2011/02



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/02
Ohustatud tud ja plistud

Elurikkuse kaitsel tuleb looduslike taime- ja loomaliikide krval prata thelepanu ka koduloomade ja kultuurtaimede geneetilisele mitmekesisusele. Eestis on mitu kohalikku plistugu, mis vrivad hoidu.

Koduloomade geneetilise mitmekesisuse kaitset eeldab eluslooduse (bioloogilise) mitmekesisuse konventsioon ning vajadus hoida ja vrtustada kultuuriprandit. Thtsuseta pole ka majanduslikud kaalutlused, sest kohalikud plised tud on ndistugude aretuses olnud juba mitmel puhul mrava thtsusega, et saada viljakamaid ja vastupidavamaid loomi.
Kuigi jutt eluslooduse mitmekesisuse hoiust tundub juba igapevane ja peaks olema printsiibina heselt mistetav, ttab tegelikkuses kogu praegune globaliseerunud pllumajandus sellele vastu ka meil Eestis, kus niteks maalammast pole tnini tuna tunnustatud.

Kohalikud plistud on kujunenud loodustingimuste, kliima ja sdaolude ning inimese valiku koosmjul. Plised tud on enamasti viljakamad, vastupidavamad ja haiguskindlamad kui uued tud, ent viksema toodanguga. Seetttu on nad kaotanud konkurentsivime, muutunud vikesearvuliseks ja paljudel juhtudel juba hvinud.
Euroopa loomakasvatuses valdab intensiivtootmine, peetakse vheseid suurema tootlikkusega tuge. Samas vheneb suurearvuliste tugude geneetiline varieeruvus tuaretuse helaadse valikustrateegia ja nrga loodusliku valiku tttu. Mitut intensiivaretuse tugu ei saagi enam pidada geneetiliselt eristuvateks tugudeks.
Kuigi mitmel pool maailmas on hakatud kaitsma kohalikke, vikesearvuliseks muutunud tuge, sureb RO toidu- ja pllumajandusorganisatsiooni FAO (Food and Agriculture Organization) andmetel igal ndalal vlja ks-kaks koduloomatugu.
Pllumajandusloomade aretuse seaduse jrgi peetakse tugu ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande vi isasloomade arv alla kahekmne ning emaslindude arv alla kmne tuhande vi isaslindude arv alla tuhande. Tihti kuuluvadki ohustatud tugude hulka plised tud, kuid need vivad olla ka uuemad, lhema ajalooga vikesearvulised tud.

Ohustatud tud Eestis. Eestis algas sihiprane koduloomade aretus kohalike loomade alusel 19. sajandil. Eesti ndsetes igusaktides ei ole mistet plistug, ometi kasutatakse seda sna tihti. Eesti plistugudest ehk maatugudest rkides peetakse enamasti silmas eesti maaveist, eesti hobust ja seni tuna ametlikult tunnustamata eesti maalammast. 1993. aastast kuuluvad FAO ohustatud tugude nimekirja eesti maatugu veis ja eesti hobune.
2011. aasta seisuga on Eestis ametlikult tunnustatud viis kohalikku ohustatud tugu: maatugu veis ja eesti hobune, eesti raskeveohobune ja tori hobuse vana tpi (universaalsuuna) populatsioon ning eesti vutt.
Neid tuge hoitakse veterinaar- ja toiduameti kinnitatud silitus-aretusprogrammide alusel. Samas on ka tunnustatud kohalike ohustatud tugude ajaloos mingite omaduste saamiseks ja/vi verevrskenduseks teadlikult kasutatud teisi tuge, see on ldjuhul dokumenteeritud. Niteks 1921. aastal, kui asutati Eesti maahobuse kasvatajate selts ja avati turaamat, taheti eesti hobust aretada suuremaks ja tsedamaks. Verevrskenduseks otsustati kasutada suuremakasvulist soome hobust, kes on eesti hobuse sugulastug. Aastail 19211938 toodigi Soomest kokku 13 tkku, keda kasutati sisestaval ristamisel vga intensiivselt, mille tagajrjel suurenesid eesti hobuse mdud.
Nukogude ajal eesti hobust ja maakarja hiskondlikult ei vrtustatud. nneks psisid need tud entusiastide toel taasiseseisvumiseni, kui nende vastu hakati rohkem huvi tundma nii rahvuslikest tunnetest ajendatuna kui ka looduskaitses prandkoosluste hooldamisel.

Eesti hobuse alalhoiuks ning selleks, et silitada tema genofond, teadvustada ja vrtustada selle tu olemasolu, asutati 2000. aastal Eesti hobuse kaitse hing (EHK). hing seisab eesti hobuse puhasaretuse eest, korraldab teaberitusi ning annab vlja ajakirja Oma Hobu.
hing ja entusiastide ring on saavutanud, et eesti hobust peetakse meie rahvushobuseks, kelle vrtuses ja erilisuses enam keegi ei kahtle. Ka Eestimaa looduse fond on EHK liige.
Eesti tugu hobuste turaamatu pidaja, judluskontrolli tegija ning ohustatud tu hoidjana tegutseb aga Eesti hobusekasvatajate selts. Eesti hobuse arvukus ja tuntus on viimase 15 aastaga mrgatavalt suurenenud.

Tori hobuse aretamine on tihedalt seotud 1856. aastal asutatud Tori hobusekasvandusega. Esialgu seati sihiks parandada kohalikku eesti hobust, ent soovitud tulemust saamata hakati aretama uut pllumajanduslikku hobusetugu, mis on kujundatud keeruka uudikristamise teel.
Ohustatud tu toetust makstakse vaid Tori hobuse vanematbilise universaalsuuna populatsiooni hobuste kasvatajatele.

Eesti raskeveohobune on aretatud kohalikust hobusest vltava ristamise teel ardenni tugu tkkudega. Turaamatut hakati pidama 1922. aastal. Kuni 1953. aastani oli tu nimetus eesti ardenn.

Eesti vutitug on ainuke Eestis aretatud pllumajanduslik linnutug, mis kinnitati tuks 1988. aastal prast ligi kmneaastast aretustd.

Eesti maakarja veist kui kindlatbilist eesti maatugu hakati kohalikust pliskarjast aretama 1910. aastal, kui tuaretuses veti kasutusele lnesoome tugu pullid.
Aborigeenseid veiseid iseloomustas mitmekesine vrvus ja vike kasv (kehamass 200300 kg). Maatugu loomi hakati turaamatusse kandma 1914. aastal. Turaamatu pidamise lesanne oli registreerida tuveised paremate suguloomade valikuks ning koguda andmeid nende plvnemise, judlusvime ning muude omaduste kohta.
1920. aastal asutatud Eesti maakarja kasvatajate selts seadis eesti maatugu veiste aretuse eesmrgiks aretada mitmesuguse vlimikuga kohalikust veisest Eestimaa oludele kohane keskmise kehamassiga vastupidav suure toodanguvime ja piimarasvasisaldusega ning hea sdatasuvusega nudipealine valkjaspunane piimaveis.
Ndseks on eesti maatuna vlja kujunenud ldjuhul valkjaspunane sarvedeta veis, kelle keskmine kehamass on praegu 430480 kg, suurenenud on ka piimaand. Maakarja piima iseloomustab suur rasva-, valgu- ja suhkrusisaldus ning head laapumisomadused. Loomad on ldjuhul hea tervisega ja pikaealised ning poegivad kergelt.
Ohustatud tule makstav toetus on aidanud maakarja arvukust viimasel kmnendil stabiilsena hoida ja isegi veidi suurendada, kuid suuremaid piimatootjaid see siiski ei ahvatle. Enamik maakarja lehmi peetakse praegu mnekaupa vikemajapidamistes. On ksikud suuremad karjad, kus loomi on paarkmmend vi rohkem. Maakarja veiseid, keda kogu Eesti peale kokku on ainult paari suurfarmi jagu, vib vaatama minna niteks Kurgjale Carl Robert Jakobsoni talumuuseumisse.

Tunnustamata eesti maalammas. Esimesed kirjalikud andmed maalamba kohta prinevad 18. sajandi lpust. Viiteid maalamba vikesearvulisele asurkonnale Lne-Eestis ja saartel on avaldatud mitmes 20. sajandi teatmeteoses. Pikem lugu kihnu maalambast on ilmunud Eesti Looduse 2009. aasta oktoobrinumbris [2].
Maalammas pole kunagi olnud hetbiliseks aretatud tug ndisaegses mistes. Kirjeldatud on eri tpe, niteks karusnahalambaid, kelle edasist hes suunas aretamist kaaluti vahetult enne sda. Maalammastest on aretatud 1958. aastal tuna tunnustatud eesti tumedapealine ja valgepealine lambatug, kes praeguseks on algsega vrreldes tugevasti mber kujundatud.
Eestimaa looduse fondi juhitud projekti kigus uuriti 2006. aastal 212 vimaliku maalamba DNA-proove [1]. Vrdlemisel kultuurtugude ja mberkaudsete maade plistugudega leiti, et suurem osa neist grupeerus eraldi nii kultuurtugudest kui ka ristanditest, mistttu neid vib pidada kohalike maalammaste jreltulijateks.
2010. aastaks oli DNA-uuringutel eristunud Kihnu populatsiooni kohta kogutud nelja plvkonna plvnemis- ja judlusandmed ning Kihnu maalambakasvatajate selts taotles enda kinnitamist silitushinguna ja maalammaste tunnustamist kohaliku ohustatud plistuna. Taotlus lkati tagasi vitega, et maalamba kui tu kohta pole kunagi peetud turaamatut ja tu plisus ei olevat piisavalt testatud.
Pllumajandusministeerium on soovitanud taotleda maalamba registreerimist uue tuna. Siis tuleks praeguse seaduse nude jrgi alustada aretustd.
Seltsi arvates on selles, sisuliselt uue tu kujundamise skeemis vastuolu, mis vib takistada maalamba ajaloolise jrjepidevuse hoidu: kui silitamine asendub aretusega, on oht kaotada tusisene mitmekesisus ja haruldased aborigeensed omadused. Tegemist ei oleks enam kohaliku maatuga, millel seni puudus turaamat, vaid uue, 21. sajandil sihipraselt aretatud kultuurtuga.
Kuigi tug on veel ametlikult tunnustamata, on loomad nneks alles ja huvigi nende vastu kasvamas, sest maalammas nagu teised plistudki on eestlase jaoks osa tema kultuuriloost ja identiteedist, mitte ainult tarvilik koduloom.

Kokku vttes. Geneetilise mitmekesisuse hoius tuleb lhtuda EL keskkonnakaitse alusphimttest ettevaatusprintsiibist. Eluslooduse mitmekesisuse konventsiooni jrgi on thtis teadvustada ja ra hoida elurikkuse mrkimisvrse vhenemise vi kadumise phjused. Kui ilmneb seda laadi oht, ei tohi viivitada seda krvaldavate vi leevendavate meetmete vtmisega, tuues phjenduseks lplike teaduslike seisukohtade puuduse.
Ago Ruus on kmmekond aastat tagasi elnud, et eesti hobust teatakse liiga vhe, tema suhtes ollakse liiga kskiksed, kuid tal on vga suur thendus meie rahva ja maa arengus. Kindlasti vib sama elda ka maatugu veise ja lamba kohta, seeprast tuleb Eesti pliste koduloomade geneetilist mitmekesisust hoida vimalikult autentsena ning anda silinud kultuuriprand edasi jrgmistele plvedele.

1. Saarma, Urmas 2009. Eesti ja Euroopa plislammaste lugu kahe teadusuuringu valguses. Eesti Loodus 60 (10): 509513.
2. rmpalu-Idvand, Anneli 2009. Kihnu maalammas on elus ja hea tervise juures. Eesti Loodus 60 (10): 502508.

Kaia Lepik (1971) ttab ELF-is broojuhina ja on juhtinud maalamba projekti.



Kaia Lepik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet