoolimata oli nende hulgas mitu vga huvitavat leidu. Niteks tabati 1937. aastal Puhtus rngastatud vikekajakas jrgmise aasta mrtsis Kaukaasias Batumi lhistel, 1935. aastal samuti Puhtus rngastatud netuvi kaks aastat hiljem Itaalias ning 1934. aasta juunis Tallinna klje all Nehatul rnga saanud tuuletallaja 1938. aasta kevadel Tuneesias. Kaugeimad kaks leidu tulid Edela-Aafrikast, kust leiti kaks Vaikadel mrgistatud tiiru. Neist esimene (rngastatud 1928) tabati 1928/1929. aasta talvel ndse Namiibia rannikult ning teine (rngastatud 1930) 1931. aasta novembris praeguse Angola piiridest.
Samal aastal, kui ilmus rngastuskokkuvtte (1939), ji Mihkel Hrms pensionile. Euroopas algas Teine maailmasda ning ka Eestis saabusid keerulised ajad. 1940. aastal arreteeriti Artur Toom ja aasta hiljem kis Eestimaa pinnal juba sjategevus. Siiski suutsid mned rngastajad esimestel sja-aastatel veel veidi jtkata. Niteks rngastas Edgar Talve 1942. aasta juuni lpul Soitsjrvel Eesti esimesed hbid. Sjaoludes ettevetu sai vrilise tasu: kolmest pojast ks tabati samas 1951. aasta kevadel. 1943. aastal sai rnga jalga meie esimene kgu. Peale rnganumbrite kajastuvad nii mneski tollases aruandes sjaaegsed keerulised olud: kadunud mrkmetest metsapgenemiseni. Rngastust katkes tielikult aastail 19441946, vhemalt pole nende aastate kohta teada htegi rngastamise juhtu.

Kolmas ajajrk: 19471969. Lindude rngastamist jtkati 1947. aastal. Seni oli rngastustd korraldanud Eesti looduseuurijate selts, nd asusid neile lisaks iseseisvalt asja korraldama Eesti NSV teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut ning Eesti NSV riiklik loodusteaduste muuseum [3].
Loodusteaduste muuseum sai rngad Moskva rngastusbroost ning need veti kohe 1947. aastal tarvitusele. Esialgu kasutati meil samal ajal ka Tartu rngaid, ent 1950. aastate keskel olid lekaalus juba MOSKWA signatuuriga rngad. Viimane Tartu rngas pandi linnu jalga 1970. aastatel. Peagi sai selgeks, et kolmel asutusel korraga pole mistlik rngastamist korraldada ning alates 1957. aastast ji sellega tegelema vaid zooloogia- ja botaanikainstituut. Alates 1954. aastast koordineeris td Ahto Jgi, tema eelkija oli Loreida Pder.
Enne sda mrgistas Eestis linde kuni kmmekond inimest aastas, alates 1947. aastast aga ha rohkem. Teiste seas ka koolipilased: rngastamine veti nii mnegi kooli ja loodusmaja ornitoloogiaringi tegevuskavasse.
Philine t kandus nd Saaremaalt le Mandri-Eestisse. Kohe prast sda asutati Puhtusse bioloogiajaam (1946) [6]. Aktiivne ornitoloogiline tegevus algas seal viiekmnendatel aastatel. 1953. aastal nimetati bioloogiajaam mber ornitoloogiajaamaks, muude linnuuuringute krval olid ornitoloogid ja lipilased seal ametis ka rngastamisega. 1950. aastate keskel ja teisel poolel rngastasid Puhtus ja lhimbruses linde Ahto Jgi, Leo Aumees, Valdur Paakspuu, lo Peedosaar, Mart Viikmaa, Olav Renno, Vello Orumaa jt. Aktiivsemad rngastajad viiekmnendate esimesel poolel olid veel Mart-Olav Niklus, Vino Erik, Jri Keskpaik, Toomas Frey, Rein Prg, Rein Tootsi ja Ivar Jrgenson.
1957. aastal asutati Matsalu looduskaitseala ning direktor Olav Renno juhatusel hakati seal sihipraselt loodust, eriti linde uurima. Matsalus asusid tle Sven Onno ja Valdur Paakspuu [10]. Suurt rhku pandi ka mrgistamisele: kohe kaitseala algaastatel rngastati suurel hulgal merelinde. Matsalu rngastustegevuses osalesid ka tehnik-vaatlejad, lipilased ja pilased.
Samal ajal jtkati Leo Aumehe juhatusel rngastustava Vilsandi looduskaitsealal. Rngastamise koguhulk suurenes sel kmnendil iga aastaga; 1960. aastal rngastati meil juba le 19 000 linnu. Kui varasematel aegadel rngastati peaaegu ainult pesapoegi, on nd kasutusel mitmesugused pnised ja seetttu on le 10% rngastatud lindudest lennuvimelised.
Sellest ajajrgust on teada mitmesugused julged katsed rikastada meie elusloodust vi mitmekesistada pllumajandust. htlasi tunti muret kohalike liikide hbumise prast. ks huvitav nide seostub ka rngastamisega. Nimelt lasti 1961. aasta mrtsi algul meie rabadesse Arhangelski oblastist sisse toodud ja mrgistatud 125 rabapd [7]. Juba esimeste ndalate jooksul andsid rngad aimu pde koduigatsusest ja segadusest nende peades: ks lind lasti Tallinna klje all ja kolm leiti surnuna Prnust, Tallinnast ja Viimsist. Mis lejnutest sai, pole teada, kll teame praegu, et see ritus ei suutnud peatada rabap allakiku Eestis.
1962. aastal hakkas Sven Onno Matsalus uurima kalakajaka pesitsuskoloogiat ja selle tarbeks veti metallrngaste krval esimest korda tarvitusele vrvilised plastrngad. Vrve oli viis, iga vrv thistas eri numbrit. Vrve eri moodi jrjestades sai luua iga isendi jaoks ainulaadse kombinatsiooni, mida oli vimalik lugeda eemalt binokliga.
Puhtu ornitoloogiajaamas jtkusid 1960. aastatel hoogsalt lindude teaduslikud uuringud. Nii uuriti 1964. aastal lindude orienteerumisvimet: vanalinnud pti pesalt, mrgistati vrviga ja viidi pimedas Mandri-Eesti eri paikadesse [6]. Pikesetusu ajal katselinnud vabastati. Neil lks paremini kui meile toodud rabapdel: nad judsid kenasti pesapaigale tagasi. Teadlaste lesanne oli mta, kui kiiresti see nnestus.
Mni aasta hiljem lks Jri Keskpaik Puhtus veelgi kaugemale, kasutades linnu jlgimiseks Peet Horma tehtud raadiosaatjat, mis kinnitati linnu seljale. Omast ajast ees olid nii Puhtu kofsioloogilised uuringud kui ka selleks kasutatavad seadmed. Nagu nha, leiti rngastamise krval teisigi vimalusi linde mrgistada.
Rngastamise ldhulk 1960. aastatel Eestis siiski vhenes. Peaphjus oli ha svenev rngaste nappus, kuna Moskvast ei suudetud meie rngavajadust katta. Peale selle ei edastatud meie rngastajatele korralikult teavet taasleidude kohta, mis vhendas motivatsiooni. Nii rngastati 1966. aastal Eestis veel vaid 1269 lindu, enamik neist Matsalus: mujale rngaid lihtsalt ei jtkunud.
nneks ei olnud puudust headest ideedest ning 1969. aastal alustas Nigula looduskaitseala direktori Henn Vilbaste energilisel eestvedamisel td Kabli linnujaam. See thendas veelgi suuremat rngaste vajadust ning ajendas uusi lahendusi otsima.

Neljas ajajrk: 1970. aastast tnini. 1960. aastate rnganappusele leiti lahendus 1970. aastal, kui rngaid hakati valmistama Matsalu looduskaitsealal. htlasi asutati kogu rngastustegevuse koordineerimiseks ja andmete koondamiseks Matsallu (Penijele) rngastuskeskus.
Esimesed linnud ESTONIA MATSALU signatuuri kandvate rngastega mrgistas Matsalu rngastuskeskuse juhataja Taivo Kastepld 14. juunil 1970 Matsalu lahel Kolmenasva saarel. Rngad said jalga 22 jgitiirupoega. Esimesel suvel rngaid veel kuigi palju ei jtkunud, kuid juba samal sgisel rngastati Kabli linnujaamas uute rngastega ligi 2700 lindu.
Siiski ji 1970. aasta n.-. soojendusaastaks: jrgmistel aastatel saavutas rngastamine Eestis seningematu ulatuse. Oli suurte rngastusprojektide aeg. Operatsiooni Baltika raames pti sgiseti suurte mrdpniste ja vrkudega tuhandeid rndavaid linde Kablis ja sgiseti 19721975 ka Puise neemel. Koosts teiste pgijaamadega saadi taasleidude phjal vrtuslikku teavet niteks rndesuundade ja rnde kiiruse kohta. Kabli linnujaam ttab ka praegu, ndseks kogunenud 40 aasta pikkune andmerida on omaette vrtus, peegeldades ka liikide arvukuse muutusi aastate jooksul.
Rnde uurimise krval kivitas Henn Vilbaste 1971. aastal tihaste pesitsusaegse uurimise programmi Parus, mille kigus seati le Eesti (eriti rohkelt Kilingi-Nmme mbrusesse) les pesakaste ja rngastati hulganisti philiselt rasvatihase kui mudelliigi pesapoegi ja vanalinde. Hiljem tabati sadu pesitsusajal rngastatud tihaseid Kablis ja teistes linnujaamades ning see vimaldas selgitada meie tihaste rndekitumist [4].
Sven Onno juhatusel jtkusid seitsmekmnendatel Matsalu looduskaitsealal kmmekond aastat tagasi alanud kalakajaka-uuringud. Kalakajaka snnipaigatruuduse, suremuse ja paljude teiste ksimuste selgitamiseks algatas Onno 1972. aastal kaheetapilise projekti Larus. Esimesel etapil (19721973) rngastati Vinamere ja Saaremaa kaguranniku saartel hulganisti pesapoegi, teisel etapil (19751976) keskenduti samal uurimisalal vanalindude pdmisele [9]. Alates 1975. aastast (prast Sven Onno surma 1974. aastal) on kalakajaka phjalikke uuringuid Puise mbruse laidudel jtkanud Kalev Rattiste ja esimestel aastatel ka Eve Mgi, Vilju Lilleleht ja Aime Laidna. Laruse puhul vrib mrkimist erakordselt suurt osalejate hulk esimesel etapil: 1972. aasta mai lpus suundus uuritavatele saartele vikeste rhmadena kokku 140 inimest, neist sadakond koolipilast mitmest koolist.
MATSALU signatuuriga rngad ja suurprojektid aitasid tegevust hoogustada, kaasates hulga harrastajaid. 1975. aastal mrgistati meil esimest korda le 100 000 linnu aastas. Kabli linnujaam oli end igustanud ning see innustas Nigula kaitseala ttajaid katsetama rnde uurimiseks uusi pgipunkte. 1979. aastal alustas td Kabli linnujaama roostikufiliaal Hdemeeste klje all Pulgojal ning samal aastal alustati mrgistamist ka Srve srel. Prnu linnuhuvilised alustasid 1980. aastal lindude pki Lao neemel.
Esimeste pgitulemuste phjal sai selgeks, et kigil lisandunud punktidel on oma roll ja eripra rnde uurimisel. Liituti operatsiooniga Baltika ning pk jtkus kigis punktides. Lao linnujaama tegevuse lpetas alles 2005. aasta jaanuaritorm, Pulgojal ja Srves on lindude rnde uuringud ja mrgistamine jtkunud tnini.
1970. aastate lpus hakati Euroopas phjalikumalt uurima roolinde ning 1984. aastal sai alguse rahvusvaheline uurimisprogramm Acroprojekt, mille keskmes on krkja-roolinnu rnne. Sama projekti raames laiendati Eestis 1987. aastal pgipunktide vrgustikku 12 pgipunktini.
Esimest korda loodi mitu pgipunkti Ida-Eestisse. Nende hulgas alustas Heinrich Veromanni eestvedamisel Vrtsjrve res tegevust Vaibla linnujaam, mis tegutses koos vahepealse seitsmeaastase pausiga (19942000) aastani 2008. Tnu idapoolsele asukohale ja suhteliselt pikale tegevusajale andis Vaibla jaam olulist teavet Eesti linnustiku kohta.
Kodustes oludes les seatud pgipunktidest on linnujaamadega tiesti vrreldav Aarne Otsa (alates 1973 Srgaveres) ja Arvo Tlli (alates 1974 Kihnu saartel) tnini kestnud rngastustegevus.

Viimasel kahel aastakmnel on maailmas hoogsalt laienenud vrviliste rngaste ning raadio- ja satelliitsaatjate tarvitus. Eestis on selles valdkonnas esirinnas kotkaste ja must-toonekure kaitse ja uurimisega tegelev Kotkaklubi. Praeguse seisuga on Kotkaklubi vrvirngaste projektidega kaetud kik Eestis regulaarselt pesitsevad viis kotkaliiki (meri-, kalju- ja kalakotkas ning suur- ja vike-konnakotkas), samuti must-toonekurg. Judumda kasutatakse ka satelliitsaatjaid. Nnda saadakse palju kordi rohkem teavet kui alumiiniumrngastega ning see vimaldab meie kige rangema kaitse aluste liikide hoidu mrksa thusamalt korraldada [5].
Vrvilisi rngaid, mida neb kaugelt mrksa paremini kui tavalisi alumiiniumrngaid, leidub Eesti ja muude maade projektide tulemusena veel peamiselt kormoranide, kajakate, viketllide, sookurgede, hanede ja luikede jalas. Mnd suuremat luige- vi haneparve vaadeldes on tenoline mrgata vrvilisi rngaid hoopis kaelas: need prinevad eelkige vlismaistest projektidest. Kui on leitud mis tahes linnurngas, palume sellest kindlasti Matsalu rngastuskeskusele teatada (vt. tpset juhist Eesti Looduse mullusest mrtsinumbrist toim.). Ikka selleks, et linnuteadusse oma panus anda.
Praegu kuulub Eestis lindude ja nahkhiirte mrgistamist korraldav Matsalu rngastuskeskus keskkonnaameti koosseisu ning keskuse ruumid asuvad Matsalu rahvuspargis Penije misas. Meie rngastusjaam on Euroopa rngastuskeskuste tegevust ja koostd suunava ning koordineeriva henduse EURING liige. Rngastamisega tegeleb praegu Eestis 70 inimest.
Kokku on meil saja aasta jooksul rngastatud pisut alla 3,4 miljoni linnu, neist umbkaudu 160 000 (4,5%) on rngastatud Riia-, Tartu- ja Moskva-signatuuriga rngastega. Kige rohkem on meil rngastatud rasvatihaseid, naerukajakaid, must-krbsenppe, sabatihaseid, pialpoisse ja kalakajakaid. Taasleide on saadud umbes 50 000.
Kui vhesed seni leidmata rngastusandmed varasest ajast vlja arvata, on kogu andmestik hoiul Matsalu rngastuskeskuses. Selleks et soodustada aastate jooksul kogunenud andmete tarvitust, sisestatakse keskuse igapevats elektroonilisse andmebaasi lisaks jooksvatele ka vanu andmeid. Kmnete liikide kohta on kogunenud juba piisav andmehulk, et kasutada neid linnuteaduse ja -kaitse teenistuses vi niteks mnes pilasts. Kik huvilised on htviisi oodatud!
Samamoodi on oodatud linnu- vi nahkhiirehuviline, kes soovib saada mrgistajaks. Kuigi ka Eestis peab rngastajal olema vastav luba, pole koolitus ega rngastust midagi kaelamurdvat. Eesktt peab inimene austama kike elavat ning kindlasti tahtma tegeleda mrgistamisega nii, et linnule vi nahkhiirele sellest kahju ei snniks, kll aga tulu teadusele.

1. Eesti Ornitoloogiahing http://www.eoy.ee/
2. Hrms, Mihkel 1939. Bericht ber die Vogelberingung in Estland (Eesti) fr die Jahre 19221937. Tartu likooli Zooloogia-Instituudi ja -muuseumi td 28: 1119.
3. Jgi, Ahto 1957. Lindude rngastamine Eesti NSV-s aastail 19381955. Abiks loodusevaatlejale 33. Tartu.
4. Kabli linnujaam http://kabli.nigula.ee/
5. Kotkaklubi http://www.kotkas.ee/
6. Kukk, Toomas; Rahi, Mrt 2010. Puhtulaiu looduse uurimise lugu. Estonia Maritima 8: 3996.
7. Kumari, Aino; Jgi, Ahto 1974. Lindude rngastamine Eesti NSV-s aastail 19561967. Abiks loodusevaatlejale 67. Tartu.
8. Kumari, Eerik 1975. Lindude rnne. Valgus, Tallinn.
9. Laidna, Aime; Mgi, Eve; Rattiste, Kalev 1976. Operatsiooni Larus teise etapi esialgsed tulemused. Loodusevaatlusi 1975, vihik 1: 2849.
10. Paakspuu, Triin 2008. Matsalu looduse uurimisloost aastail 19571990. Loodusevaatlusi 2007: 31113.
11. Schneider, Guido; Taube, Erwin; Stoll, Ferdinand 1911. Die biologische Station in Kielkond auf Oesel. Erster Bericht. Arbeiten des Naturforscher-Vereins zu Riga. Neue Folge (13): 3552.
12. Stoll, Ferdinand 1915. ber die Resultate der Beringungsversuche in Russland (Kielkond). Korrespondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga Bd. 57: 1820.
13. Stoll, Ferdinand 1924. Die biologische Station in Kielkond. Korrespondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga Bd. 58: 45.
14. Thienemann, Johannes 1906. V. Jahresbericht (1905) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. Journal fr Ornithologie Jahrg. 54 (3): 429476.
15. Thienemann, Johannes 1909. VIII. Jahresbericht (1908) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. Journal fr Ornithologie Jahrg. 57 (3): 384502.
16. Thienemann, Johannes 1916. XV. Jahresbericht (1915) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. Journal fr Ornithologie Jahrg. 64 (4): 489581.
17. Thienemann, Johannes 1919. Jahresbericht (1918) der Vogelwarte Rossitten der Deutschen ornithologischen Gesellschaft. Journal fr Ornithologie Jahrg. 67 (3): 257291.

Arhiivimaterjalid: keskkonnaamet, Matsalu rngastuskeskuse arhiiv.

Loe veel: Aua, Jaanus 2009. ESTONIA MATSALU reformide keerises. Eesti Loodus 60 (3): 4547.


Olavi Vainu (1972) on keskkonnaameti Matsalu rngastuskeskuse spetsialist.



Olavi Vainu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet