Looduskaitse juubeliaastal on kohane meenutada meest, kes kuldsetel kolmekümnendatel tegutses Gustav Vilbaste abilise ning olulise taustajõuna riigiparkide valitsuse (RPV), hiljem loodushoiu- ja turismiinstituudi (LTI) koosseisus. Johannes Maide pole küll nii tuntud kui tema vanem kolleeg, ent kuna toona olidki need kaks meest meie ainukesed n.-ö. kutselised looduskaitsjad, siis etendas Maide igal juhul tähtsat rolli.

Johannes Voldemar Maide (1893−1944) kokkupuuted looduskaitse-ametiga said alguse 1934. aasta suvel, kui ta kutsuti praeguses mõistes hallatava riigiasutuse − Kadrioru pargi teenistusse. Samal aastal oli eriseaduse alusel loodud Kadrioru valitsemise komitee, mis hakkas korraldama meie esinduspargi uuestisündi.
Komitee oli palganud uueks Kadrioru valitsejaks Peeter Pätsi, kes omakorda kujundas oma meeskonna. Päts tundis Maidet nende ühiste õpingute ajast Tartu ülikooli geograafiaosakonnas. Kuna Maide oli varem pidanud riigiametit (põllutööministeeriumis) ja ühtlasi olid tal Eesti turistide ühingu sekretäritöö kogemused, oli ta igati sobiv uue ülesande tarvis.

Oma esimesi töökuid kastellaani majas (Koidula 34, praegune Ed. Vilde muuseum) on Maide talle omasel muhedal viisil tagantjärele kirjeldanud nii: „Mõni samm temast (sekretär Linda Roosipõld) edasi istub keskealine mees – „tehniline jõud” Johannes Maide ja võtab kokku üksikutele paberilipakatele, tihti pliiatsiga kirjutatud arveid. Ta on peale oma paljuütleva, salapärase nimetuse muu seas ka veel laekur, majandusülem, joonestaja ja samuti asjaajaja. Nüüd asetab ta üksikud paberid lõksu vahele, paneb need kaustiku vahele ja lükkab lauasahtlisse. Võtab siis rahakassa ja laeka, s.o. taskust väikese rahakoti ja loeb selles leiduvaid sente ...” [15]. Esimesel tööaastal tegeleti vaid Kadrioruga.

Asjaajaja-laekur. Ametkondliku reformi ehk RPV loomise järel 1935. aasta kevadel jätkas Maide samas kohas, ent uues asutuses asjaajaja-laekuri ametikohal. Tal tuli täita mitmesuguseid kohustusi, mis olid seotud parkide halduse, tööprojektide tellimise, ehitusküsimustega jne.
Esialgu kuulus RPV võimkonda vaid kolm pargiansamblit: Kadriorg, millest asutuse tegevus oli eelmisel aastal alguse saanud, Keila-Joa ja Oru. Riigiparkide valitsemise seadus oli jätnud otsad lahtiseks: asutuse tööpõld ja laienemine polnud täpselt kindlaks määratud. Seetõttu hakati ühtlasi mõtlema teiste, eelkõige üldsusele huvi pakkuvate parkide, edaspidi huviväärsuste ja siis juba loodusmälestiste peale.
Energiline ja tulevikku vaatav direktor, kellel oli riigivanema tugi, kohustas Johannes Maidet tegema eeltöid, et korraldada varem tervishoiukaitse alla võetud suvitus- ja ravitsuskohti (umbes 70). Need alad olid küll seadusega määratud, ent üsna unarusse jäetud ja omavalitsuste huvisfäärist väljas. Järelevalve nn. tervishoiuparkide üle oli sotsiaalministeeriumi kohustus, kuid too ei olnud selleks valmis. Päts nägi siin kindlasti ka võimalust oma tähtsust suurendada.
Kui RPV-s loodud pika nimega Pühajärve valitsemise ja kasutamise selgitamise ning tervishoiukaitse alla võetud suvitus- ja ravitsuskohtade korraldamise küsimuste selgitamise komisjon arutas 20. juulil 1935 asjakohaseid teemasid, pidas Maide komisjoni esimehe Pätsi soovil ettekande. Ta käsitles nii tervishoiu kui ka turismi seisukohalt olulisi paiku, mis oleks soovitatav võtta RPV haldusse.
Johannes Maide soovitused maakonniti olid järgmised: Harjumaa: Jägala-Juga, Kostivere urked, Kuimetsa koopad, Hara saar; Virumaa: Neeruti mäed, Porkuni mõis ja park (30 ha), Voka mõis (20 ha), Kotsuvere mõis, Meriküla suvituskohad, Vaivara Sinimäed, Vidriku mõis, Toolse lossi varemed; Läänemaa: Vigala ordulossi varemed, Puhtulaid; Saaremaa: Kuusnõmme mõis, Vaika saared, Abruka, Kesselaid, Kaali kraatrid, Linnuse linnamägi Muhumaal; Pärnumaa: Karksi ordulossi varemed, Tori „põrgu”, Uulu mõis; Viljandimaa: Sinialliku ümbrus, Põltsamaa piiskopi loss, Lembitu linnamägi, Tarvastu ordulossi varemed; Tartumaa: Laiuse ordulossi varemed, Vapramägi, Aruküla koopad, Väike Munamägi; Valgamaa: Helme ordulossi varemed, Barclay de Tolly hauakabel Jõgevestes; Võrumaa: Vällamägi, Vastseliina lossi varemed, Viitina järv; Petserimaa: Vana-Irboska kindluse varemed [1].
Loend ei sisaldanud mõnda huviväärsust ilmselt seetõttu, et neil oli hea peremees ja probleeme polnud ette näha. Komisjon otsustaski tookord, et RPV peaks võtma osa väljaspool linnu asuvaid tervishoiuparke, looduskaitse alla kuuluvad alad ning „turismi alal tähtsad ja looduslikult ilusad kohad” enda hallata.
Maide ettepanekuid kuulanud koosolekul kalduski vaekauss selle kasuks, et ka teised ametkonnad hakkasid RPV-s nägema riikliku looduskaitse, edaspidi ka turismi tulevast keskasutust. Meenutame, et just samal ajal, 1935. aasta suvel-sügisel tegeldi Teodor Lippmaa koostatud looduskaitseseaduse kavandiga ning keskasutuse küsimus tuli otsustada.
Peagi sai Johannes Maide sama komisjoni liikmeks ning jõudis koos kaasliikmete Aleksander Suure (RPV sekretär, hilisem parkide inspektor) ja Värdi Vellneriga (siseministeeriumi omavalitsuste osakonna inspektor) Taevaskoja suvituskoha probleeme vaagides järeldusele, et õiguslikult on seal keeruline tagada kaitset: „Kuna Riigiparkide valitsemise (RT 1935, 39) ning Suvitus- ja ravitsuskohtade seadused (RT 1925, 109/110) ei lahenda kõiki loodusvarade kaitseküsimusi, siis tuleks asuda erilise looduskaitse seaduse väljatöötamisele. [---] Meil on ka juba 1929. a. töötatud välja looduskaitse eelnõu, kuid senini ei ole seda suudetud siiski ellu viia” [2].
Et haridusministeerium ja loodusuurijate selts samal ajal juba töötasid seadust välja, siis saab kolme mehe ülaltoodud seisukohta tõlgendada soovina kiirendada seaduse vastuvõtmist ja rõhutada mõnetist ummikseisu.

Kolleegid Vilbastega. Sama aasta sügisel sai Maide direktorilt korralduse koondada andmed tervishoiu kaitse alla võetud suvitus- ja ravitsuspaikade kohta ühte kausta. Ta täitis nõude, ent otsused parkide võimaliku ülevõtmise kohta pidi edaspidi tegema Gustav Vilbaste, kes alates 1936. aasta 15. veebruarist oli töötanud hiljuti loodud ametikohal – looduskaitseinspektorina. Ta kavatses pargid botaanilisest seisukohast üle vaadata ning alustas töid sama aasta suvel.
Maide jätkas RPV-s asjaajaja ametikohal, Vilbaste tulek tähendas eelkõige seda, et looduskaitse alal tegutses nüüd autoriteetne ametnik, keda tuli vajaduse korral abistada. Nad olid tuttavad juba 1920. aastate algusest, mil lävisid nii ülikooli- kui ka turismiringkondades. Näiteks olid nad mõlemad tegevad Eesti kirjanduse seltsi kodumaa tundmaõppimise toimkonnas.
Järgmised neli ja pool aastat töötasid mehed kõrvuti. Formaalselt oli Vilbaste kõrgem riigiteenija, Maide lihtsam ehk vabateenija, mis tähendas umbes kahe ja poole kordset palgaerinevust. Vormiliselt allus Maide Vilbastele, sisuliselt aga töötati üksteist austava ja täiendava tandemina.
Üldiselt valitses meeste vahel kindel tööjaotus. Vilbaste hool oli objektide kohapealne ülevaatus, kavade ja juhendite koostamine, suhtlus usaldustegelastega ja propaganda. Maide valmistas ette materjale looduskaitse-, hiljem loodushoiunõukogu koosolekuteks, oli nendel koosolekutel enamasti protokollija, koostas kalkulatsioone objektide tähistamise kohta, otsis andmeid kinnistu nimetuse ja omanike kohta, joonistas ümber skeeme ja tegeles muu asjaajamisega. Näiteks tegi Vilbaste 1936. aasta septembris Maidele ülesandeks nõutada kahe nädala jooksul välja kõikide ülikooli instituutide esitatud looduskaitset väärivate maa-alade katastriameti andmed [3]. Ametlikele kirjadele pidid nad korra kohaselt mõlemad alla kirjutama.
Eelkõige kaitse alla võetavate objektide tõttu oli keskasutuses üha rohkem tööd. Eriti kiireks läks Rava tammikuga (oodata oli raiet), millest veidi hiljem sai esimene riiklikkusse registrisse kantud kaitsealune objekt. 20. märtsil direktorile tehtud ettekandes leidsid Vilbaste ja Maide, et tammed on Järvamaal võrdlemisi haruldased puud, ning et vanemad tammed võiksid olla tulevastele põlvedele loodusmälestusmärkideks endisest taimkattest. Nad pooldasid puude kaitse alla võtmist metsaülem Eichhorni märgitud alal.
Johannes Maide tegi ka ise nõukogule ettepanekuid ühe või teise objekti kaitse alla võtmise kohta. Vahel tuli neil koos Gustav Vilbastega kokku puutuda ka (iseenda) tervisekaitse probleemidega. Objektide ülevaatust ja välitöid segas teinekord mõni ootamatu seik. Nii oli Maide pidanud nõu loomaarstidega ja koostas 1939. aastal ülevaate loomade, eriti koerte tõrjeainetest, pidades otstarbekaimaks puhast tärpentini [2].
Augustis 1936 tegi Maide direktorile ettekande allikate uurimise kohta. 1470 ankeedist oli RPV-sse tagasi saadetud 1118, s.o. 80%, mida ettekandja hindas täiesti rahuldavaks. Ankeedis küsiti allika nimetust, iseloomustavaid andmeid, vee läbijooksu (liitrit tunnis), erilisi omadusi jms., kokku oli küsimusi 14. Ankeetide põhjal laekus teateid üle 3700 allika kohta. Maide tegi seejärel ettepaneku jätkata uurimistööd keemilise analüüsi tasemel. Paraku polnud RPV-l raha, et tellida hulgi analüüse.
Allikate uurimise oli algatanud inspektor Vilbaste, kes kirjutas sel teemal hiljem mitu kokkuvõtet. Ent algandmed oli kogunud ja ette valmistanud Maide [16]. Säilinud on näiteks Vilbastele esitatud Maide aruanne, millest nähtub, et ta on pidanud sisevete uurimise büroo direktori August Velneriga nõu, kuidas mõõta allikate tootlikkust [4].
Suuremaks „oma teemaks” kujunes Maidel Eesti tervisemuda levik ja kaitse. Tervisemuda väljavedu (ehkki koguseliselt väga väike) hakkas 1930. aastatel häirima eelkõige tervishoiuringkondi, misjärel Eesti Punane Rist tõstataski mureküsimusena vajaduse võtta tervisemuda riikliku kaitse alla. RPV ankeedi ja uuringute tulemusena tehti nimekiri 15 merealast, mis võetigi 1939. aastal kaitse alla [14].
Üks põhjus kaitsta ravimuda leiukohti võis olla ka soov hoida rahvuslikku toorainet võltsimise eest ja kehtestada selle müügi monopol. Nagu nähtub Maide artiklist, oli väljaveetava muda osakaal 1930. aastatel siiski vaid ligi tuhandik sellest, mida kasutasid kodumaised raviasutused.

Arvud ja numbrid. Kirjamehena oli Maide, eriti Vilbastega võrreldes, küllalt tagasihoidlik. Samas oli tema vaatenurk oli enamasti originaalne ja tundub, et teda ei paelunud võimalus lihtsaid nupukesi vorpida.
Olles üldiselt harjunud töötama numbritega, võttis ta kord kokku looduskaitseregistris olevate rändrahnude massi (arvestades rahnu ruumala ja graniitkivi erikaalu 2,3) ning järjestas nii kivid, kui ka maakonnad kivimassi alusel. Võrdlusena tõi ta esile, et suurima – Vaindloo saare rändrahnu kaal küünib 2531 tonnini ja et kivi äraveoks kulub 149 kaubavagunit (à 17 tonni). Et Vaindloo rahnu mõõtmistulemusi on hiljem korrigeeritud, pole siinkohal oluline. Maidele oli omane alati otsida võrdlusvõimalust: kaitsealuste kivide turuväärtus, arvestatuna kuupmeetrite järgi, oli tema hinnangul umbes 80 000 krooni [13].

Viimane vaatus. Murranguline 1940. aasta oli pöördeline ka Maide elus. Kuna LTI lõpetas tegevuse, nimetati ta sotsiaalminister Neeme Ruusi käskkirjaga alates 5. juulist 1940 vabaaja veetmise, kehakultuuri ja turismi talituse sekretäriks. See asutus pidi jätkama LTI tööd eelkõige turismi ja kodukaunistamise vallas. Asutuse juhiks sai endine LTI turismiinspektor Paul Randpõld.
Maide jäi elama oma korterisse, mis asus töökohaga samas majas (Koidula 23). Napilt kolme nädala pärast aga arreteeriti ta kaebuse alusel. Põhjusi pole raske aimata: kontaktid tööerakonnaga (süüdistusaktis: esseeridega), osavõtt Vabadussõjast ja selle eest saadud II liigi 3. järgu Vabadusrist, töötamine varasemais ameteis, ka turistide ühingus, mis ilmselt tähendas spionaaži võimalikkust. Ehk oli oma osa ka riikliku autasuna pälvitud looduskaitsemärgi III järgul (selle said üldse 15 inimest).
Süüdistus kontrrevolutsioonilises tegevuses oli aga ilmselt liiga lennukas ning mees vabastati kolme kuu möödudes. Johannes Maide tegevuse kohta sõja-aastail pole erilisi märke. Rinde lähenedes üritas ta kodumaalt lahkuda. Endine süstamatkaja ja suur meresõber sattus saatuse tahtel laevale Moero, mille Vene lennukid uputasid 22. septembril 1944 Ventspilsi lähedal. Koos Maidega leidis tookord märja haua vähemalt 2700 inimest. Alates 2006. aastast on koos teiste Vabadusristi kavaleride ja sõjaohvritega ka Johannes Maide nimi jäädvustatud mälestusplaadil Tori kirikus.

Laialdased huvid. Maide huvidest ja eraelust teame eelkõige tema kirjatööde põhjal. Kindlasti polnud ta n.-ö. tavaline kontoriametnik, ehkki asjaajaja nimetus justkui viitab sellele.
Johannes Maide oli pärit Tartust tisleri perekonnast. Lõpetanud gümnaasiumi hoopis Kuressaares, õppis ta Tartus nii arstiteadust (1915–1917) kui ka geograafiat (1920–1932), jättes stuudiumi ometi lõpetamata. Küllap arstiõpingute tõttu sattus Maide Vabadussõjas laevaarstiks: ta teenis kaks aastat velskrina kahuripaat Lembitul, millega osales ka Utria dessandil.
Sõjasündmusi ja -kaaslasi on Maide mitmel puhul meenutanud oma legendaarses ümber-Eesti süstamatka kirjatükis (ilmunud 1920. aasta juulis-augustis järjejutuna ajalehes Vaba Maa, eraldi raamatuna 1934). KAART MATKAST Tema muljed on edasi antud elava sulega, stiilinäitena kirjeldus Pärnu jõe kallastel elavate inimeste kohta: „Vändrikud on tüsedamaid, omapärasemaid Eesti tüüpe oma originaalse mõttelaadi, tahaksin öelda veidi jonnaka, kuid siiski sobiva iseloomu tõttu, kes, kord Vändrast võrsunud, kannavad surmani enesega vändralist mõttelaadi, Vändra kombeid, harjumusi ja vändralist, tugevat kodumaa-armastust.”
Maide matkakirjeldused Petserist Praagani ja sealt Vasknarvani on avaldatud ka Tartu turismiühingu väljaandes „Turist Kagu-Eestis” (1923).

Geograafiaüliõpilasena pidas Maide 1921. aasta kevadel seminariettekande rannajoone sekulaarsetest (pikaajalisest) kõikumistest ja nende geomorfoloogilistest tagajärgedest. Sama aasta suvel kogus ta Granö seminarist osavõtjana materjali Maarja-Magdaleena kihelkonna kohta ning esines sel teemal seminaris ettekandega. Maide osalust algandmete kogumisel on mainitud hilisemas koguteoses „Tartumaa” (1925), kus tema kogutut olid töödelnud Edgar Kant ja Eduard Markus.
Aasta pärast osales Johannes Maide professor Johannes Gabriel Granö algatatud linnauurimise toimkonna töös, aidates korraldada Tartu liiklusloendust. Toonase üliõpilase populaarses vormis tehtud kokkuvõtet [6] sellest huvitavast, üle 140 kaastudengi hõlmanud loendusest on hiljem nimetatud esimeseks käsitluseks meie linnade tagamaa kohta [5].
Veidi hiljem koostas ta Kesselaidu käsitleva lühiuurimuse, kus loodis välja saare kõrgeima punkti ja tegi tähelepanekuid meretaseme sõltuvuse kohta tuulest [7]. Kiindumust meresse ja saartesse näitab ka tema hilisem ülevaade Vaindloost [10]. Mõlemad saarelood kajastavad kohaliku kogukonna elu tuntava poolehoiu ja nostalgiaga.
Geograafiainstituudis Edgar Kanti viljeldud moodne kartograafiline suund ilmnes ka Maide artiklis, mis käsitles meie linnade põllumajanduslikku tagamaad ehk piirkondi, kust toit linna jõuab [8].
Maide oli, nagu ka Kant, aldis tarvitama uusi nimetusi. Kumb neist soovitas tagamaa-tõmbeala puhul kasutada terminit „minem”, ei ole teada. Minemit käsitlevas artiklis on Maide edasi arendanud varasemat teemat Tartu liikumisvõimaluste kohta. Arvatavasti oleks Maide eriilmelistest, küllap enamasti inimliku uudishimu ajel tehtud töödest piisanud ülikooli lõpetamiseks. Aga ilmselt oli siis aineid või kohustusi, mille vastu ta ei tundnud huvi. Selge, et tavamõistes jäi tal vajaka fookuse seadmisest, teda ei paelunud sama teema pikaajaline lihvimine.

Mõtteis ülemeremail. Omapärast vaatenurka esindab Maide oma hilisemates, teadlikult poleemilistes üleskutsetes hakata ajama oma koloniaalpoliitikat ja soetama asumaid [9, 12]. Põhjuseks tõi ta kohaliku intelligentsi ülekülluse (kõigile pole rakendust), avarduva kaubavahetuse, troopiliste puuviljade parema kättesaadavuse, soovi mõneti suunata väljarännet ja teisi, ka utoopilisi selgitusi. Maide mõttelennu võtab kokku maksiim „moodsa riigi elamis- ja tegutsemisala, ökumeen, on terve maailm”.
Oma varasemas artiklis on ta soovitanud poliitikutel pöörata pilk Lõuna-Aafrika poole, kus meie jaoks piisaks troopiliste kultuuride kasvumaaks ka poole Muhumaa suurusest maa-alast. Hilisemas, eeskätt tervishoiule keskendunud analüüsis soovitab ta piirduda Vahemere ja Baleaari saarestikuga, kus „võib olla on võimalik rentida või osta suurematel saartel vastavat suuremat maa-ala, kuid rohkem tõenäolik võib olla võimalus mõne inimestest pooltühja või tühja saarekese ostmiseks Eesti tervishoiu kolooniana”.
Maide asumaa-mõtted leidsid valdavalt kriitilist vastukaja. Võib-olla olidki need ideed mõeldud pigem mõtteharjutusena, et vabaneda rutiinist.
Johannes Maide oli kahtlemata huvitav isiksus. Vastuseta jääb, milline oli tema tegelik kutsumus. Kas teda innustas soov täiendada looduskaitse registrit või tahtis ta hoopis (mõtetes) uidata kaugetel lõunamaadel? Tundub, et meri ja avarus üldse olid talle olulised. Kindlasti rikastas ta omal moel meie looduskaitseliikumist.

Tänan Vootele Hansenit artikli täiendamise eest.


1. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 17.
2. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 2.
3. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 7.
4. Eesti riigiarhiiv f. 983, n. 2, s. 3.
5. Kurs, Ott 1995. Eesti linnageograafia esimesed aastakümned. – Geograafia ajaloost Eestis (Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XI). Tallinn: 92–109.
6. Maide, Johannes 1922. Tartu linna liiklusvaatluste tagajärjed. – Postimees 276, 24. XI, 3; 277, 25. XI, 3.
7. Maide, Johannes 1923. Kesselaid. – Loodus 4: 223–230.
8. Maide, Johannes 1931. Eesti minemi raioonid (The Agricultural Marketing Regions in Estonia) – Tartu ülikooli majandusgeograafia seminari üllitised 2.
9. Maide, Johannes 1932. Eesti koloniaalpoliitikast. Eesti asumaad Eesti uuestisünni teguritena. – Välis-Eesti almanak 11: 2–5 ja 12: 2–6.
10. Maide, Johannes 1933. Vaindloo saar. Loodusuurijate seltsi aruanded 39, 1–2: 121–130.
11. Maide, Johannes 1934. Süstaga ümber Eesti. Tallinn.
12. Maide, Johannes 1936. Veel Eesti asumaade küsimusest. – Välis-Eesti 2: 37–41.
13. Maide, Johannes 1939. Looduskaitse alla võetud rändrahnude mass. – Loodushoid ja Turism 5: 292−293.
14. Maide, Johannes 1940. Eesti tervisemuda. – Looduskaitse II: 246–270.
15. Maide, Johannes 1940. Peeter Päts ja eesti parginduse esimesed päevad. – Loodushoid ja Turism 2: 109−111.
16. Vilbaste, Gustav 1936. Kodumaa allikaist. – Loodusevaatleja 6: 161–167.

Andres Tõnisson (1960) on geograaf, töötab keskkonnaeksperdina.