Tänavune aasta, ELF-i juubeliaasta, on ühtlasi Euroopa vabatahtlikkuse aasta. Vabatahtlikud on ELF-i tegevuses alati olnud olulisel kohal ning nende roll on aastatega üha kasvanud.

Eestimaa Looduse Fond on suure tõenäosusega Eestis enim vabatahtlikke kaasav keskkonnaorganisatsioon: ELF-i vabatahtlike võrgustikku kuulub ligi kolm tuhat inimest, kes on valmis loodushoiutöös kaasa lööma. Kes on need inimesed? Mis on vabatahtlik tegevus ja miks nad seda teevad?

Vabatahtlikku tööd tehakse omal tahtel, kohustuseta, saamata selle eest tasu. Vabatahtlikult saab tegutseda peaaegu igas valdkonnas: hariduses, sotsiaalvallas, meditsiinis, riigikaitses jne. Igaühel on mõistagi oma põhjused, kuid peamine ajend on ilmselt hingelähedus: tehakse seda, mis kellelegi tähtis.
Meilt on sageli küsitud, kes on vabatahtlikud. Vastata ei ole lihtne. Need on tavalised inimesed, noored ja vanad, mehed ja naised. Inimesed meie endi hulgast. Või siiski mitte?
Kas me kõik tõepoolest hoolime loodusest, muretseme elukeskkonna pärast ja soovime seda parandada, olles nõus kulutama oma aega, midagi vastu saamata? Kas tõepoolest ilma vastutasuta?
Võib-olla on rahulolu kordasaadetust, rõõm heateost, abivajaja siiras tänu, omandatud uued oskused ja kogemused või toredad inimesed, kellega tuttavaks saadud, midagi enamat palgapäeval pangakontole laekuvast? Sära silmades, huvi tehtava vastu, soov rohkem teada saada, hoolivus ja tahe aidata iseloomustavad vabatahtlikku kõige paremini.
Eestis on vabatahtlik tegevus saanud õige hoo alles viimastel aastatel ning laieneb ühtesoodu. Uuringute järgi on vabatahtlikuna tegutsenud veerand Eesti elanikkonnast. Tugeva riigi alus on tugev kodanikuühiskond. Üks selle näitaja on osavõtt ühiskonda puudutavate probleemide lahendamisest.
Tugevat kodanikuühiskonda aitavad rajada ka vabatahtlikke kaasavad organisatsioonid, sh. ELF, kes arendab üha enam vabatahtlikku tegevust ning panustab selleks soodsa õigusruumi loomisse, osaledes valdkondlike arengukavade ning õigusnormide väljatöötamisel. ELF peab oluliseks, et vabatahtlikke oleks lihtne ja mugav kaasata, et vabatahtlikel oleks mõnus tegutseda ning et tööandjad mõistaksid ja hindaksid seda tegevust.
ELF kuulub mitmesse rahvusvahelisse vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide võrgustikku ning osaleb Euroopa vabatahtliku teenistuse (European Volunteer Service ehk EVS) programmis. See annab ELF-i vabatahtlikele võimaluse osaleda ükskõik millise teise EVS võrgustikku kuuluva organisatsiooni töös peaaegu kõikjal maailmas.

Vabatahtlikud on sageli päästjad. Ennekõike on vabatahtlike abi hädavajalik päästevaldkonnas, täpsemalt looduskatastroofide tagajärgede kõrvaldamisel. Alates 2006. aasta naftareostusest Loode-Eesti rannikul on ELF tublisti pingutanud, et luua vabatahtlik päästemeeskond. Praegu kuulub sinna peaaegu 1500 inimest.
Vabatahtlik päästemeeskond on mudel, mida kasutatakse ka paljudes teistes Euroopa riikides. Peamiselt seetõttu, et riigiametite võimalused on piiratud ning suurte ja pikaajaliste tagajärgedega õnnetustega ei suuda riik üksi toime tulla. Sel juhul on abi ja toetus eriti tänuväärne.
ELF on mitme aasta jooksul koostöös päästeametiga koolitanud päästetöödeks üle 500 vabatahtliku. Erisugustel koolitustel on käsitletud rannikureostuse tõrjet, reostunud eluslooduse päästet, metsatulekahjude kustutamist ja vabatahtlike töö korraldamist.
Koostatud on hulk õppematerjale, selle aasta jooksul valmib reostunud eluslooduse pääste juhis Eesti, Soome ja Rootsi vabatahtlikele.
Just ühiselt tegutsemine ning mitme Läänemere riigi samalaadsed tegevusmudelid on eduka tegutsemise võti: nii oskame vajaduse korral tõhusalt teisi riike aidata ning teised saavad ilma suuremate probleemideta meile appi tulla. Naftareostus ei tunne riigipiire.

ELF-i „naftavabatahtlikud”, nagu me neid kutsume, on löönud kaasa mitme reostuse tõrjes alates 2006. aasta Loode-Eesti naftareostusest, kus oli abiks üle 300 vabatahtliku. Nad korjasid ekstreemsetes talvistes ilmaoludes rannikult naftajääke ning ka hiljem kevadel järelkoristuse ajal.
Üle kahe kuu hoolitseti Keila linnuhaiglas pühendunult lindude eest, kes olid saanud kannatada nafta tõttu. Vabatahtlike hoolivus näitab eeskuju ning kujundab ühiskonna suhtumist loodusesse ja sellega hooletult ümberkäimisse.
2007. aasta kevadel sattus jääkreostus Keila-Joa randadele, kus taas ELF-i vabatahtlikud aitasid seda kokku korjata. Tookord katsetati edukalt ka hiljuti kasutusele võetud SMS-teavitussüsteemi, mis on postiloendist operatiivsem ning võimaldab vabatahtlikud kiirelt kokku kutsuda.
2008. aasta jaanuaris ilmusid Saaremaa lõunarannikule Sõrve tippu naftaga määrdunud aulid. Koostöös riikliku looduskaitsekeskuse, praeguse keskkonnaametiga, loodi nende päästmiseks linnuhaigla. Haigla tegutses kuu aega ning selle aja jooksul tegi seal tööd 50 vabatahtlikku, kes päästsid 32 auli, omandades seejuures väärtuslikke teadmisi.
Naftaga reostunud eluslooduse päästmine tekitab tänini vastakaid mõtteid ka looduskaitsjate endi seas. Mõne hinnangul ei ole lindude puhastamine ja elule aitamine loodus- ega liigikaitse seisukohast kuigi oluline, sest päästa suudetakse niivõrd väike osa määrdunud lindudest, et see ei mõjuta liigi säilimist kuigivõrd. Ent tuleb pidada silmas asjaolu, et Läänemerel pesitseb ning talvitub ka haruldasi ja kaitsealuseid liike. Nende puhul on tähtis iga päästetud isend.
Selleks, et osata aidata ohustatud liike, tulebki omandada teadmisi ja kogemusi mitmesuguste reostusjuhtumite käigus. Väitlusi on ajendanud ka lindude ellujäämus päästeoperatsiooni järel. Nüüdseks on seda märksa rohkem uuritud kui veel mõned aastad tagasi ning saadud uusi andmeid.
Inglismaal tehtud rõngastamispõhine uuring [1] näitas lindude päästetööde tulemuslikkust: rõngastatud alkide kontrollrühma taasleidude kohta tuli teateid kuni 4596 päeva jooksul pärast vabastamist ning kuni 1280 km kauguselt. Kogemuste ja arenenud meetodite tõttu muutuvad tulemused üha paremaks. Varasemate kehvade näitajate põhjus oligi vähesed teadmised ja puudulikud ravivõtted [2].

Vabatahtlikke pole kunagi liiga palju. Kuigi ELF-i naftavabatahtlike nimekirjas on aukartustäratav hulk inimesi, näitavad kogemused, et õnnetuste korral, kuid ka koolitustele jm. üritustele tuleb kohale suhteliselt väike osa. Imelikul kombel enamasti ühed ja samad inimesed.
Loomulikult ei ole kohaletulek kohustus ning kindlasti ei võimalda elu- ega töökorraldus igal ajal osaleda, isegi kui väga tahaks. Kuid arvestades kohaletulnute väikest osakaalu, tuleks vabatahtlikke hulka vähemalt kahekordistada, et looduskatastroofi korral oleks küllaldaselt abistajaid.
Naftavabatahtlikud erinevad teistest vabatahtlikest: neid vajatakse vaid erandolukorras. Seega on nad suurema osa ajast ootel, mis võib teinekord motivatsiooni tugevasti kahandada.
Seetõttu ongi ELF katsunud võimalust mööda leida oma vabatahtlikele tegevust ka muul ajal: korraldatakse koolitusi, seminare, õppereise jm. üritusi. Nii suureneb ühtekuuluvustunne, ühtlasi saame nõnda korrapäraselt edastada infot ELF-i tegevuse kohta. Paljud löövad kaasa ka ELF-i muus tegevuses, näiteks talgureisidel.
ELF-i vabatahtlikud on aidanud kustutada ka maastiku- ja metsapõlenguid, näiteks Elliste rabas 2007. aasta suvel ning Vihterpalus 2008. aasta kevadel.

„Teeme ära!”. ELF-i osalusel sai 2008. aastal teoks Eesti seni suurim vabatahtlikke haaranud üritus „Teeme ära!”. Ilusal maipäeval tuli kokku 50 000 inimest, et ühiselt Eesti prügist puhtaks teha. ELF-i ülesanne oli koristuspäeval muu hulgas korraldada tuhandete vabatahtlike tegevust.
Pärast koristuspäeva saime vabatahtlikelt nii palju positiivset tagasisidet, et sellest jätkus terveks aastaks. Ühist koristuspäeva kirjeldati kui lõpmata toredat koosveedetud laupäeva ning emotsioone võrreldi laulupeo omadega. Kogu rahvas tegutses õlg õla kõrval korraga ühise eesmärgi nimel ning tekkis tunne nagu laulva revolutsiooni ajal: koos oleme võimelised kõigeks.
Ka 2010. aastal oli ELF üks „Teeme ära!” talgupäeva korraldajatest. Seekord kutsuti üles korraldama talgud oma kodukandi heaks. Kogu Eestis peeti üle tuhande talgu: rehitseti, kaevati, saeti, koristati, värviti, lammutati, ehitati, korrastati muinsusväärtusi, terviseradu, parke ja kaitsealasid. Hoolimata vihmasest ilmast lõi kaasa üle 30 000 inimese.
Samasugune talgupäev tuleb ka tänavu mais. Eesmärk on edendada vabatahtlikkust ja kodanikualgatust ning muuta meie ühine elukeskkond paremaks.

ELF-i talgud. Teine suur valdkond, kus igaühel on võimalus vabatahtlikult kaasa lüüa, on looduskaitsetalgud ehk ELF-i talgureisid. 1990. aastate lõpul alguse saanud ning alates 2000. aastast järjepidevalt korraldatud talgureisid on kujunenud ELF-i kaubamärgiks. Nüüd saab igaüks ELF-i kodulehel www.talgud.ee valida endale sobiva koha, aja ning meelepärase talgutöö, kus käed külge lüüa. Talgureisidel osaleb kokku pool tuhat inimest aastas.
Talgute alus on vabatahtlike kaasamine looduskaitsetöödesse väikestes rühmades, mõneks päevaks kuni mõneks nädalaks. Selline ühistöö korraldus on väikeste erisustega levinud paljudes riikides, olles kõige populaarsem USA-s, Austraalias ja Suurbritannias. Briti organisatsiooni BTCV tugi oli algusaastail oluline ka ELF-i talguprojekti käivitamisel.
Looduskaitsetalgute idee võeti Eestis hästi vastu. Muidugi polnud tegemist täiesti uudse moodusega. Vastupidi, näiteks lamminiidul on eestlased sajandeid heina teinud talgute korras. Üksnes eesmärk, töövahendid ja heinategijad ise on aja jooksul mõneti muutunud.
Mis on talgute siht? Kõige sagedamini raiutakse võsa ja taastatakse pärandkooslusi. Tihti on abikäsi ulatatud heinateol või karjaaia ehitusel, on hoitud korras matkaradu ning hooldatud kõre ja harivesiliku elupaiku. Eestis jagub küllalt loodusalasid, kus eripära tõttu läheb vaja just inimeste kätetööd.
Mitmel pool vajab talguliste abi kõre ehk juttselg-kärnkonn. ELF-i talgulised on kaevanud ja hooldanud kõrele vajalikke madalaveelisi sigimistiike ning lähikonna rannaniite, puhastanud endist karjääri ja niitnud heina näiteks Luitemaal Piklas ja Võikülas, Manilaiul ja Kumari laiul. Muidu inimestele suletud Kumari laiul on talguid koostöös pärandkoosluste kaitse ühinguga peetud järjepidevalt juba kümmekond aastat. Seetõttu on seal kujunenud üks Eesti elujõulisemaid kõre asurkondi.
Viimasel kahel aastal oleme talgulistega taastanud sooservakooslusi Põhja-Liivi sooveertel Sookuninga looduskaitsealal, kus talgutööna tuleb ehitada tammid vanadele kuivenduskraavidele, et taastada soo. Põhja-Liivimaa märgaladel on asutud uurima ja otsima võimalusi, kuidas taastada soodes kooslused ja veereþiim. Kraavitammi saab ehitada mitmel moel, kõige säästlikum on see rajada raba vähelagunenud turbast. Turbatammid säilivad üsna hästi, sest ei sisalda puitosi, mis võivad mädanema minna. Selline tamm on täiesti looduslik – tehismaterjale pole vaja rabasse vedada. Seire on näidanud, et talgutel ehitatud tammid on toiminud suurepäraselt ning elanud üle ka mullukevadise suurvee.
Sageli on talgud osa suuremast looduskaitseprojektist. Näiteks 2008. aasta talgutega taastati Männiku oja ökoloogilisi tingimusi.
Möödunud aastal korraldasime koostöös Eesti loodushoiu keskusega talgud Alam-Pedja looduskaitsealal kalade (näiteks haug, särg, säinas, linask, ahven, aga ka kaitsealune liik vingerjas) koelmukohtade taastamiseks. Vanajõgede luhad on kudemiseks üliolulised nii Peipsis kui ka Võrtsjärves elavatele latikatele.
Kaks rahvusvahelist talguliste rühma aitasid raiuda Emajõe vanajõe luhale peale tunginud võsa. Talgud olid osa loodushoiukeskuse LIFE+ projektist Happyfish, mille käigus eemaldatakse Emajõe vanajõgede otstest setteid, taastatakse ja hooldatakse kudealasid ning taasasustatakse tõugjat.

Talgud kui tegus puhkus. Üldsuse tähelepanu pälvivad talgud ei aita saavutada mitte üksnes looduskaitse eesmärke, vaid edendavad ka teadlikkust selles vallas. Alahinnata ei saa ka loodushariduse külge. ELF-i talgute juurde käib alati ka linnu- või loodusretk, taastatava koosluse või seal elava liigi tutvustus. Millegi heaks oma kätega töötades tekivad huvi ja küsimused ka kõige looduskaugemal inimesel. Tuleb hoolt kanda, et need küsimused saaksid vastuse.
Talgud on hea võimalus puhata harjumuspärasest erinevas keskkonnas ja üksiti teha midagi kasulikku, kas koos sõbra või perega või hoopis üksinda. Kuna paljude töö on istuvat laadi, hinnatakse võimalust teha kehalist tööd. Linlased väärtustavad viibimist värskes õhus ja looduses. Neid tunde ja veel enam päevi kipub elus paraku üha enam nappima. Üksiti saavad talgulised käia kohtades, kuhu muidu ei satu. Meil on rahvusparke, näiteks Karula, mis on paljude jaoks täiesti avastamata paik, rääkimata väiksematest kaitsealadest või saartest-laidudest.
Nii mõnigi peab tähtsaimaks rõõmu oma kätetööst. Kui töökorraldus on otstarbekas, ületab talgurühma tööjõudlus nii talguliste endi kui ka võõrustaja ootusi. Koos laabub kõik kiiremini, lihtsamini ja lõbusamalt. Ühiselt töötada on meile omane ning selles peitub vägi. Sageli leitakse talgutel ka uusi sõpru. Külg külje kõrval töötegemine liidab inimesi ning kaotab argipäevast pärit sotsiaalsed tõkked. Mõistagi ei lõpe talgud reha või labida käestpanekuga. Pärast hingekosutavat rassimist värskes õhus maitseb söök iseäranis hästi, väsinud keha turgutab saun, jätkatakse töö juures alanud keskustelu ning jagatakse emotsioone.

1. Bradford, Jean 2009. SDST Report INF. 2.
2. Sharp, Brian 1996. Post-release survival of oiled, cleaned seabirds in North America. – Ibis 138: 222−228.

Agni Kaldma (1970) on ELF-i naftaprojekti juht ja vabatahtlike koordinaator, vabatahtliku tegevuse arenduskeskuse nõukoja liige.
Tarmo Tüür (1977) on ELF-i talgute projektijuht, „Teeme Ära!“ talgupäeva korraldaja.