Etnobioloog uurib inimese ja taimede ning loomade vahelisi seoseid. Etnobioloogide hulka kuulub mitme teadusala esindajaid: taime- ja loomanimetusi uurivaid keeleteadlasi, botaanikuid, kes uurivad pärandkooslusi, taimekasvatust ja taimede otstarvet (tarvilikkus söögiks, raviks, värvimiseks jne.), folkloriste, keda köidavad loomi ja taimi käsitlevad narratiivid, farmatseute, kes õpivad tundma taimedest ja loomadest saadud drooge, zoolooge, traditsioonilisi maastikke kirjeldavaid ökolooge jt. Eestis on etnobioloogide seas ka semiootikuid, kes loovad kultuuri märgisuhete teoreetilisi mudeleid jms.
15.–17. oktoobril peeti Padisel esimene Kesk- ja Ida-Euroopa etnobioloogide seminar, mille korraldas Eesti kirjandusmuuseumi etnobotaanika töörühm Eesti kultuurkapitali rahalisel toel. Seminarist võttis osa 30 uurijat Eestist, Poolast, Ungarist, Leedust, Tðehhist, Bulgaariast, Soomest, Rootsist, Venemaalt ja Itaaliast.

Seminari esimesel päeval tutvustasime Eesti looduskultuuri ja pärimustraditsioone, sest välisosalised olid valdavalt esimest korda Eestis. Esmalt vaatasime Rein Marani viimastel aastatel tehtud loodusfilme. Järgnes praktiline saunakultuuri osa saunapraktik Jan Seepteri juhatusel. Ehe saunaelamus, ennekõike põhjalik vihtlemine ja kümblus külmas jões, jäi eredalt meelde osavõtjatele, kel seni ei olnud sellisest etnobotaanilise kallakuga praktikast aimugi. Osalejate soovil sai saunas käia igal päeval kuni seminari lõpuni.
Teisel päeval keskenduti tõemeeli ettekannetele, kus räägiti oma uurimissuundadest ja meetoditest ning võimaluse korral anti ka lühike ülevaade oma riigi etnobioloogiast (teesid www.folklore.ee/~renata/workshop/default.htm). Lääne-Euroopas on etnobioloogiaga tegeletud juba mitukümmend aastat, kuid Ida-Euroopa uurijad said kokku esimest korda. Ungarlased pakkusid varmalt välja, et teine kokkusaamine leiab aset nende kodumaal Pécsi linnas järgmise aasta 14.–16. oktoobril.

Päeva lõpus, eri kultuuride õhtul, degusteeriti kaasa toodud koduseid hoidiseid ja toite. Kultuuride eripära tuli kohe esile. Näiteks meie kodumaiseid marineeritud kuuseriisikaid pidasid Poola kolleegid mürgisteks seenteks, sest seal neid ei korjata. Põhjenduseks toodi võimalik pinnase erinevus. Lõpuks andsid Daiva Ðeðkauskaitë, kes uurib Leedu rahvalauludes leiduvaid taimenimetusi, Eesti looduslingvist Martin Eessalu ja Ungari puisniitude uurija Zsolt Molnar meeleoluka ühiskontserdi.
Kolmanda päeva ajurünnakut juhtisid Andrea Pieroni (Itaalia) ja Ingvar Svanberg (Rootsi). Itaallasliku kergusega suutis Andrea panna auditooriumi ühes suunas mõtlema ja lahendusi leidma, et täpsustada koostöövõimalusi. Kuna põhiliselt olid kohal taimeteadlased, siis kandus rõhuasetus paratamatult taimedele. Lepiti kokku kirjutada mitu ühisartiklit ja -raamatut, otsida võimalusi teha ühisprojekte, korraldada koos välitöid ja koolitusi.
Päeva teisel poolel tutvuti jällegi Eestiga, matkates jalgsi läbi männimetsa Padise kloostrisse, kus ootas tunniajaline ekskursioon giidiga. Muidugi ei jätnud väliskülalised kasutamata juhust teha „välitöid”, proovides näiteks meie metsa all kasvavaid pohli ja mustikaid, millest olid väga vaimustatud. Väliskülaliste suureks üllatuseks selgus kloostris, et Eestisse levis ristiusk alles 13. sajandil ja enne seda olime paganad.
18. oktoobril tegime väljasõidu talupoja kultuuriruumi Eesti vabaõhumuuseumisse, kus meie giidideks olid Anneli Banner ja Maret Tamjärv. Teel Tallinna ei lasknud Ungari pärandkoosluste uurijad mööda soodsat võimalust käia ehtsal puisniidul, mis oli juhuslikult vaatevälja jäänud. Tarmukalt sööstsid nad läbi kastemärja rohu eemal paistvate puude poole, tehes pilte ja uurides taimi; hiljem oli neid raske tagasi bussi meelitada.