Mu suvine läbisööst Cornwalli Eden Project’i imelistest kasvumajadest vältas bussireisile omaselt vaid napilt kaks tundi – liiga vähe isegi pealiskaudseks ülevaatuseks. Õnneks taipasin koju kaasa osta kokku ligi neli tundi vältava kahele DVD-le kirjutatud neljaosalise filmi Edeni sünniloost ja esimestest eluaastatest [1]. Ühtteist saab juurde vaadata paiga üsna korralikult veebilehelt [2]. Aga muidugi tahaksin Edenisse hoopis pikemaks ajaks tagasi: isiklikke elamusi rohkendama.

Alguses oli Heligan. Loomulikult on Eden suure hulga inimeste ühistöö vili. Üht neist saab siiski täie õigusega nimetada Edeni isaks, meheks, kelleta midagi sellist ilmselt poleks sündinud.
Hollandi juurtega Tim Smit on üsna kireva elulooga. Arheoloogiat ja antropoloogiat õppinud mees sai tuntuks hoopis popmuusika plaadiprodutsendina. 1987. aastal tekkinud soov elu muuta tegi londonlasest Ühendkuningriigi kauni, aga samas inimkätest suuresti rikutud loodusega ja suhteliselt vaese edelasarve Cornwalli elaniku.
1990. aastal sai Smitist üks neid, kes hakkas uuele elule äratama Heligani Kadunud aedu, St. Austelli linna lähedal asuvat suurepärast rohekompleksi. 400 aastat Tremayne’ide suguvõsale kuulunud aiad olid oma hiilguse tipul olnud 19. sajandi lõpul, siis aga kiiresti muutunud „uinunud kaunitariks”.

Smit ei teadnud enne töid Heliganis enda sõnul aiandusest suurt midagi, ometi kiindus ta ülepeakaela uude harrastusse. Kuue aastaga oli aedade viktoriaanlik ilu taastatud. Meie loo seisukohalt on aga olulisem, et taastajad võtsid algusest peale sihiks siduda aiakultuur haridusega: rääkida inimestele, esmajoones lastele, lugusid taimedest, selgitada, kui tähtsad nad meile on. Aga üsna pea mõistis Smit, et Heligan jääb liiga väikeseks tema ambitsioonile maailma paremaks muuta.
Nagu mainitud, on inimkäed Cornwalli tublisti rikkunud. Kunagi andsid siin tuhandetele tööd vase- ja tinakaevandused ning portselanisavi karjäärid. Nüüd on maardlad tühjaks ammutatud, jõukus kadunud ning mõneski paigas meenutab seda vaid rängalt segi pööratud maastik.
Ühe sellise jubeda paiga, hüljatud Bodelva kaoliniidikarjääri avastas 1990. keskel Tim Smit ja talle tuli meelde Arthur Conan Doyle’i „Kadunud maailm”. Smiti vaimusilmas kerkisid mitmekümne meetri sügavuse augu põhja maailma suurimad kasvuhooned, maailma taimestikku koondav vaimustav aed.

Võitlus fondide ja loodusjõududega. Enamik ideest kuulnuid pidas Smiti hulluks; väga tugev olevat olnud kohaliku rahva vastuseis. Aga oli ka neid, kes otsekohe innustusid.
Lähenemas oli aastatuhandevahetus, seetõttu oli loodud millenniumikomisjon, mis pidi otsustama, millistele seda erilist ajahetke märkima jäävatele algatustele ja rajatistele anda hasartmängumaksuga kogutud raha. Komisjon jagas taotlused kolme kategooriasse: A, B ja C. Smiti ja ta mõttekaaslaste idee kanti 1995. aasta juunis lahtrisse C: „Lootusetu, ärge helistage meile rohkem!”
Nüüd lõi välja Smiti iseloom: see lihtsalt „polnud idee, mida saaks peatada”. Filmis [1] on hulk episoode, kus Edeni loojad rasketel hetkedel vaidlevad ja ikka pakub keegi välja, et midagi tuleks ära jätta või edasi lükata. Smit, lahutamatu sigarillo näpu vahel, vastab häirimatult: „Mulle ei meeldi see jutt. See asi tuleb ära teha!”
Juba enne, kui oli leitud raha selleks, et osta ära kaevandus ja alustada töid, valiti projekteerija. Kuna Smiti idee kohaselt pidi kasvuhoonel olema kõrge läbipaistev kuppel, oli loomulik, et otsustati sir Nicholas Grimshaw’ arhitektibüroo kasuks: oli ju selle seni kuulsaim ehitis, Waterloo jaam Londonis, just tohutu klaaskupliga.
Riski peale asutati juba ka taimla, sest kasvumajade valmides pidi olema piisav varu sellist istutusmaterjali, mida sobiks aeda tulijaile näidata.
Lõpuks kandis vilja ka veenmistöö: 1997. aasta mais otsustas millenniumikomisjon Edeni projektile eraldada 37,15 miljonit naela. Ehitustööd võisid alata.
Esimene töö selles libedas vetruva pinnasega hiigelaugus oli n.-ö. tagurpidikaevandus: põhi ei tulnud mitte ainult tasandada, vaid ka umbes 20 meetrit tõsta. Aga see põhi paikneb allpool põhjaveetaset. Pealegi oli 1998/99. aasta talv Cornwallis vaata et kogu ajaloo vihmarohkeim. Jaanuaris oli süvendisse voolanud ligi 200 miljonit liitrit vett ja tööd seiskusid mitmeks nädalaks.
Tim Smit on hiljem kinnitanud, et see loodusõnnetus juhtus väga õigel ajal: nii nähti ära viimnegi vett immitsev pragu ja allikas ning loodi võimalikest parim drenaaþisüsteem. Aias jalutajad ei teagi, et nende jalge all maapinnas on neli mahukat veepaaki, üle saja tuhande ruutmeetri drenaaþikihte ja kolmkümmend tuhat meetrit -torusid. Kuus võimsat pumpa töötavad ka praegu ööpäev ringi: nendeta oleks Eden ligi kahekümne meetri sügavune järv.*
Märtsis 1999 läks pinnasevedu taas käima; kokku paigutati ümber kaks miljonit tonni jalgealust, nii et tosinale 40-tonnise kandejõuga autole jätkus tööd kuus päeva nädalas kuueks kuuks.
Teine ränk probleem oli kindlustada peaaegu vertikaalsed seinad. Selleks tuli neisse kuni kõvema kaljuni puurida üle kahe tuhande ankru; ankrute külge keevitati armatuur, millele omakorda pritsiti pool miljonit kilogrammi betoonisegu.

Hiina müürile rajatud õhkkerged kuplid. Kui augu põhi ja seinad valmis, sai hakata ehitama. Esmalt valmisid hiigelmullide moodi kasvuhooned arvutis, 3D-projektsioonidena. Siis rajati vundament, mis kellegi terase võrdluse kohaselt meenutas Suurt Hiina müüri: pidi see ju järgima ühelt poolt pinnase eri kõrgusi ja teisalt mullide kuju. Vundamentki ankurdati pikkade vaiadega maasse: muidu võiks tuul kogu ehitise lihtsalt üles tõsta.
Ilmselt on nüüd aeg sisse tuua sõna „bioom”. See loodusteadlastele hästi tuttav termin tähistab „makroökosüsteemi, ühe kliima- ja taimkattevööndi (tsönobioom) või mäestike kõrgusvööndi (orobioom) bio(geo-)tsönooside kogumit. Terminit kasutatakse nii regionaalses (nt. Siberi taiga bioom) kui ka tüpoloogilises tähenduses (näit. okasmetsabioom)” [3].
Kaldun arvama, et valdav osa Edeni külastajaid bioomi sellist või mõnda muud võimalikku bioloogilist määratlust pigem ei tea: nende jaoks sööbib bioom mällu just sellise „kolmikmullina”, nagu neid botaanikaaias näha saab. Õigupoolest on Edeni bioome küll kolm: peale 55 meetri kõrguse vihmametsabioomi (Rainforest Biome) ja 35-meetrise Vahemere-bioomi (Mediterranean Biome) ka vabaõhubioom (Outdoor Biome), kus kasvavad enamasti üsna igapäevased parasvöötmetaimed.
Üht bioomi või „kolmikmulli” kannab kolm väga suurt, aga ometi üpris õhulist kaart ja neile kinnitatud ämblikuvõrgu moodi karkass – ei ühtegi sammast ega tugiposti. Et selline toestik kokku panna, tuli esmalt paigaldada troopikabioomi puhul ligi 60 meetrit kõrge ja 125 meetri pikkune tellingumets, milles kokku 100 000 varrast. Midagi sellist polnud maailm enne näinud.
Neile tellinguile tõusis kui üksmeelne sipelgapere monteerijate vägi. 3D-mudeli kohaselt, mille täpsus on ± 1 mm 40 meetri kohta, polditi käsitsi kokku 14 000 ükshaaval nummerdatud detaili, kokku 700 tonni terast. Moodustunud karkass koosneb 831 hulknurgast; valdavalt on need heksagoonid, aga on ka viie- ja kolmnurkseid segmente.
Tundub uskumatu, aga seda väidet olen lugenud ja kuulnud rohkem kui ühest allikast: kuppel kaalub umbes sama palju kui õhk selle sees! On ilmselge, et kupli „aknad” ei saa järelikult olla klaasist.
Selle asemel valiti polümeer, mida tuntakse ETFE-na: etüleentetrafluoretüleenkopolümeer. Iga hulknurk on tegelikult õhku täis kolmest plastikihist padi. ETFE on klaasist sada korda kergem, laseb läbi ultraviolettkiirgust ja on vihmaga isepuhastuv. „Padja” kolmekihilisus tagab väikse soojusjuhtivuse või teisiti öeldes on soojuskadu tühine. Materjali eluiga öeldakse olevat 25 aastat; torkeid või rebendeid on väga lihtne paigata samast materjalist lapiga.
Karkassi montaaþi käigus avastati umbes 40 praakdetaili. Need küll asendati, aga ometi tegi see ärevaks. Sestap korraldati enne „patjade” paigaldamist karkassile karm eksam. Iga kaare külge kinnitati 30 veekotti, igas viis tonni vett ehk kokku terve veerandi võrra raskem koorem kui konstruktsiooni projekteeritud kandevõime. Kaared pidasid auga vastu.
Selleks, et saaks hakata plasti monteerima, tuli esmalt eemaldada tellingud, mis ulatusid mitmeski kohas kõrgemale kui tulevane kuppel. Sestap kõlkusid plastipaigaldajad õhkõrnana tunduval karkassil juba mitmekümne meetri kõrguse tühiku kohal. On arusaadav, et ehkki monteerijail oli tänapäevanõuetele vastav turvavarustus, oli tegemist siiski äärmiselt ohtliku ja närvekõditava tööga. Eriti raske oli tegutseda Cornwallis nii tavalistel vihmapäevadel, mil kõik pinnad muutusid ülimalt libedaks. Ja vabu päevi sai endale lubada tõesti vaid tõelistes ekstreemoludes: millenniumiehitis pidi igal juhul 2001. aasta märtsiks valmis olema.
Seda tööd pääses tunnistama ka hulk pealtvaatajaid: turundussihiga hakati augu lõunaserval 2000. aasta mais, pärast külastuskeskuse valmimist laskma Edenisse huvilisi kolmenaelase piletiga. Ja neil tõesti oli, mida vaadata – ka siis, kui aias veel erilist taimestikku ei olnud. Juba siis on üks vaataja pillanud lause „Eden on parim, mis Cornwallis kunagi juhtunud!” Juba olid käima pandud ka poed ja toidukohad ning koolitused ja kursused.

Eden kui taimeteater. Uue botaanikaaia roll oli algusest peale kavandatud hariduslikuna, „elava teatrina”. „Me kõik vajame taimi,” on öelnud algatajad, „sestap on vaja luua empaatia suhtumises taimedesse.” Selleks on oluline nii näha kui ka maitsta, haista ja katsuda – ning seda kõigi jaoks, „kolmandast üheksakümne kolmanda eluaastani”.
Kaugeltki kõik aeda tulevad inimesed pole loodusteadusliku ettevalmistusega või keskkonnaaktivistid, sestap tuleb haridust jagada lõbu ja naljaga, mängude ja aktiivtegevuste kaudu. Samas peab kõik olema lihtne ja mõistetav.
Üks esimesi atraktsioone oli „Kaduv hommikueine”: tavalisest köögist koristatakse vähehaaval ära kõik, mis on ühel või teisel määral taimset päritolu. Kui juba peaaegu tühjas ruumis vajub läbi põranda puidust laud, kägarduvad lõpuks nurka kokku ka mannekeenid, köögi „pererahvas” (nemadki ikka puust voolitud).
Ent atraktsioonid atraktsioonideks ja mängud mängudeks: peatähtis oli saada „taimeteatri” avapäevaks „lavale” täies elujõus „näitlejad” ehk taimed. Algusest peale oli otsustatud, et aia täitmiseks loodust röövima ei minda: 15 hektarit ehk 34 jalgpalliväljakut maad tuleb katta poodidest, aga ka teistest botaanikaaedadest, aianditest, uurimiskeskustest, samuti eraisikutelt hangitud taimedega.
„Roheline meeskond” koostas kaks nimekirja: „soovilehe” ja „peab-olema-lehe”. Valikukriteeriumid olid lihtsad: mida on saada, mis mõõdus, kust see tuleb. Taimed pidid aia avamise ajaks olema küllalt suured, et ka esimese päeva külastajad ei peaks kõndima peaaegu tühjade, vaid roheliste libledega peenarde vahel. Kolmveerand taimedest kasvatati selleks loodud taimelasteaedades kas seemnest või istikutest ette.
Enne seda, kui taimi sai hakata lõplikult istutama ja nad sirgusid veel kitsalt taimekoolides, ent hiljemgi, kujunes üheks kõige suuremaks proovikiviks kahjurite ja haiguste tõrje. Selles püüti toona ja püütakse nüüdki jääda mahedate, bioloogiliste meetodite juurde, aga päris alati pole see olnud võimalik, ja taimekoolides tuli kasutada ka päris tõsiseid mürke.
Omaette loo saaks kirjutada mulla tootmisest. Vanas karjääris ju taimede kasvuks vajalikku pinnast sama hästi kui polnud. 83 000 tonni eri mullatüüpe valmistati koostöös Readingi ülikooli teadlastega.

Avamispäeva ei lükatud edasi. Esimese kolme kuuga käis Edeni vastsest külastuskeskusest augu teises servas tehtavat turnijate montaaþitööd ja keskust ennast uudistamas kaugelt rohkem inimesi, kui keegi arvata julges: 300 000. Korraldati 300 õpituba. Nädalavahetusel olid ehtbritilikult imekitsad ligipääsuteed autodest umbes.
Võiks arvata, et piletimüük ja kaubandustulu aitasid suuresti leevendada pidevaid rahamuresid. Aga võta näpust; mõnes mõttes tuli neid juurdegi: oli vaja kiiresti tööle värvata ja välja õpetada uusi töötajaid; haridusprogrammid olid ambitsioonikad ja seetõttu ka kulukad.
Kunstnikelt hakati tellima nii välis- kui ka sisebioome ilmestavaid skulptuure. Sissepääsusild oli esialgu kavandatud 4000 inimesele päevas; suviste kogemuste najal tuli see ümber ehitada kaks korda suuremale kandejõule.
Igatahes leiti sügise hakul, kui aia planeeritud avamiseni oli jäänud napilt üle poole aasta, et vaja on veel kuus miljonit naela. Jälle kerkis päevakorda küsimus tähtaegade muutmisest. Ja Tim Smit sai öelda oma kuulsa fraasi: „Mulle ei meeldi see jutt! Aed AVATAKSE 17. märtsil 2001. Ja sellest saab kaheksas maailmaime!”
Taas veeretas proovikive ilmataat: terve 2000. aasta sügise ja tüki talvegi sadas hullupööra; eriti hullusti mõjus see muidugi välisbioomile, mille järskudesse nõlvadesse tekkisid uhtorud. Septembri lõpus hakkasid aeda vurama autod Hollandist, kust oli suudetud üllatavalt odavalt hankida rohkesti taimi. Mõni neist kaalus mitu tonni. Algas suur istutussagin, kus kohati sõna otseses mõttes tallati üksteise varvastel. Päris keeruline oli ühtaegu kanda uusi taimi sisse ja hoida taimedele loodud niiskus- ja temperatuurireþiimi.
Veebruaris juhtus mõndagi positiivset: pärast tõeliselt hullu talve tuli ometi kord välja naeratav päike ning finantsjuht Gaynor Coley suutis juurde hankida neli miljonit naela.
Tim Smiti sõna maksis: aed avati 17. märtsil 2001. Ilmselt sai sellest tõesti maailmaime. Esimesel aastal käis aias loodetust kaks korda rohkem rahvast: kaks miljonit. Muidugi tuli juba esimesel suvel Edenisse keskkonnateadlikuna tuntud kroonprints Charles.

Puuviljaparklatest mullideni. Mööda kitsaid, üsna koledaks songitud endise kaevandusmaastiku vahel kulgevaid teid kohale sõites ei pruugi te Edeni kupleid märgatagi, sest keskus asub sügavas augus. Lõpuks juhatakse teid ühte rõõmsate viljanimedega parklatest: Õun, Ananass, Kirss, Sidrun, Melon, Banaan.
Kiira-käära põõsaste vahel kulgevat teed pidi vantsite tasapisi allapoole ja ühel hetkel on bioomid teie vaateväljas. Aga esmalt astute külastuskeskusesse ja ostate sissepääsupileti. Sel suvel maksis ukselt ostetud täispilet 17.50, veebist hangitud 16.50, jalgsi, ratta või ühissõidukiga tulijale aga ukselt vaid 13.50 – hea näide selle kohta, kuidas püütakse veenda inimesi vähem autosid kasutama. Samal moel tulnud alla 16-aastane laps saab sisse lausa tasuta; muidu tuleb tal uksel maksta 6 naela. Muidugi on veel kõikvõimalikke soodus-, liikme- ja sõbrahindu.
Külastuskeskuse ja kasvuhoonemullide vahel laiutab välisbioom; üldmaaala 15 hektarist hõlmab see tervelt ligi 13. Teabetahvli kinnitusel kasvab sellel maalahmakal 1890 liiki ja sorti taimi. Aia eri osadesse on koondatud näiteks ravim- või toidutaimed, kohalikud viljad, viljapuud. Mõni lapike jutustab lugu tolmeldamisest, teine õllepruulimisest, ökoinseneriteadusest, biokütustest.
Meie külaskäigu ajal oli eriti silmatorkav kuldne päevalillelapp ja teede servas ergavad hortensiad. Taimede vahel kõrgub mitu skulptuuri, millest arvatavasti kuulsaim on elektroonikajäätmetest kokku pandud WEEEman, aga ka lehm ja hiigelmesilane. Põguski tutvumine nõuaks palju tunde.
Muidugi tikutakse rohkem siiski mullidesse. Kokku on veebilehe andmeil Edenis umbes miljon taime 4000 taksonist.

Niiskes palavuses. Mullidest suurem, troopika- ehk vihmametsabioom on 240 meetrit pikk ja 110 lai, nii et pinda on ligi 16 000 ruutmeetrit. Kõrgusest oli eespool juba juttu: see on 50 meetrit. Kasvuhoones on umbes 16 000 taimeisendit üle 1100 liigist. Temperatuur varieerub alumise korruse 18 kraadist kuni ülaosa 35 kraadini.
Mõistagi hoiavad temperatuuri ja niiskusreþiimi arvutid. Troopikabioomis on päevane suhteline niiskus 60, öine 90 protsenti. Et mulda kastetakse ka pinnasealuste torude kaudu, ei pea kasvuhoones sadama 1500 mm vihma aastas nagu tavapärane.
Kui arvate, et kompleksi enne jutuks olnud keerukast kuivendussüsteemist tulev vesi suunatakse kanalisatsiooni või merre, siis olete täiesti valel teel. Ei, sellega kastetakse taimi, loputatakse WC-sid ja hoitakse voolamas troopikabioomi suur kosk. Bioomide katuseilt kogutav sademevesi aitab aga luua troopikabioomi niisket udust õhustikku. Nii tuleb ligi pool Edenis vajalikust veest taaskasutusest, vaid toiduvalmistuseks ja kätepesuks kasutatakse kraanivett.
Kõrgeim taim vihmametsabioomis on seemnest kasvatatud umbes 30-meetrine balsapuu (Ochroma lagopus). Käänulisi teeradu liikudes jõuame ära käia troopilistel saartel, Kagu-Aasias, Lääne-Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Võime näha killukesi sealsete rahvaste kommetest ja eluviisist, uurida, kuidas toodetakse roosuhkrut, kohvi, banaane ja ðokolaadi. Kui olete tähelepanelik ja teil on õnne, märkate ehk ka mõnda eksootilist lindu, sisalikku või putukat.
Sellest aastast peale on võimalik loodusharidustööle kulutatava kolmenaelase lisatasu eest ronida vaateplatvormile, kust avaneb vaade üle vihmametsa võrade. Minek on siiski üsna raske, sest ülalpool temperatuur aina tõuseb. Aga bioomis on ka hulk kohti, kus janu kustutada, ning jahe ruum kuuma käes kannatanute jaoks. Võrade kohal hõljub suur õhupall, mis on kasutusel nii töövahendina – et puid kärpida, õisi tolmeldada ja hoida kontrolli all kahjurid – kui ka lõbusõiduks.

Mõnusas Vahemere-kliimas. Minusugune paksuke kukub troopikamajas hullupööra higistama. Nii jääb päris lae alla ronimata, võtan hoopis suuna naabermullistikku. Aga teel sinna, vahegalerii kõrvale, jääb Edeni hiiglasuur pood. Siingi jätkuks uudistamisvõimalusi tundideks.
Vahemere-bioom on väiksema kasvuhoone tinglik nimetus, sest siin on esindatud veel paar sellega sarnase kliimaga mõõdukalt sooja paika: Lõuna-Aafrika ja California. Kui liita juurde veel samalaadsed Edela-Austraalia ja Kesk-Tðiili, saame vaid umbes kaks protsenti maismaa pinnast, mis ometi on koduks tervelt viiendikule Maal tuntud taimedest.
Neis mullides tunnen ennast palju mõnusamalt, ka avarust on rohkem: taimestik pole nii pealetükkivalt lopsakas. Võib-olla just seetõttu jõuan rohkem märgata siinseid õpipaiku. Küll saad proovida oma haistmismeelt, küll uurida, kuidas valmib korgitamme koorest pudelisulgur ja kuidas oliividest õli, mismoodi töödeldakse tubakat, milliste okste või varte küljes küpsevad poelettidelt tuttavad võõramaised viljad.
Eriti krapsakas on katusealune viinamägi: vähe sellest, et väädirea otsa on köidetud pudel, näitamaks, mis marki veini neist marjadest kääritatakse – ridade vahel on skulptuurid seatud tormakaks Bakchose-orgiaks.
Kõik see – ühtekokku 1015 liiki ja sorti taimi – mahub ära 6540 ruutmeetrile; talvine soojamiinimum on ses 30 meetrit kõrges kuplis 9 kraadi, suvine maksimum 25 kraadi – mõnusalt soe, kui võrrelda naaberkupliga.

The Core: kopsakas kogum õpetusivasid. Olgu öeldud, et Tim Smiti kavad pole siiski kaugeltki täielikult ellu viidud. Jäänuks rasked majandusajad tulemata, võinuks ehk juba paar suve tagasi imetleda kolmandat mullirida: kuiva troopika või kõrbe bioomi.
Küll on mõndagi ka pärast kompleksi avamist juurde ehitatud, näiteks haldushooned, mida külastaja ehk tähelegi ei pane, esmajoones aga The Core, mille eesti keelde panekul jään ivake hätta: vast siis Tuum või aia kontekstis ehk hoopis Seemnekoda, seda enam, et „Seemne” pealkirja kandev kivikuju on üks selle hoone atraktsioone.
The Core sai valmis 2005. aastal ja see on Edeni koolituskeskus, kus saab east olenemata „lasta ideedel kasvada, avastada, õppida, teha, korda saata, mängida, kuulata, kõnelda, suhelda, osaleda, vaadelda, leida meelelahutust ja rõõmu” [2]. Siin on klassi- ja näituseruumid, auditooriumid, kinosaal, eriline terrassiga kohvik, aga ka põnevaid mudeleid ja kunstiteoseid.
Viimastest on, nagu öeldud, tähelepanuväärseim „Seeme” (Seed), 70-tonnine kühmuline muna. Selle on pärast pikki otsinguid siitsamast Cornwallist leitud 167-tonnisest graniitrahnust välja raiunud rahvusvahelise mainega skulptor Peter Randall-Page. Ta leidis kivile kuju andes inspiratsiooni taimeriigist – ja samamoodi on taimedelt laenatu andnud eeskuju kogu ehitise kavadele. Need on koos Randall-Page’iga teinud arhitekt Jolyon Brewis ikka Nicholas Grimshaw’ büroost.
Ehitis on igat pidi ökoloogiline, alates sellest, et katusekonstruktsiooni liimpuit on tehtud Ðveitsis sirgunud FSC-sertifikaadiga punastest kuuskedest (Picea rubens) ning katust kattev vaskplekk USA Utah’ osariigi kõrgete keskkonna- ja sotsiaalstandarditega Kennecotti vasekompaniis. Aga muidugi on maja energia- ja veesäästlik, päikesepaneelide ja soojuspumbaga jne. Ja nagu terves Edenis, on ka kogu Seemnekoja sisseostetud elekter „roheline”: toodetud Cornwalli tuuleparkides.

Eden pole menukas mitte ainult taimeõpetus- ja keskkonnakasvatuspaigana. Siin on korraldatud tipptähtede osalusel hulganisti kontserte ja heategevusüritusi, võetud üles filmiepisoode, alates meie kanalites nähtud Rosamunde Pilcheri naisteraamatute põhjal vändatutest ja lõpetades James Bondi linateostega. Talvist madalahooaega on elustatud talvefestivalidega, mille jaoks on rajatud avamaa bioomi keskele liuväli.
Kõigest hoolimata pole haldaja – ehtbritilikult loomulikult heategevusfond Eden Trust – suutnud kaugeltki tagada kogu kompleksi isemajandavust ja kriitikud ongi pahandanud, et Eden neelab liiga ohtralt avaliku sektori raha. Sel taustal ei oskagi arvata, kas kunagi lisandub ka kõneks olnud kõrbebioom.

* Artiklit juba toimetati, kui see suurepärane drenaaþisüsteem meeletule vihmavalingule alla pidi vanduma [4]. 17. novembri veetulv põhjustas Edenis sellise uputuse, et külastusekeskuses ja bioomide vahekäigus oli kohati ligi meetri sügavune veekiht; kõige rohkem olevat kannatada saanud liuväli. Aga taimi kandev pind on kõikjal nii hästi ette valmistatud, et ei sise- ega isegi välisbioomis ei märgatud olulisi kaotusi. Siiski oli Eden terve nädala huvilistele suletud.

1. Eden. The inside story (DVD). Ed. Robin Kewell. St Austell, The Eden Project, 2006.
2. http://www.edenproject.com/
3. Masing, Viktor (koost.) 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1992.
4. Cornwalli maailmaimet tabas uputus. Uudistaja 26.11.2010, II. http://www.eestiloodus.ee/uudistaja351.html.

Toomas Jüriado (1947) on MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja.