ELF-i loodushoid peaks senisest enam hõlmama meie ala eluta looduse, aluspõhja ja pinnakatte kasutuse ja kaitsega seotud probleeme.

Arenenud majandusega maades on maavarade uuringud ja kaevandamise planeerimine riigiasutuste ülesanne. Meie õhukeses riigis on need jäetud kaevandajate erafirmade kohustuseks ja allutatud omanike erahuvidele, kus esikohal on kasum, mitte loodushoid, säästlikkus ega maastikuhooldus.
Nüüdisaegse keskkonnatunnetuse ja säästva arengu seaduse järgi peab üldriikliku maavarade strateegia eelistus olema alternatiivita nõue: enne puutumatusse loodusse ja vee alla kaevandama minekut tuleb väljata jääkvarud senistes karjäärides, ka kruusakarjääridega avatud paelasundis, ehituste alla planeeritud alade varud ja paekõvikutel paiknevad põhjaveepealsed varud.

Nõukogudeaegsed röövtootmisreþiimiga suurkarjäärid – Maardu, Harku, Vasalemma, Rummu, Kunda-Aru, Sääse, Karinu, Kamariku, Rõstla, Anelema jt. – on korda tegemata. Sealne jääkvaru tuleb säästlikkuse nõuet silmas pidades ära kasutada enne lõplikku rekultiveerimist.
Paljudes kruusakarjäärides, näiteks Neitlas, Ärinas, Härglas, Põllil, Kükital jm., on paljandunud paene aluspõhjaline pealispind, kust saaks paasi kaevandada loodusesse uusi haavu tegemata. See eeldaks riiklikku kontrolli ja säästva arengu seaduse täitmist, mida seni on tehtud vaid paberil. Vabaturumajandusel riiklike piiranguteta polegi eeldusi selle seaduse toimimiseks.
Kaevandamise kasumist on õiglane maksta senisest märksa suurem osa kohalikule elanikkonnale nn. maavara eripensionina tagasi, et hüvitada kaevandamisega kaasnevaid keskkonnamuutusi. Usaldust ei saa võita kohalike elanike huvisid arvestamata.
Esmaeelistus peaks olema maastikukujundus, kus kasuliku maavara kaevandamine oleks vahendi rollis. Aastakümneid keskkonda saastavaile hiigelkarjääridele eelistab põlisrahvas väikekarjääre, mille kaevandamisperiood koos rekultiveerimisega ei kestaks üle kümne aasta. Neid saab rajada ainult sinna, kuhu kohalik rahvas soovib.

Karjääride vägivaldne rajamine kohalike elanike tahte vastaselt on arendajate ja riigivõimu kuritegu rahva vastu. Üks probleemide põhjusi on võimukandjate sügavalt ebaõiglane suhtumine üldrahvalikku maaomandisse. Kui eraomand on püha ja puutumatu, siis üldrahvalikku vara väärtustatakse uskumatult madalalt.
Valdav osa kohalikest elanikest on samas paigas elanud paljude põlvkondade vältel. Eestlased on üks vanemaid paikse eluviisiga rahvaid Euroopas: tänu loopealsete olemasolule, kus sai alata esmane maaviljelus. Seetõttu on eestlased kahtlemata põlisrahvas omal maal, kelle kohta kehtib ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, millele ka Eesti on 7. septembril 2007 alla kirjutanud. Selle alusel ei ole kaevandajate vägivaldne ekspansioon külamaadele elanikkonna nõusolekuta seaduslik.
Küsime: kus on veenvad näited kaevandamise järel kaunilt kujundatud väikeveekogudest, mis ilmestaksid külamaastikku ja veenaksid kohalikke, et ka nende küla lähedale tasub lasta rajada väike selgeveeline järv? Kas on näiteid, kus Eesti paevarude tarvitus poleks vastuseisu tekitav eesmärk, vaid maastikukujunduse vahend. Veenvaid näiteid seni ei ole. Küll on korrastatud ja puhkemaastikuks kujundatud veekogusid, näiteks paisjärved Põltsamaalt lõunas – Väike-Kamaril, Otepää kõrgustikul Leigol, Põlvas, Valgas jm.

Lühikese ajaga sobivasse kohta valmiv veekogu võiks edaspidi olla kaevanduste rajamise eeltingimus. Just positiivsete näidete alusel saab kohalikke elanikke veenda, esitades kaevandamiskavadega samal ajal väikekarjääri rekultiveerimisplaani, mis tuleks ellu viia väga piiratud tähtaja jooksul (viis kuni kaheksa aastat).
Tulevase veekogu nõlvad saaks kujundada ühel ajal põhjaveepealse kaevandamisega ja kogu veepinnast sügavamale jääv maht väljataks kiirkaevandamisega ühel kuival suvel, veetaset aastaid alandamata. Hoolikalt puhtaks tehtud põhjaga ja korrastatud külgedega karjäär täitub seejärel ise sademerikkal aastaajal, kus loomulik põhjaveetase taastub jälgi jätmata.
Sellised veekogud võivad olla suhteliselt väikesemahulised, et kogu veealune kaevandamine mahuks ühe kuivaperioodi sisse. Aga neid veekogusid võib samas luua arvukamalt. Kaevandataks üksnes loodushoidlike meetoditega – enamjagu maaret varutaks põhjavee pealispinnast kõrgemal –, säästes inimeste elukeskkonda.
Kui kaevandust planeerides on ühtlasi peetud silmas puhkemajanduse sihte, aitavad kõvikutele kujundatud veesilmad suuresti ilmestada paeplatoo tasast väheliigestatud reljeefi, muutes keskkonna mitmekesisemaks. Igas sellises kõvikusüvendis saab veepealses läbilõikeosas kujundada terrassilise näidisseina, mis on paeriigile iseloomulik vaatamisväärsus ning erakordselt hinnaline vaatlusobjekt loodusteadlastele ja kivihuvilistele. Nii sünnib iga paikkonna omalaadne sümbol – paesein.
Maastikukujunduses avanevad uued mitmekesisust suurendavad võimalused. Sihipäraselt kujundatud veekogu naabruses oleva maa hind tõuseb tunduvalt ja on ka turumajanduslikult kasumlik. Senised asjaomased soovitused trükisõnas ja ettekanded nõupidamistel on paraku nagu kurtidele kõrvadele kõneldud.

Rein Einasto (1934) on geoloog, Paevana, ELF-i nõukogu liige.