Tegin täna, 4. detsembril, siin Saaremaal välitöid, ilm oli talviselt malbe. Aeg-ajalt tuiskas, siis paistis jälle päikest ning ka inimesed olid heatahtlikud. Vägisi tekkis mõte, et jutud kohalike elanike ja looduskaitsjate vastuseisust on tugevasti liialdatud.

Niiviisi üldistada on raske, eks see sõltub kohast ja probleemidest. Saaremaal, ka Võhmal, kus täna käisid, on palju tugevaid kogukondi. Nendes kohtades ei ole traditsioonidest rikas maaelu veel täielikult kadunud.
Ühelt poolt võib ju lihtsalt väita, et looduskaitsjad on kohalikud ära ostnud poollooduslike koosluste toetustega. Kuid teisalt on selge, et looduskaitse on tänasel päeval kohaliku (maa)elaniku oluline liitlane: üks väheseid meie riigis, kes mõtleb kaasa ja aitab traditsioonilisel, sajandeid kestnud põllumajandusel ja maaelul kestma jääda.
Olen täiesti veendunud, et juba kümmekonna aasta pärast on loodushoidlik põllumajandus, tavapärane aastaringne maaelu ja säilinud mitmekesine rikas loodus meie maa kõige tuntumad, kalli raha eest ostetavad ja kõrgesti väärtustatud teenused. Need on lihtsalt Eesti ainulaadsed ja hindamatud väärtused.

Maal tegutsev looduskaitsja tundub olevat otsekui kunagine koolmeister, kes aitab muu hulgas selgitada kõiki ettetulevaid loodusnähtusi puugirohkusest kompostihunnikus pesitsevate nastikuteni või auto alla jäänud kährikuni. Igatahes oled meedias neil teemadel rohkesti sõna võtnud.

Pean kohe rõhutama, et looduse tutvustamine pole praegu mu põhitöö. See on jäänud mulle väga südamelähedaseks varasemast ajast, kui olen õpetanud ülikoolis zooloogiat ja hiljem Viidumäel näiteks loodusehuvilisi juhendanud. Ajakirjanikud on mind ise üles otsinud ja kommentaare palunud. Ma ei ole ennast ja oma mõtteid kunagi ise eksponeerinud, seda enam teeb head meelt, et vaatamata üldisele moele tunneb meedia ja avalikkus siiski veel looduse vastu püsivat huvi.
Püüan looduskaitselistel teemadel kõneledes ikka ka õpetusliku iva sisse panna. Näiteks vigastest, taastuskeskusesse toodud loomadest või siia talvituma jäänud lindudest rääkides ei maksa kunagi unustada, et vigane või auto alla jäänud loom on toiduks mitmetele kenadele kiskjatele ja raipesööjatele. Kas või raisamardikatele, kes seetõttu meie kõrval püsivad ja looduse ringkäigus olulist rolli täidavad.
Paraku kaugeneb nüüdisaegne inimene loodusest üha enam. Suhe loodusega pole enam igapäevane. Siin paistavad linna- ja maainimeste erinevused eriti silma. Näiteks Viidumäel on maa- või linnakoolide ekskursioonidel oluline vahe – maalapsed võtavad sõna ja täiendavad mu juttu tähelepanekutega oma ehedatest loodusvaatlustest: kus kohas on sookurg sel aastal varem saabunud, rästikud ärganud või millal esimene ülane õide puhkenud.
Kusjuures sageli on põhikooli laste seas eriti tähelepanelikud loodusejälgijad just need n.-ö. väänikud, kellele tavaline kooliprogramm ja -kord pole kõige meelepärasemad. Kui küsida nendelt maapoistelt näiteks, millal särg kudema tuli või millal esimene paiseleht õitsema hakkas, saab väga põhjalikke ja tõeseid vastuseid. Siit ka laiem soovitus: iga lapsega tuleb lihtsalt tegeleda, teda arendada, et ilmneksid tema tugevad küljed.

Kas keskkonnaametnikel jääb ikka aega lepingupartnerite ehk siis näiteks poollooduslike koosluste hooldajatega suhelda?

Paraku liiga vähe, kuigi see on looduskaitse tuleviku jaoks kriitiliselt oluline küsimus. Mul on aegade jooksul õnnestunud siin Saaremaal saavutada paljude maaharijatega usalduslik kontakt. Ma pole küll kunagi külapoe ees meestega õlut joonud, ilmselt on aidanud lihtsalt oma joonele ja eesmärkidele kindlaksjäämine, erialane kompetentsus ja läbipaistvus. Ka pole ma kunagi midagi looduskaitse partnerite eest varjanud. Kui ise ausalt suhelda, vastatakse sulle samaga.
Mäletan üht koolitust, kus looduskaitse seaduslikku poolt tutvustavale noorele kolleegile esitas talumees küsimuse: miks peab niitmist alustama 10. juulil? Spetsialist mõtles veidi ja vastas siis kindlalt: kuna nii on kirjas keskkonnaministri määruses. Arvan, et niiviisi formaalselt seletades pole looduskaitse kuigi jätkusuutlik. Selliseid asju on võimalik ka inimlikult arusaadavalt ja sisuliselt põhjendada. Ametnik peab leidma maahooldajaga ühise keele.
Näiteks olen püüdnud igati toetada Laadjala küla taluperemeest Andrus Seppa, kelle osa puisniitudest ja puiskarjamaadest on PRIA ametnike meelest olnud liiga tihedad. Tegelikkuses on need suuremas osas hästi majandatud ja esinduslikud, ulatuslikul alal paiknevad poollooduslikud kooslused. Looduskaitsjate moraalne toetus maahooldajale on siin eriti tähtis.
Olen tema hooldatavatel aladel käinud koos Soome, Hollandi jt. teadlaste ja looduskaitsjatega, et suure väärtusega traditsiooniliselt kasutatavat ala väljamaalastele näidata. Pärast külalised tänasid peremeest väga ohtrasõnaliselt; kui nad olid koju jõudnud, ilmusid tema puisniite ja -karjamaid kiitvad artiklid ajakirjades.
Selline tunnustus on väga oluline, see näitab talunikule, et tema igapäevasel tööl on palju laiem tähendus kui üksnes PRIAst saadavad kroonid. Nii tulebki välja, et meie traditsioonilised poollooduslikud kooslused ongi rahvusvaheline vastutus ja suur väärtus omaette, mitte üksnes võimalus raha saada.

Sinu üks olulisi töölõike on loomakahjustuste kokkuarvamine ja kompensatsioonide määramine. Kas neid kahjusid on palju?

Hüvitatakse suurkiskjate hundi, karu, ilvese ning väikekiskjatest euroopa naaritsa tekitatud kahjusid, siis läbirändavate rändlindude laglede, hanede ja sookurgede ning kotkaste, eriti kalakotka tehtud kahjustusi, lisaks ka hülgekahjusid kalameestele.
Tundub, et liigse kompenseerimisega kipub kaduma kunagine peremehetunne ja vastutus. Vanasti aeti kari ööseks majale lähedale või isegi lauta, päeval valvas karjane. Iga peetav pudulojus oli täpselt arvel, tema eest hoolitseti, sest nendest sõltus kogu pere toit ja tööde tulemuslikkus. Nüüd üha enam peetavad lihaveised ja lambad ei vaja tingimata ööseks kodu lähedale ajamist, kuid siis peavad karjatarad olema kiskjakindlad või loomade omanik muud moodi kiskjaid eemale hoidma, sest ta on ju võtnud oma loomade eest vastutuse.
Oleme näiteks maksnud kompensatsiooni huntide murtud lammaste eest, aga lambaid murti lühikese ajavahemiku järel samast koplist mitu korda. Loomade omanik pole leidnud abinõusid, kuidas hunti eemal hoida. Varasemal ajal, kui igal loomal oli eluliselt suurem väärtus ja neid ei peetud ainult loomühiku- või pindalatoetuse saamiseks, siis oleks sellise loomade korduva murdmise vastu midagi kohe ette võetud.
Samas peaksid kompensatsioonid pehmendama ürgset viha kiskjate vastu ning selles mõttes need mõnevõrra kindlasti ka aitavad.

Küllap üks raske valdkond on vigaste metsloomade taastusravi ja kas või talvituvate veelindude talvine toitmine: bioloogiliselt vaadates mõttetu või koguni kahjulik tegevus, aga sotsiaalselt oluline.

Loomade eest hoolitsemine annab inimestele võimaluse oma abistamissoove ja empaatiavõimet rahuldada: niiviisi aidatakse abivajajaid ja nõrgemaid, ollakse loodusega kontaktis, mõne tegutseja arvates isegi kaitstakse seeläbi loodust. Kahtlemata on mitmevärvilised tihased akna taga pekitükil või pardid-luiged paisjärve lahvanduses kenad vaadata ja nende toitmine täidab inimesi rahulolutundega.
Samas on luikedele pidev saiasöötmine kahjulik, see toit on nende jaoks ebaloomulik. Ja külm võtabki siia talvituma jääjad ära. Ka tõbised või vigased metsloomad võiksid jääda looduse toiduahelas omale kohale, kui just pole tegemist harulduse või rangelt kaitstava üliharuldase liigiga.

Vastuolulisi tundeid iseäranis loomakaitsjate seas võib tekitada ka võõrliikide hävitamine loodusest. Kuidas edenevad signaalvähi tapatalgud?

Riksu ojast on signaalvähki viimastel kuudel pidevalt välja püütud ning püügitulemused näitavad suguküpsete, suurte vähkide pidevat vähenemist. Oleme vähispetsialistidega arutanud, et mürgitamine pole siin parim lahendus: pole täpselt teada mürkide mõju teistele veeorganismidele ja ehk saab praegu veel abi vähkide väljapüügist.
Signaalvähk toodi 20. sajandi alguses Põhja-Ameerikast Rootsi veekogudesse fauna rikastamise ja majandusliku kasu eesmärgil: ta kasvab kiiremini kui jõevähk, on vähenõudlikum, agressiivsem, ei haigestu vähikatku. Samas tõrjub ta oma kohaloluga välja väiksema konkurentsivõimega jõevähi ning levitab ise selle all kannatamata vähikatku. Paradoks on, et meie pärismaist jõevähki hindavad vähke toiduks kasutavad restoranid palju kõrgemalt: tema koorik on õhem ja liha maitsvam. Praegu on Eestis signaalvähk sees vaid Saaremaal Riksu ojas ja Harjumaal Mustjões ning selle liigiga võitlemine on praegu üsna odav ja minu arvates veel võimalik. Kui loodame jagu saada hiid-karuputkedest, siis signaalvähki võib praegu veel tõrjuda väikeste kulutustega. Peaksime palju enam väärtustama meie kõrval aastatuhandeid elanud põlisliike ja mõistliku ettevaatusega suhtuma võõrastesse.
Samalaadne juhtum Saaremaal on kopra sissetulek: veidi enam kui kümmekond aastat tagasi leiti kobras Koigi järve lähedusest. Nüüd on koprad paljunenud ja jõudnud juba peaaegu kõikjale Saaremaale. Selliste pärismaiste, looduslikult levivate, kuid inimese elu oluliselt mõjutavate liikide puhul peaks samuti õigel ajal ja kiiresti selgusele jõudma, kas tahame Saaremaal elada koos kopraga või mitte. Hilisem kopranuhtluse üle kurtmine on hiljaks jäänud ja kopraga võitlemine märksa kulukam ja vaevanõudvam.

Kes peaks niisuguseid muutusi meie looduses tähele panema? Mulle tundub, et üks looduskaitse puudusi on uurimisasutuse, looduskaitseinstituudi puudumine: andmeid koguvad küll loodusteadlased või -huvilised igasuguste lepingute raames, ent andmeid pole enamasti süstemaatiliselt kogutud, need on juhuslikud.

Tabasid valusat probleemi. Meil on küll keskkonnateabe keskus, kes koondab näiteks seireandmeid. Meil on keskkonnaamet, kes enamasti tellib looduskaitseobjektidega seotud üksikuuringuid ja inventuure väljastpoolt. Meil on kõrgkoolid, kes tegelevad projektipõhiste süvauuringutega, mille abil toodetakse akadeemilisi kraade. Ent igaüks tegeleb oma kitsa valdkonnaga, laiemaid seoseid eri liikide või koosluste seisundi, arengutrendide, üksiktulemuste vahel ei leita, tohutut andmestikku ei analüüsi ega sünteesi keegi ja selle poole ei püüeldagi. Eks looduskaitsebioloogid käivad ka väljas, aga ega meil näiteks metsaraie mõju või poollooduslike koosluste seisundi hindamise kõrvalt muudeks vaatlusteks aega ei jää ja korrapärased loodusvaatlused pole ka üheltki looduskaitsebioloogilt esmatähtsalt nõutav ega hinnatav põhitöö.
Kaitsealuste liikide kohta on võimalik andmeid sisestada nii looduseuurijate seltsi vaatluste andmebaasi, EELISe andmebaasi kui ka mitmele poole mujale. Paraku on nii kogunevad andmed juhuslikud ja nende põhjal on väga raske teha üldistusi, näiteks liikide arvukuse muutuste kohta.
Keskkonnaametil on väga mitmesuguse ettevalmistusega töötajaid, kes enamasti on saanud kõrghariduse. Meil peaks olema palju tugevam soov ja võimalus ka oma ametkonna sees üksteist koolitada: üks tunneb paremini üht ja teine teist valdkonda, kas või looduse tundmise poolest. Seda suurt ressurssi peaks palju paremini rakendama. Me tellime edaspidigi suure raha eest ekspertiise ja inventuure väljastpoolt teadlastelt ja ekspertidelt, aga ka oma spetsialistide oskustega peaksime palju targemini ringi käima ja rohkem ära tegema.

Oled koos Kalevi Kulliga avaldanud põhjaliku kokkuvõtte Eesti bioloogiajaamadest ja ka siin Viidumäel hea seisnud nüüdisaegse bioloogiajaama rajamise ja tööshoidmise eest.

Pean keset loodust asuvate välibaaside ehk bioloogiajaamade olemasolu ja kestmist meie looduseuurimise ja -kaitse kultuuris väga oluliseks. Olen täiesti veendunud, et ilma Kuusnõmme, Laelatu, Puhtu, Tipu, Kabli, Nigula ja veel paljude teiste bioloogiajaamadeta, mille hulka julgen ka oma Viidumäe paigutada, ei oleks meie loodusetundmise ja looduskaitse tase selline, nagu ta nüüdseks on.
Kuigi minu mitmed headest kolleegidest oponendid väidavad, et tänapäeva loodusteadust saab teha ka ainult laboris või lühikeste proovivõtureiside abil, kasutavad nad ise ja nende kraadiõppurid välibaase laialdaselt. Ka igapäevaste looduskaitsetööde tarbeks on need looduse keskel asuvad, lihtsaid töö- ja elamistingimusi pakkuvad bioloogiajaamad asendamatud. Bioloogiajaamadel on meie looduseuurimise ja -kaitse ajaloos väga oluline osa ning usun, et tänapäeval nende tähtsus vaid suureneb.

Mis osa on väljaandel „Estonia Maritima” teie pere elus?

Ülekantud tähenduses võime nimetada seda seeriaväljaannet oma kolmandaks lapseks. „Estonia Maritima” algataja ja eestvedaja on Tiina Talvi, kes on läbi aegade, eri institutsionaalsete ja rahaliste võimaluste korral seda ajakirja suure visaduse ja armastusega toimetanud, seda alates teemade otsimisest, artiklite tellimisest, toimetamisest ja küljendamisest kuni trükitehniliste töödeni.
Alustasime 1996. aastal ja seni viimane, kaheksas köide ilmus sellel kevadel. Olen teda selle juures jõu ja nõuga toetanud. Meie „perekonnaajakiri” kirjastab Eesti rannikualade ja saartega seotud loodusteaduslikke uurimusi, monograafiaid ja ülevaateartikleid. Ta on kui omamoodi loodusteaduslike andmete ja kokkuvõtete arhiiv.
Meenutaks kas või sinu enda 1997. aastal ilmunud puisniitude monograafiat, mille veidi üle tuhandene tiraaþ on ammu otsas, raamat huviliste seas väga otsitud ja mis kõige huvitavam – sellele tööle on nn. cc-kirjanduses rohkem viidatud kui suuremale osale ükskõik millisele teosele meie tavaliste akadeemiliste looma- või taimeteadlaste teadustoodangust. See on „Estonia Maritimale” suurim tänu ja tunnustus.

Kas tegeled edasi ka zooloogiaga, oma erialaga?

Praktiliste küsimustega küll, iga päev looduskaitsetööd tehes. Rahvavalgustusliku tegevuse kaudu aeg-ajalt, näiteks määrates inimestele tundmatuid loomi, kelle hulka on sattunud näiteks nii Kuressaares lillepotist leitud hiina põderpõrnikas kui ka Tagamõisa poolsaare rannast püütud nugakala. Olen jõudumööda püüdnud oma erialaseid teadmisi jagada ka kolleegidega ning samas ise pidevalt juurde õppida.
Kitsamalt zooloogilises uurimistegevuses on huvid ja suunad aegade jooksul veidi muutunud. Viidumäele looduse keskele elama tulles oli kunagi idealistlik ettekujutus, kuidas ma hakkan loodusest iga päev laialdasi andmeid koguma, panen välja oma uurimisobjektide püünised ja saan huvitavaid tulemusi. Viimasel ajal olen oma uurimusi kitsendanud, kuigi ka näiteks igapäevaseid toimetusi tehes on mul probiir taskus, juhuks kui peaks huvitav või tundmatu satikas silma jääma.
Olen kogu aeg arvanud, et peab tegelema väheuuritud loomarühmadega. Nii ongi mulle sümpaatsed kahepaiksed ja roomajad, apteegikaan, mõned lülijalgsete rühmad. Üks selliseid on näiteks ebaskorpionilised, kellest olen kirjutanud lühikese loo hiljutisse Puhtu kogumikku. Nende loomakeste juurde sattusin Soomes Ahvenamaal koos Tiinaga tigusid uurides. Ebaskorpionid on levinud kõikjal metsades, niitudel, rannikul ja mujal, aga nad on väikesed, raskesti tabatavad ja vähearvukad.
Üks tigude uurimise ja kogumise põhimeetodeid on kõdu- ja taimejäänuste proovide sorteerimine. Selles kihis elab ka enamik ebaskorpionilisi, peale raamatuskorpioni, kes elutseb inimese juures majades. Tigusid otsides jäävad silma ka need mõne millimeetri pikkused omapärase kujuga ämblikulaadsed. Nii neid „kaaspüügina” ongi kogutud, näiteks üliõpilaste Puhtu praktikatel.
Vaatasin, et Rootsist on ebaskorpione leitud ligi kakskümmend liiki, Norrast üheksateist, Soomest seitseteist ja Lätist üksteist, kuid Eestis on siiani mainitud vaid nelja liiki. Raamatuskorpion on teada juba Adolph Eduard Grube aegadest 19. sajandi keskpaigast. Neid loomi polnud Eestis hiljem keegi lähemalt ja põhjalikumalt uurinud. Puhtu praktikate käigus koguti neid haruldasi loomi küll vähe isendeid, kuid nendegi seast määrasin Eestile kaks uut liiki.
Hiljem olen materjali kogunud veel paljudest kohtadest Eestis, kas või näiteks Hiiumaalt Kõpu poolsaare tigusid uurides ja mujalt, ning lähiajal loodan avaldada ka hiljem lisandunud liikide loendi. Mind köidab see „nähtamatu ja tundmatu valdav enamus”, nagu ka mitmeid minu eeskujusid loodusteaduste lähiajaloost. Mainin kas või Hans Lohmanderi ja Hendrik Waldeni Rootsist või Hans Kaurit ja Juhan Vilbastet Eestist.

Faunistika on valdkond, mida tõsised teadlased peavad nüüdisajal peamiselt harrastajate pärusmaaks.

Nii see kipub olema, mõnikord tunnen ka ennast kui 19. sajandist pärit maa-aadlist looduseuurija, kes raiskab oma vabad ressursid veidrale harrastusele. Kuid liikide tundmine ja liiginimekirjad on kõikide teiste looduseuurijate tööde aluseks. Ka nüüdisaegseid looma- ja taimeökoloogilisi uuringuid pole võimalik teha liike tundmata. Ja looduse, eriti liikide tundmisega on meil Eestis süvenevalt väga halvad lood. Isegi meie ülikoolides loodusteadusi õppinud noored tunnevad elustikku väga halvasti. Ülikoolis on faunistika ja floristika õppimisele pühendatud aeg kahekümne aasta jooksul vähenenud mitu korda. Olen sellele käesoleval aastal (rahvusvaheline elurikkuse ja Eesti looduskaitse 100 aasta juubel) mitmes konverentsiettekandes tõsiselt tähelepanu juhtinud, kuid paraku jääb see vaid relikti unustatud hüüdeks. Ajad ja moed on teised.
Minu arvates on faunistilistel-floristilistel uuringutel aegade vältel väga püsiv väärtus: vähemasti sama loomarühma või piirkonna uurija kasutab andmeid ja viitab neile artiklitele, olgu need ilmunud kuskil kohalikus ajakirjas või artiklikogumikus, ka viiekümne aasta pärast. Siinkohal on mul hea tunne, et ligi viisteist aastat tagasi Viidumäel tehtud puisniitude jooksikute uuring on jõudnud huvilisteni ja sellele tööle viidatakse tõsistes poollooduslikke kooslusi käsitlevates teadusartiklites. Näiteks füsioloogilistel või ökoloogilistel töödel on nende valdkondade kiire arengu ja tegijate rohkuse tõttu raskem püsivalt kasutuskõlblikuks jääda.

Mulle väga meeldib su kokkuvõte Ruhnu loodusteaduslikust uurimusest looduseuurijate seltsi aastaraamatus. Eks seegi tundub paljudele tühja tööna, rahvusvahelistes ajakirjades seda vaevalt õnnestuks avaldada.

Sellistel ülevaadetel on kindlasti väärtus järgnevatele uurijatele: siit leiab allikmaterjalide viiteid, selle põhjal saab uute töödega edasi minna. Oluline on varasematest töödest ülevaate saamine. Meie projektipõhises maailmas leiutatakse liialt sageli jalgratast.
Arvan, et nii selliseid ülevaateid koostades kui ka näiteks faunistika või mõne muu mitte nii nüüdisaegse teadusalaga tegeledes saan tasuda oma võlga ühiskonna ees, kust on tulnud minu koolitusrahad. Eks mind ole koolitatud kõrgkoolis bioloogiks-zooloogiks, ent töötan hoopis teisel alal, looduskaitses, ning tegelen puhtpraktilise tööga.
Kindlasti on mind sundinud loodust uurima uudishimu ja huvi, et teada oma ümbruse ja maa kohta rohkemat. Kahtlemata on oluline ka tulemus, rõõm ajakirjas või kogumikus ilmunud artiklist.

Mida teed tööst vabal ajal?

Püüan oma perega elada normaalset maainimese elu. Kasvatame lapsi ja juurikaid, teeme heina ja üht-teist veel oma kätega. Meie hobuste hooldatud karjakoppel tundub vähemasti endale üks Saaremaa kaunimaid. Mul on elus väga vedanud, Tiinaga koos juba igav ei hakka. Normaalne elu ja majapidamine aitab palju kaasa ka põhitööl. Looduskaitse partneritega suheldes on kasulik, et ikka ise ka tead, mis ilm oli heinaajal, milline kartulisaak põllul või loomade arvukus metsas. Looduskaitset ei saa teha vaid kontoris.
Suur hobi on loodusteaduslik kirjandus – seda on tõesti kõik kohad täis ja naine kipub nurisema, et raamatuid on nii palju. Samas on varasemate tööde uurimine huvipakkuv ja inspiratsiooni andev.
Looduskaitse on ennekõike töö inimestega, kuid seal edu saavutamiseks peab väga hästi loodust tundma. Ning parim partner selles töös on terve talupojamõistus. On ju lihtne?
Aga mida sa ise sellisele küsimusele vastaksid, kus sul see vaba aeg on? (Naerab.)


Tõnu Talvi on sündinud 10. oktoobril 1962. aastal ning üles kasvanud Lahemaa keskel Loksal. Lõpetas 1980 Loksa keskkooli ja 1985 Tartu ülikooli bioloogina. Töötanud samast aastast Tartu ülikooli zooloogia kateedri vanemlaborandi ja assistendina, 1991–2005 Viidumäe riikliku looduskaitseala asedirektorina, 2006–2009 looduskaitsekeskuse Saare regiooni direktorina, alates 2009 keskkonnaameti looduskaitsebioloogina. Õpetanud üliõpilastele selgroogsete zooloogiat ja histoloogiat ning juhendanud üliõpilaste välizooloogia praktikume ja õpilaste uurimistöid, koolitanud kolleege ja partnereid poollooduslike koosluste hooldamise, liigikaitse, elustiku mitmekesisuse ja looduskaitse teemadel. Teinud uurimistööd mitmete lülijalgsete rühmade, kahepaiksete, imetajate ja poollooduslike koosluste fauna ja bioloogia, kalade ja imetajate histoloogia ning loodusteaduste ajaloo kohta. Kirjutanud teadusartikleid, käsiraamatuid, populaarteaduslikke artikleid, kommenteerinud loodusnähtusi eri meediakanalites. „Estonia Maritima” toimetuskolleegiumi liige.