ELF-ist kuulsin juba ülikooli ajal. Käisin 1994 kursusetöö jaoks ELF-ist ingliskeelseid bioloogiaõpikuid küsimas. Rein andis mulle lahkelt portsu soomekeelseid õpperaamatuid. 1995. aasta kevadel kutsusid Toomas Kukk ja Kalevi Kull mind ELF-i puisniiduinventuuri abiliseks. Ostsin Tomi raha eest halli villise UAZ 469B; järgnev suvi ning sügis Lääne-Eestis ja saartel oli ülimalt õpetlik ja meeldejääv: puisniite otsides, koertega suheldes, tagaõuede kaudu taludele lähenedes ning UAZ-ikut parandades.

Samal suvel kohtusin Riia tänava teaduspargi maja sööklas pika patsiga huvitava mehega, kes osutus ameeriklaseks. Ehk siis Robert Oetjeniga. Hiljem Karula rahvuspargis töötades ja elades käis ELF-i juhatus paar korda mu elukohas Täta talus nõu pidamas. Nii et mingi side ELF-iga on mul kogu aeg olnud.

Mind kutsus ELF-i tegevjuhiks Pille Tomson 1997. aastal. Esimesed kuud kulusid sisseelamiseks. Tol hetkel väga palju teoksil polnud. Kontoris nägin päeval aeg-ajalt Robertit ja Marti ning õhtul Eerikut ja Laurit. Tollase juhatuse heakskiidul kutsusin suhtekorraldusega tegelema Urmo, kes oli asja pisut õppinud. Lisaks aitas õhtuti ELF-i asju Krooksus läbi mõelda Nuki ehk Margus Nurk. Jõudsin arusaamale, et põhiline, mida teha tuleb, ongi elu ehk tegevust käima lükata.
Lugesin ELF-i vana punast „volksu” teenindusse viies murul üht esimest juhtimisvihikut, kus Hannes Tamjärv kirjutas Hansapanga loomisest. Mulle jäi meelde tol hetkel Eesti jaoks ülimalt ambitsioonikas lause: ta tahtis teha maailma parimat panka! Mingis valdkonnas maailma parimat ja IT-panganduses nad olidki maailmas esirinnas. Ma seadsin endale eesmärgi, et tahan teha maailma parimat looduse fondi ja ütlesin seda ka teistele. Sellal oli küll majanduskriis, aga raha polnud ELF-il üldse, nii et vahet ei olnud. Julgesime suurelt unistada.
Valisime loendamatutest ajurünnakutest välja mõned ideed, millega edasi minna. Nendeks olid kõigepealt uue logo konkurss, talgureisid, heategevuskontsert, oma leht jne. Logokonkursile saabus mitusada tööd ja see andis kõvasti innustust. Esimese proovitalgureisi tegi Nuki 1998. aasta suvel Mart Vahteli juurde Viruna turismitallu. Raiusime Mardi juures võsa ja pärast käisime kanuudega Võlla rabas.
1999. aastal teatas Rootsi WWF, et nad ei soovi tagasi Riia tänava teaduspargi maja korruse ostmiseks antud laenu ja siis tekkis ELF-ile paberi peal raha juurde. Otsustasime osa sellest investeerida, mida toetas ka hiljuti nõukogu liikmeks saanud Rainer Nõlvak. Rainer oli selleks ajaks juba kõvasti toetanud Tabasallu looduspargi rajamist.
Investeerisimegi: talgureisidesse, Rohelise Värava käivitamisse ning Rohelise Kontori teenuse loomisse. Nagu sellest veel vähe oleks olnud: tegelesime FSC sertifitseerimise ettevalmistustega Eestis, hakkasime võitlema tollase metsade röövmajandamisega, jõudsime lausa Murmanski oblastisse, kus tegime koostööd saamidega ja asutati Saami looduse fond. Koos Edgar Valteri jt. hakkasime Pokumaad rajama, selle esimese projektijuhina võtsime tööle Kärg Kama. Ylle Rajasaare korraldatud keskkonnafestival aastatel 2002–2004 tõi esimesel aastal kokku ligi tuhat inimest ja oli vormilt (tippjäätmekäitlus Anu Kõnnusaarelt) ja sisult väga lahe.
Kõiki inimesi ei jõua üles lugeda, aga mõned siiski veel: Aile ja tema järeltulija Kaia, kes tulid sekretärideks, aga mõlemad arendasid edasi sisulisi teemasid, Rainer Kuuba ja metsaga seotud võitlused. Revo kui õigusabi alustaja ja Kärt, kes arendas sellest iseseisva organisatsiooni. Veljo, kes tuli loodushelisid lindistama. Irja, kelle me ühena esimestest tööle võtsime, kuna tundus, et fondil peaks olema raamatupidaja, ja tema asendaja Gea. Mikk ja Marju, kellega läksime Saamimaad avastama. Matis, Ülo, Andrey ja kogu Rohelise Värava tiim. Ühesõnaga kõik, kellega aastatel 1997–2005 koos Eestit ja maailma rohelisemaks tegime – suur tänu kõigile!
See kõik tõi kaasa olukorra, kus keegi ei saanud enam eriti aru, mida ELF teeb ja kas ta looduskaitsega ka veel tegeleb. Näiteks tasuta keskkonnaõigusabi arenedes tekkis ELF-ile enda algatusel umbes kümme kohtuasja korraga!
Plahvatuse faas jõudis oma loogilise lõpuni: mina põlesin läbi, astusin kõrvale, Jott (Jüri-Ott Salm) võttis töö üle ning suunas ELF-i juurte juurde tagasi, paljusid algatatud tegevusliine alal hoides või teistele organisatsioonidele üle andes. Plahvatus tuli, nagu sellistel juhtudel ikka, asjaolude kokkulangemisest.
Meile anti võimalus katsetada, ei seatud erilisi piire, niikuinii oli vaja ELF-i nähtavust ja aktiivsust suurendada. Meie esialgsel tuumikul oli lehtede kaupa kirja pandud ideid ning me ei rääkinud kordagi sellest, kuidas midagi ei saa teha, vaid kuidas saab teha. Aeg oli ilmselt küps ja inimesed tulid kaasa.
Mis ma olen ELF-ist õppinud? Julgelt unistusi ellu viima ja katsetama. Pisut hiljem õppisin ennast mitte nii tõsiselt võtma ja oma egoga sõbraks saama, et minu õlgadel ei püsi kogu maailm. Õppisin ka seda, et rasketel hetkedel ei pruugi kedagi su kõrval olla, aga ka see võib olla enda korraldatud õppetund iseendale. Veelgi hiljem õppisin vastalistes nägema enda õpetajaid, kelle peale pole mõtet ärrituda, vaid pigem on nad selleks, et ise saaksin areneda. Kerge öelda, aga raske teha.