1980. aastate lõpuks oli külm sõda jõudnud ohtlikku patiseisu. Poliitikud arutasid asju ainult isekeskis, ent mida sai üks tavaline Ameerika kodanik teha? Mina otsustasin luua sõprussidemed ühe Illinoisi osariigi ülikoolilinna ja Tartu vahel, keskusega Miina Härma gümnaasiumis.
Meie esimene ekskursioonirühm käis 1989. aastal läbi toonase Nõukogude Liidu. Alles hiljem saime teada, et meie vastuvõtjad olid olnud meie turvalisuse pärast tõsiselt mures.

Teisel korral, aastal 1991, oli meiega üks õpetaja, kes võttis kaasa tohutu suure Ameerika lipu, et sellega vajaduse korral mõnel demonstratsioonil marssida. Kui meie vastuvõtjad said teada minu huvist keskkonnateemade vastu, tutvustasid nad mind Rein Kuresoole ja hiljuti loodud ELF-ile. Pärast seda olen ma Eestis käinud vähemalt korra aastas.

Aastaid on mul olnud au esindada ELF-i Ameerika Ühendriikides Eesti-USA ja keskkonnaorganisatsioonides. Mul on olnud rõõm esitleda paljude Eesti loodusfotograafide, näiteks Rein Kuresoo, Arne Adra ja Fred Jüssi töid. Nende vaimustavad fotod kaunist Eestimaast on nii mõnelegi pisara silma toonud ning tekitanud ELF-i tegevuse vastu sügavat huvi. Nii olen saanud kaasata ameeriklasi, eriti Kesk-Lääne Eesti-Ameerika seltsi, toetama ELF-i teadusuuringuid ning aidanud paljudel sõjapõgenikel pidada sidet oma kodumaaga.
Mul on olnud õnn jälgida ELF-i kui mõjuka keskkonnaorganisatsiooni arengut algusest peale. Olen näinud, kuidas taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsusele teaduslikku tuge pakkunud organisatsioonist on paratamatult kasvanud ühendus, mis sageli peab keskkonda sellesama valitsuse tegude eest kaitsma.
Eriti on mind huvitanud ELF-i keskkonnateadlikkuse programmide areng. Demokraatia toimib hästi vaid teadlike valijate korral, ent keskkonda puudutavad otsused pole valitsuse jaoks alati just kõige mugavamad. Olgu tervitatud kõik need noored inimesed, kes on hoolimata suurtest rahalistest raskustest töötanud pühendunult ja teinud ELF-ist selle organisatsiooni, mis ta praegu on.