Pole midagi meeliköitvamat kui jälgida sinises taevas liuglevat kotkast. See vaatepilt jääb kauaks meelde ja pakub palju jutuainest. Kuid vaadelda taevahiiu toimetusi maa peal on mõneti põnevamgi.

Kotkad, täpsemalt valgepea-merikotkas ja kaljukotkas, on tähtsal kohal Ameerika indiaanlaste pärimustes ja kultuuris. Taevalaotusel liuglevat kotkast peetakse seal jumala kehastuseks, kes jälgib maapealset elu. Kotka sule kinkimine on suur auavaldus Põhja-Ameerika põlisrahvaste seas. Kotkas on püha ja taevase maailma valitseja.
Paralleele leidub põhjala rahvaste pärimustes, kus kotkas kehastab võimsust ja päikest. Jakuudi ja soome müütides on kotkas looja, kes munes maailmamuna. Burjaadid, handid ja mansid peavad kotkast esimeseks ðamaaniks. Ka meie suure naabri Venemaa riigivapil ilutseb kahe peaga kotkas. Kõik see viitab, et kotkaid on juba aegade algusest au sees peetud ja vaadatud nende poole aukartusega.

Eestimaa loodus on kotkaste poolest üsna liigirikas. Meil pesitseb viis kotkaliiki: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas ja väike-konnakotkas. Kolm viimasena nimetatut rändavad talveks kaugele Aafrikasse, kuid suured meri- ja kaljukotkas jäävad siia talvega rinda pistma. Talv on nende elus raske aeg, eelkõige toidunappuse tõttu.
Kaljukotkas peab päeva jooksul sööma 250–300 g liha, millest umbes kolmandik on jänesed ning ligi pool suured rabalinnud, nagu sookured, tedred ja ka metsised. Kaljukotkast mõnevõrra suurema merikotka päevane toiduvajadus on kuni 600 g. Tema saagivalik on üsna lai, kuid suuresti seotud veekogudes ja nende kallastel toimetavate loomadega. Peamised on veelinnud (pardid, pütid, kajakad ja ka luiged), kuid ära ei öelda ka suurematest kaladest või siis haigetest metskitsedest. Kevaditi, kui Suur Emajõgi ujutab luhad üle ning haugid tulevad sinna kudema, on ka merikotkad platsis.
Lai toiduvalik annab merikotkale kaljukotka ees talvel eelise. Kui kaljukotkas üritab talveks jääda oma pesitsusala lähedusse, siis merikotkas kipub rändama. Tõsi küll, mitte Aafrikasse, vaid lihtsalt sinna, kus on vaba vett ja rohkem toitu. Nii võib talvel meil merikotkaid eriti rohkelt kohata Saaremaa ja Hiiumaa rannikul, kuhu kogunevad talvituvad veelinnud. Ent ka surnud kalad ja linnud on merikotkale hea toidupoolis.

Korjused on eriti talvel tähtsal kohal nii merikotka kui ka kaljukotka toidusedelis. Pala peab asuma üpris lagedal kohal, paksu metsa alla kotkad enamasti ei tule.
Kui paljudele teistele loomadele on külm ja lumerohke talv ränk, siis kotkastele tähendab see vastuoksa rikkalikumat toidulauda. Talveilmale alla jäänud või siis huntide ja ilvese murtud loomade jäänused on kalju- ja ka merikotkale oluline lisatoit. Mõnikord võib korjusest saada pikemaks ajaks ka põhitoit, eriti siis, kui tegu on mõne suurema loomaga, nagu põder, metssiga või metskits. Korjusel toimetavaid kotkaid jälgides võib teada saada palju huvitavat nende käitumise, valdusala ja ka omavahelise suhtlemise kohta.
Esimesed, kes korjuse leiavad, on rongad. Kotkad, hundid ning rebased lähtuvad talvistel toiduotsingutel suuresti just ronkadest, sest seal, kus rongad agaralt toimetavad, leidub sööki neilegi.
Olen aastaid talviti jälginud ja pildistanud kalju- ja merikotkaste tegevust korjusel. Kõigepealt pakkus mulle huvi, kas see on seotud ilmaoludega. Eeldasin, et mida külmem ilm, seda suurem on kotkaste energiavajadus ja seda innukamalt peaksid nad korjusel käima. Tegelikkus on siiski keerukam. Kui õhutemperatuur oli –15 oC või madalam, ei tulnud üldjuhul keegi korjusele toituma. Isegi rongad, kes tavaliselt on kohal viie-kuuekesi, ei tulnud siis kordagi.
Seletusi leiab ilmselt palju. Näiteks, mida külmem on ilm, seda tahkem on korjus ning tükikese liha kättesaamiseks tuleb kotkastel palju vaeva näha. Nii võib einestamise energiakulu olla suurem kui einest saadu. Samuti on teada, et pakasega eelistavad loomad energiat kokku hoida ega liigu kuigi palju. Kõige sagedamini tulid kotkad korjusele, kui temperatuur oli veidi üle –10 oC.

Kaks kaljukotkast on mu jälgitud söödakohas käinud mitu aastat. Arvatavasti on tegu läheduses teada oleva pesa omanikega. „Lähedus” on siinjuures suhteline mõiste: linnulennul on pesani seitse kilomeetrit.
Esimestel aastatel nägin neid korjusel toitumas alati eraldi, mistõttu ei aimanud sidet nende vahel. Koos nägin neid alles kaks aastat tagasi. Seegi kord tuli enne isaslind, kes on emasest veidi väiksem. Emane liitus alles paari tunni pärast. Kõnealusel emasel on üks hästi täheldatav eripära: tema vahanahk (ülanoka tüvikut kattev nahakurd) on hele, mitte kollane nagu paarilisel.
Vaatlejale reedab teise kotka lähenemise tavaliselt korjusel tegutsev lind, ajades pea- ja kaelasuled turri, tiivad veidi laiali ning päästes noka vahelt valla häälitsuse. Kui saabunu on paariline, siis vastab temagi tavaliselt häälega (võõras saabuja häält ei tee). Hoolimata tutvusest ei söanda tulija kohe korjusele laskuda, vaid võtab koha sisse läheduses kasvava männi oksal. Alles veidi aja pärast maandub ta raipest paari meetri kaugusele ning hakkab vaikselt ja ettevaatlikult sellele lähenema. Sama ettevaatlikult asub ta ka korjusest tükke välja kiskuma, aeg-ajalt paarilist piieldes. Kui on kindel, et too tõepoolest nõustub oma saaki jagama, muutub saabuja agaramaks ja julgemaks.

Üksteisele võõraste kaljukotkaste puhul sellist pilti kindlasti ei näeks. Kaljukotkas on üsna agressiivne lind, kes teisi enda ümber ei salli. Näiteks minu vaadeldud korjust ei olnud ta nõus ronkade või merikotkastega jagama.
Ronkadega oli lihtne, sest nemad taandusid vabatahtlikult, kui kaljukotkas korjusele maandus. Merikotkastega tuli ette ka kaklusi, kus sageli jäi peale kaljukotkas. Kuigi merikotkas on suurem, korvab kaljukotka sõjakus tema väiksema kehakaalu.
Huvitav oli see, et kui korjusele oli esimesena jõudnud kaljukotkas, siis merikotkas ei üritanud toitu üle võtta, vaid leidis selle lähedusest tükke, mille rebased või kährikkoerad olid öösel laiali tassinud. Ent kui vastupidi, merikotkas oli korjusel toitumas ning tuli kaljukotkas, siis sööstis too sageli ette hoiatamata merikotkale kallale.
Samalaadset käitumist olen näinud ka rebase puhul. Ühel hommikul seadis rebane end korjusele sööma. Olin looma veidi aega jälginud, just kaadrisse saanud ning valmis pildistama, kui äkki kadus ta kaamera vaateväljast. Varje aknast vaadates sai selgeks, et saabunud kaljukotkas oli rebast rünnanud ning see põgenes kiirel galopil. Lindude kuningas aga asus toitu nautima.

Korraga on korjusel tavaliselt toitunud üks kuni kolm merikotkast. Rekord oli 8. märtsil 2008: üheksa lindu, kellest neli olid täiskasvanud ning ülejäänud eri vanuses noored. Huvitaval kombel jagati saak üsna sõbralikult, ühtegi tõsist kaklust ei tekkinud. Neljast vanalinnust kaks olid kindlasti head tuttavad, ilmselt koguni paar: muidu poleks nad saanud niivõrd lähestikku kõrvuti raibet nokkida.
Tol päeval tuli ka kaljukotkas männilatva olukorda uudistama, kuid eelistas taanduda: ilmselt oli võõraste hulk liiga suur, et nendega võitlusse asuda.
Aasta-aastalt muutus merikotkaste seltskond. 2008. aasta külalistest olid mõned rõngastatud, mille abil selgus, et põhiseltskond oli pesitsenud Põhja-Lätis ja üks vanalind Läänemaal. Järgmisel aastal ma neid linde ei kohanud: seega oli tegu juhuslikult söödakohale sattunud ränduritega. Tõsi, kord selle leidnud, käisid noorlinnud kohal koguni märtsi lõpuni, mil veed jääst vabanesid. Täiskasvanud lahkusid varem, ilmselt munemis- ja haudeperioodi alguse tõttu.

Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, kes teeb koostööd paljude väljaannete ja organisatsioonidega.