Elurikkuse kaitsel tuleb looduslike taime- ja loomaliikide kõrval pöörata tähelepanu ka koduloomade ja kultuurtaimede geneetilisele mitmekesisusele. Eestis on mitu kohalikku põlistõugu, mis väärivad hoidu.

Koduloomade geneetilise mitmekesisuse kaitset eeldab eluslooduse (bioloogilise) mitmekesisuse konventsioon ning vajadus hoida ja väärtustada kultuuripärandit. Tähtsuseta pole ka majanduslikud kaalutlused, sest kohalikud põlised tõud on nüüdistõugude aretuses olnud juba mitmel puhul määrava tähtsusega, et saada viljakamaid ja vastupidavamaid loomi.
Kuigi jutt eluslooduse mitmekesisuse hoiust tundub juba igapäevane ja peaks olema printsiibina üheselt mõistetav, töötab tegelikkuses kogu praegune globaliseerunud põllumajandus sellele vastu – ka meil Eestis, kus näiteks maalammast pole tänini tõuna tunnustatud.

Kohalikud põlistõud on kujunenud loodustingimuste, kliima ja söödaolude ning inimese valiku koosmõjul. Põlised tõud on enamasti viljakamad, vastupidavamad ja haiguskindlamad kui uued tõud, ent väiksema toodanguga. Seetõttu on nad kaotanud konkurentsivõime, muutunud väikesearvuliseks ja paljudel juhtudel juba hävinud.
Euroopa loomakasvatuses valdab intensiivtootmine, peetakse väheseid suurema tootlikkusega tõuge. Samas väheneb suurearvuliste tõugude geneetiline varieeruvus tõuaretuse ühelaadse valikustrateegia ja nõrga loodusliku valiku tõttu. Mitut intensiivaretuse tõugu ei saagi enam pidada geneetiliselt eristuvateks tõugudeks.
Kuigi mitmel pool maailmas on hakatud kaitsma kohalikke, väikesearvuliseks muutunud tõuge, sureb ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO (Food and Agriculture Organization) andmetel igal nädalal välja üks-kaks koduloomatõugu.
Põllumajandusloomade aretuse seaduse järgi peetakse tõugu ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne ning emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande. Tihti kuuluvadki ohustatud tõugude hulka põlised tõud, kuid need võivad olla ka uuemad, lühema ajalooga väikesearvulised tõud.

Ohustatud tõud Eestis. Eestis algas sihipärane koduloomade aretus kohalike loomade alusel 19. sajandil. Eesti nüüdsetes õigusaktides ei ole mõistet „põlistõug”, ometi kasutatakse seda sõna tihti. Eesti põlistõugudest ehk maatõugudest rääkides peetakse enamasti silmas eesti maaveist, eesti hobust ja seni tõuna ametlikult tunnustamata eesti maalammast. 1993. aastast kuuluvad FAO ohustatud tõugude nimekirja eesti maatõugu veis ja eesti hobune.
2011. aasta seisuga on Eestis ametlikult tunnustatud viis kohalikku ohustatud tõugu: maatõugu veis ja eesti hobune, eesti raskeveohobune ja tori hobuse vana tüüpi (universaalsuuna) populatsioon ning eesti vutt.
Neid tõuge hoitakse veterinaar- ja toiduameti kinnitatud säilitus-aretusprogrammide alusel. Samas on ka tunnustatud kohalike ohustatud tõugude ajaloos mingite omaduste saamiseks ja/või verevärskenduseks teadlikult kasutatud teisi tõuge, see on üldjuhul dokumenteeritud. Näiteks 1921. aastal, kui asutati Eesti maahobuse kasvatajate selts ja avati tõuraamat, taheti eesti hobust aretada suuremaks ja tüsedamaks. Verevärskenduseks otsustati kasutada suuremakasvulist soome hobust, kes on eesti hobuse sugulastõug. Aastail 1921–1938 toodigi Soomest kokku 13 täkku, keda kasutati sisestaval ristamisel väga intensiivselt, mille tagajärjel suurenesid eesti hobuse mõõdud.
Nõukogude ajal eesti hobust ja maakarja ühiskondlikult ei väärtustatud. Õnneks püsisid need tõud entusiastide toel taasiseseisvumiseni, kui nende vastu hakati rohkem huvi tundma nii rahvuslikest tunnetest ajendatuna kui ka looduskaitses pärandkoosluste hooldamisel.

Eesti hobuse alalhoiuks ning selleks, et säilitada tema genofond, teadvustada ja väärtustada selle tõu olemasolu, asutati 2000. aastal Eesti hobuse kaitse ühing (EHKÜ). Ühing seisab eesti hobuse puhasaretuse eest, korraldab teabeüritusi ning annab välja ajakirja Oma Hobu.
Ühing ja entusiastide ring on saavutanud, et eesti hobust peetakse meie rahvushobuseks, kelle väärtuses ja erilisuses enam keegi ei kahtle. Ka Eestimaa looduse fond on EHKÜ liige.
Eesti tõugu hobuste tõuraamatu pidaja, jõudluskontrolli tegija ning ohustatud tõu hoidjana tegutseb aga Eesti hobusekasvatajate selts. Eesti hobuse arvukus ja tuntus on viimase 15 aastaga märgatavalt suurenenud.

Tori hobuse aretamine on tihedalt seotud 1856. aastal asutatud Tori hobusekasvandusega. Esialgu seati sihiks parandada kohalikku eesti hobust, ent soovitud tulemust saamata hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu, mis on kujundatud keeruka uudikristamise teel.
Ohustatud tõu toetust makstakse vaid Tori hobuse vanematüübilise universaalsuuna populatsiooni hobuste kasvatajatele.

Eesti raskeveohobune on aretatud kohalikust hobusest vältava ristamise teel ardenni tõugu täkkudega. Tõuraamatut hakati pidama 1922. aastal. Kuni 1953. aastani oli tõu nimetus eesti ardenn.

Eesti vutitõug on ainuke Eestis aretatud põllumajanduslik linnutõug, mis kinnitati tõuks 1988. aastal pärast ligi kümneaastast aretustööd.

Eesti maakarja veist kui kindlatüübilist eesti maatõugu hakati kohalikust põliskarjast aretama 1910. aastal, kui tõuaretuses võeti kasutusele läänesoome tõugu pullid.
Aborigeenseid veiseid iseloomustas mitmekesine värvus ja väike kasv (kehamass 200–300 kg). Maatõugu loomi hakati tõuraamatusse kandma 1914. aastal. Tõuraamatu pidamise ülesanne oli registreerida tõuveised paremate suguloomade valikuks ning koguda andmeid nende põlvnemise, jõudlusvõime ning muude omaduste kohta.
1920. aastal asutatud Eesti maakarja kasvatajate selts seadis eesti maatõugu veiste aretuse eesmärgiks aretada mitmesuguse välimikuga kohalikust veisest Eestimaa oludele kohane keskmise kehamassiga vastupidav suure toodanguvõime ja piimarasvasisaldusega ning hea söödatasuvusega nudipealine valkjaspunane piimaveis.
Nüüdseks on eesti maatõuna välja kujunenud üldjuhul valkjaspunane sarvedeta veis, kelle keskmine kehamass on praegu 430–480 kg, suurenenud on ka piimaand. Maakarja piima iseloomustab suur rasva-, valgu- ja suhkrusisaldus ning head laapumisomadused. Loomad on üldjuhul hea tervisega ja pikaealised ning poegivad kergelt.
Ohustatud tõule makstav toetus on aidanud maakarja arvukust viimasel kümnendil stabiilsena hoida ja isegi veidi suurendada, kuid suuremaid piimatootjaid see siiski ei ahvatle. Enamik maakarja lehmi peetakse praegu mõnekaupa väikemajapidamistes. On üksikud suuremad karjad, kus loomi on paarkümmend või rohkem. Maakarja veiseid, keda kogu Eesti peale kokku on ainult paari suurfarmi jagu, võib vaatama minna näiteks Kurgjale Carl Robert Jakobsoni talumuuseumisse.

Tunnustamata eesti maalammas. Esimesed kirjalikud andmed maalamba kohta pärinevad 18. sajandi lõpust. Viiteid maalamba väikesearvulisele asurkonnale Lääne-Eestis ja saartel on avaldatud mitmes 20. sajandi teatmeteoses. Pikem lugu kihnu maalambast on ilmunud Eesti Looduse 2009. aasta oktoobrinumbris [2].
Maalammas pole kunagi olnud ühetüübiliseks aretatud tõug nüüdisaegses mõistes. Kirjeldatud on eri tüüpe, näiteks karusnahalambaid, kelle edasist ühes suunas aretamist kaaluti vahetult enne sõda. Maalammastest on aretatud 1958. aastal tõuna tunnustatud eesti tumedapealine ja valgepealine lambatõug, kes praeguseks on algsega võrreldes tugevasti ümber kujundatud.
Eestimaa looduse fondi juhitud projekti käigus uuriti 2006. aastal 212 võimaliku maalamba DNA-proove [1]. Võrdlemisel kultuurtõugude ja ümberkaudsete maade põlistõugudega leiti, et suurem osa neist grupeerus eraldi nii kultuurtõugudest kui ka ristanditest, mistõttu neid võib pidada kohalike maalammaste järeltulijateks.
2010. aastaks oli DNA-uuringutel eristunud Kihnu populatsiooni kohta kogutud nelja põlvkonna põlvnemis- ja jõudlusandmed ning Kihnu maalambakasvatajate selts taotles enda kinnitamist säilitusühinguna ja maalammaste tunnustamist kohaliku ohustatud põlistõuna. Taotlus lükati tagasi väitega, et maalamba kui tõu kohta pole kunagi peetud tõuraamatut ja tõu põlisus ei olevat piisavalt tõestatud.
Põllumajandusministeerium on soovitanud taotleda maalamba registreerimist uue tõuna. Siis tuleks praeguse seaduse nõude järgi alustada aretustööd.
Seltsi arvates on selles, sisuliselt uue tõu kujundamise skeemis vastuolu, mis võib takistada maalamba ajaloolise järjepidevuse hoidu: kui säilitamine asendub aretusega, on oht kaotada tõusisene mitmekesisus ja haruldased aborigeensed omadused. Tegemist ei oleks enam kohaliku maatõuga, millel seni puudus tõuraamat, vaid uue, 21. sajandil sihipäraselt aretatud kultuurtõuga.
Kuigi tõug on veel ametlikult tunnustamata, on loomad õnneks alles ja huvigi nende vastu kasvamas, sest maalammas nagu teised põlistõudki on eestlase jaoks osa tema kultuuriloost ja identiteedist, mitte ainult tarvilik koduloom.

Kokku võttes. Geneetilise mitmekesisuse hoius tuleb lähtuda EL keskkonnakaitse aluspõhimõttest – ettevaatusprintsiibist. Eluslooduse mitmekesisuse konventsiooni järgi on tähtis teadvustada ja ära hoida elurikkuse märkimisväärse vähenemise või kadumise põhjused. Kui ilmneb seda laadi oht, ei tohi viivitada seda kõrvaldavate või leevendavate meetmete võtmisega, tuues põhjenduseks lõplike teaduslike seisukohtade puuduse.
Ago Ruus on kümmekond aastat tagasi öelnud, et eesti hobust teatakse liiga vähe, tema suhtes ollakse liiga ükskõiksed, kuid tal on väga suur tähendus meie rahva ja maa arengus. Kindlasti võib sama öelda ka maatõugu veise ja lamba kohta, seepärast tuleb Eesti põliste koduloomade geneetilist mitmekesisust hoida võimalikult autentsena ning anda säilinud kultuuripärand edasi järgmistele põlvedele.

1. Saarma, Urmas 2009. Eesti ja Euroopa põlislammaste lugu kahe teadusuuringu valguses. – Eesti Loodus 60 (10): 509–513.
2. Ärmpalu-Idvand, Anneli 2009. Kihnu maalammas on elus ja hea tervise juures. – Eesti Loodus 60 (10): 502–508.

Kaia Lepik (1971) töötab ELF-is büroojuhina ja on juhtinud maalamba projekti.