Kakskümmend aastat tagasi, kui ELF asutati, polnud paljude ohustatud loodusharulduste kohta piisavalt teavet, et nende kaitset sihipäraselt korraldada. See kehtis ka fondi tulevase vapilooma lendorava kohta.

Veel enne, 1986. aastal oli Eesti terioloogia selts küsitlenud metsa- ja jahimehi, et selgitada Eesti suurulukite ja kaitsealuste imetajate levikut. Mõne järgmise aasta jooksul tehti üksikutes leiukohtades veidi väliuuringuid. Kokku saadi teada vaid 23 lendorava leiukohta, mis paiknesid 13 tollases metskonnas.

1991. aastal ühinesid terioloogia seltsi ja ELF-i lendoravahuvilised, et alustada korrapäraseid välitöid, millega kirjeldati teada olnud leiukohad. Koondati ka varasemaid leiuandmeid ning koostati ülevaade lendorava ajaloolisest levikust Eestis. Koos hilisemate täiendustega ilmus see 2008. aastal [4].

Seire. 1994. aastal jõustunud kaitstavate loodusobjektide seaduse järgi arvati lendorav esimesse kaitsekategooriasse, samast aastast kaasati lendorava seire riiklikku keskkonnaseire programmi. Alates 1990. aastatest on ELF-i eestvedamisel inventeeritud lendoravatele sobivaid metsi nii teadaolevate kui ka varasemate leiukohtade ümbruses. Nii on teda aastate jooksul leitud üle 120 uuest paigast, valdavalt väljaspool kaitstavaid alasid.
Eesti kaitsealade piiride täpsustamise ja kaitse-eeskirjade uuendamise käigus on ELF teinud agaralt ettepanekuid, mille tulemusel on lendoravate leiukohti arvatud kaitsealade koosseisu. Lendoravate seisukohalt on olulisemad kaitsealad Sirtsi (kaitsekord uuendatud 2004. aastal), Muraka (2007) ning Tudusoo (1999 ja 2006) looduskaitseala.

Tugeva löögi Eesti lendorava asurkonnale andsid 2001. ja 2002. aasta tormid. Need tabasid lendorava Virumaa asurkonna keskset piirkonda Tudu ümbruses ja Venevere ning Paasvere kandis. Torm hävitas mitu lendorava elupaika. Kui osa lendoravaid suutiski selles rajus kuidagi ellu jääda ja endale tormist pääsenud vähestes vanades metsades varjupaiga leida, ei olnud oht veel möödas. Veel mitu aastat pärast tormi raiuti selles piirkonnas aktiivselt metsa, nii et kunagise leviala keskele tekkis suur lendoravatele pikaks ajaks sobimatu ala. Säästva metsamajanduse põhimõtete järgi oleks pidanud tormis hävinud metsade võrra ka raiemahte paarikümneks aastaks vähendama, kuni metsade seisund piirkonnas taastub.

Uued kaitstavad alad ja kaitsemeetmed. 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinedes sai Eestist teine liikmesriik, kelle alal lendoravaid veel elutseb. Samal ajal jõustunud looduskaitseseadus sätestas uue võimaluse: kaitsta liike kinnitatud kaitsekorraga püsielupaikade abil. Lendorava uurijate ettepanekul kinnitati 2006. aastal 23 lendorava püsielupaika.
Oluline samm lendorava kaitsel oli koostada riiklik tegevuskava. Viie aasta tegevuskava kinnitati 2006. aastal. Kava näeb esmatähtsate tegevustena ette teadaolevate leiukohtade hoiu, lisainventuurid, uute leiukohtade kaitse alla võtmise ja metsaspetsialistide koolitamise. Kaitse korraldamise alusena näeb tegevuskava ette rakendusuuringud [5].

Tekib uuringutuumik. Kuni 2006. aastani oli lendorava uuringute peamine meetod teha tegevusjälgede (eelkõige väljaheidete) järgi kindlaks elupaigad ja neid kirjeldada. Säärane töö, kus peategelast lendoravat ennast üldjuhul ei näegi, ei paelu kuigi paljusid. Enamiku välitöödel kaasa löönud üliõpilaste huvi lahtus mõne töökorra järel.
Siiski hakkas 2006. aastal kujunema püsivalt koos tegutsev rühm: perekond Rennelid (Toomas, Mare, Liisa, Kadri ja Annamaria) ja siinse kirjatüki autorid. 2006. ja 2007. aastal kogusid Liisa ja Kadri Rennel hulga andmeid lendoravatele oluliste puude ning elupaikade kohta, mille vormistasid õpilasuurimistöödena. Uurimuste olulisemad tulemused on avaldatud 2008. aastal [3].

Tänu püsivale töörühmale said 2007. aastal lendorava uuringud teoks nii otseses kui ka kaudses mõttes uuel tasandil: puu otsas (alates õõnte kirjeldamisest ja kontrollimisest) ja raadiotelemeetria vahendite abil. Praegu maailmas toodetavad GPS-märgised, mis salvestavad ja edastavad loomade asukohti, on lendoravate jaoks veel liiga rasked. Seetõttu tuleb teavet koguda raadiosaatjaga loomi öises metsas jälitades ning salvestades asukohateabe tavalise käsi-GPS-seadmega. Nii kulub korralikke järeldusi võimaldava andmestiku kogumisele hulk aastaid.
Siiski on raadiomärgistega loomad andnud juba nüüdseks väga palju uut teavet, mida teised meetodid poleks võimaldanud. Elupaikade kaitse seisukohalt on tähtsaim lendoravate elupaigakasutuse, kodupiirkonna ja liikumisteekondade kohta käiv. On ilmnenud, et lendoravad, eriti isasloomad, kasutavad seni arvatust palju suuremaid alasid. Samuti on selgunud, et poegi kasvatavad lendoravad vanade haavapuude õõnsustes, kuid ajuti redutavad ka oravate risupesades ning õõnsuste nappusel isegi pesapakkudes ja -kastides. Jutt on spetsiaalselt lendoravatele valmistatud kastidest, kuid Soomest ja Venemaalt on teada, et lendoravad asustavad isegi tavalisi linnupesakaste. Looduslikest vaenlastest on olulisim metsnugis, kuid ka händkakk. Nugise ohvriteks ongi langenud enamik jälgimise ajal hukkunud lendoravaid. Tähtsat teavet on raadiomärgiste abil saadud veel sigimise, ööpäevase aktiivsuse ja parasiitide kohta. Raadiotelemeetriliste uuringute esmaseid tulemusi on muu hulgas tutvustatud ajakirjades Eesti Loodus ja Eesti Mets [1, 2].

Olukord kipub üha halvenema. Veel 1990. aastatel oli Alutaguse, meie lendoravate peamine asuala, suurte ja vanade metsade piirkond. Praeguseks on sealne maastikupilt tunduvalt muutunud: väljaspool kaitsealasid on raske leida paika, kust ei paistaks lagendikke. Puistute seas on ülekaalu saanud kuni paarikümneaastased noorendikud. Metsastatistikas on need küll kirjas metsana, kuid lendorava jaoks pole tegu enama kui kehva levimisbiotoobiga. Sedagi vaid juhul, kui läheduses leidub pesitsemiseks sobivaid vanu haavikuid.
Raiesmike ja noorendike vahele jäävad vanemate metsade ribad ja laigukesed, kuid need on üksteisest eraldatud sageli alla kümne meetri kõrguse „metsaga” või lausa lagendikega, moodustades saarelise elupaigamaastiku (# 4). Nii ei ole lendoravatel enam kuigi suurt võimalust sobivate metsatukkade vahel liikuda, isegi kui need linnulennult asuvad üsna lähestikku, sest maapinnal ja madalas võsas liigub loom vaevaliselt ja on kiskjatele kerge saak.
Kuigi kaitsealade pindala on Alutaguse piirkonnas suhteliselt suur, ei ole neistki lendoravale nii palju tuge, kui võiks arvata. Enamik kaitstavat ala on nimelt rabad, lendoravale sobivaid biotoope leidub vaid katkendlikult kaitsealade servades. Liiati sobib puistu arengutsüklis lendoravale vaid suhteliselt lühike ajajärk: kui haavikud on 70–120 aasta vanused. Nii muutub isegi raie eest kaitstud mets õõnsate puude välja langedes lõpuks lendorava jaoks lihtsalt ebasobivaks. Et asurkond püsiks, peab piirkonnas püsivalt leiduma parajas vanuses metsi ja eelkõige õõnsustega haabasid.
Seire ja raadiomärgistega loomade jälgimine on näidanud, et üht elupaigaks sobivat metsatukka asustab keskmiselt vaid kaks-kolm emaslooma. Seega on ühenduskoridore vanade, lendoravale sobivate metsaosade vahel vaja nii isasloomadele, et nad saaksid jooksuajal liikuda eri emasloomade kodupiirkondade vahel, kui ka noorloomadele, et sünnikohast eemale levida. Et tagada vanemate metsaosade omavahelist sidusust, on vaja ka tulundusmetsas raieid kavandada palju suuremaid alasid tervikuna silmas pidades. Lähestikku paiknevate lendorava elupaigalaikude sidusa võrgustiku läbimõõt peaks olema vähemalt kümmekond kilomeetrit, see tagaks loomadele piisava võimaluse ringi liikuda.
Samas piirkonnas peaks tagama ka sobivate elupaikade „järelkasvu”: et neid leiduks ka kümnete aastate pärast. Sääraseid nõudeid pole lendorava levikupiirkondades paraku kehtestatud ega muul moel toimima pandud. Nii võib öelda, et praegune looduskaitsekorraldus ja loodusvarade kasutamise tavad ei ole piisavad, et ära hoida lendorava, aga ka paljude teiste liikide väljasuremist või hääbumist. Üks võimalus, mida lendorava puhul teha tuleks, on arvata tema tõenäolisemad ja kinnitust leidnud liikumisteed, samuti nooremaid haavikuid leiukohtade naabruses kaitstavate püsielupaikade koosseisu.

Kuhu edasi? Kuigi õigusaktid ei saagi olla täiuslikud ja vajavad alalist edendamist, võiks siht siiski olla selge. Suur elurikkus tagab elamisväärse keskkonna inimesele endale, olenemata, kas kasutame liike otseselt või on nad vaid äärmiselt kompleksse keskkonna hea seisundi indikaator.
Liikide kaitset suunavaid õigusakte luues tuleb hoolega lähtuda nende iseärasustest ja vajadustest. Lendorava puhul on üht-teist küll juba teada, kuid veel rohkem on vastuseta küsimusi. Teave asurkonna geneetilise struktuuri ning ökoloogia kohta aitaks mõista asurkonna kujunemislugu, hetkeseisundit ning jätkuvõimekust mitmesuguste metsamajandamisviiside puhul. Seda teavet hankida on keeruline ülesanne, ära tuleb kasutada nüüdisaegse teaduse parimaid võimalusi. ELF ja riigi loodushoiuasutused teevad selleks koostööd Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlastega.
Üksiti oleme ülikoolide, riigiasutuste ja vabaühenduste koostöös hakanud otsima võimalusi majandustegevust ruumiliselt planeerida, nii et see toimiks käsikäes loodusväärtuste kaitsega. Teisalt oleme jõudu mööda pingutanud, et arusaam meie loodusväärtuste kaitse vajalikkusest ja võimalustest jõuaks üldsuseni. Tegelikult leidub võimalusi lendorava kaitseks tegutseda igaühel – esimene samm võiks olla püüd looduse toimimist paremini mõista.

Toetajad. Lendoravatöid on kahekümne aasta jooksul rahastanud keskkonnafond ja keskkonnainvesteeringute keskus, keskkonnaministeerium, looduskaitsekeskus ning keskkonnaamet. Viimastel aastatel on ELF-i kaudu oma toetuse andnud ka suur hulk inimesi ning mõned firmad, seda nii otseste sihtannetustena, Swedbanki annetuskeskuse kaudu või soetades uuringuvahendeid.
Tänu toetajatele on viimastel aastatel inventeeritud hulk võimalikke elupaiku ning leitud uusi lendoravakohti. Koostatud on kümne uue lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek, mida parasjagu menetleb keskkonnaministeerium.
Suur tänu toetajatele! Ühiselt tegutsedes on lootust seda armsat looma meie looduses alles hoida ja hea õnne korral ka kohata.

1. Remm, Jaanus jt. 2007. – Eesti Loodus (9): 42–44.
2. Remm, Jaanus 2010. Lendorava hoidmine on meie ühine mure. – Eesti Mets 2: 23–28.
3. Rennel, Liisa jt. 2008. Lendorav vajab põliseid haabasid tihedas jänesekapsa-mustika tüüpi metsas. – Eesti Ulukid 11: 51–55.
4. Timm, Uudo 2008. Andmeid lendorava levikust Eestis ajavahemikul 1777 kuni 2007. – Eesti Ulukid 11: 57–78.
5. Timm, Uudo 2008a. Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. – Eesti Ulukid 11: 5–50.

Uudo Timm (1959) on zooloog ja lendorava töörühma juht, ELF-i lendoravaprojekti juht.
Jaanus Remm (1979) on zooloog Tartu ülikoolis.