Oled juba aastaid tegelenud põllumajanduse ja keskkonna vastasmõjudega. Kas põllumajandus on keskkonnavaenulik tegevus?

Põllumajandus on tõesti kohutavalt keskkonnavaenulik majandusharu, võib-olla isegi hullem kui tööstus. Keskkonnaprobleeme põhjustab ju peaasjalikult see, kui inimene võtab looduselt maa ära. Ja põllumajandus võtab võib-olla rohkem kui kõik teised majandusharud kokku: meie planeedi maismaast üle kolmandiku on põllumajanduslik maa. Seega võiks põllumajanduse kohe ära keelata ja talunikud vangi panna, ainult et enne peaksime õppima ilma söömata elama.
Tõsi, erinevalt täiesti tehislikust maakasutusest nagu linnas, on põllud siiski osalt ka loodusega harmoonias, kandes mõningast elurikkust. Kuid looduslikult oleksid põldude asemel siiski märksa liigirikkamad metsad ja märgalad. Kitsede ja rebaste kõrval võiks seal kohata ka näiteks tarvaid, piisoneid ja mammuteid.

Põllumehed pole küll mammuteid välja suretanud. Põllumees oleks mammuti kodustanud.

Allakäik on toimunud järk-järgult. Alguses peamiselt kütiti, aga ajapikku tuli ulukitega lihtsalt kitsas kätte, nii ei jäänud muud üle kui metsad põldudeks raadata. Süüa on mõistagi vaja, kuid ikkagi peame meeles pidama, et põllumajandus põhjustab ökokatastroofi.

Tohoh!

Muidugi. Näiteks kliimamuutusi tekitab inimene eelkõige just põllumajandusega: masinate fossiilkütused, muldade oksüdeerumine, loomade kõhugaasid. Aafrikas pigistatakse praegu põldudest viimast välja, aga selle tagajärjel muutuvad põllud soolakõrbedeks ja viljatuteks soodeks ning näljased inimesed peavad hõlvama üha uusi loodusalasid.

Tundub, et Eestis on selle poolest veel rahulik.

Jah, meil on mitmes mõttes vedanud. Esiteks on meil ühe inimese kohta väga palju maad ja seetõttu on alles ka ehedat loodust, nii et põllumajandus isegi ilmestab maastikupilti, ilma et põhjustaks näiteks liikide hulgiväljasuremist. Teiseks, meie kliima ja loodus soosib muldade püsimist isegi suure harimiskoormuse all, väga karmi kõrbestumise ohtu meil õnneks ei ole.

Nii et Eesti põllumajanduse patuks jääb vaid kliimamuutus?

Kes seda kliimamuutuse asja nii täpselt teab. Kes ütleb, et teab, see blufib; me ei tea tegelikult suurt tuhkagi. Aga kindel on see, et põllumajandus põhjustab kolossaalset kasvuhoonegaaside heidet. Kas see kliimat soojendab, küllap see veel selgub, kuid seni võiks katsuda heidet ikkagi vähendada.

Eesti on väike, meie vast Maa kliimat ei mõjuta?

Kõik on väiksed. Me võime mõtteliselt ka USA jagada väikesteks küladeks. Kes siis planeedi eest vastutab? Aga kui rääkida kitsamalt Eesti looduse probleemidest, siis põllumajandus on peamine veekogude reostaja.

Kas peamine veereostus ei tulegi siis reoveetorudest?

Asulate ja tööstusettevõtete heitvesi annab veekogude inimtekkelisest fosforikoormusest veidi alla poole, lämmastikukoormusest isegi vaid alla kümnendiku. Enamik veesaastet tuleb tõesti põllumajandusest, peamiselt hajureostusena, nii et me oma silmaga seda süüdiolevat toruotsa ei näegi.

Kust sa siis tead?

See on hea küsimus! Daniel Mourad, üks Hollandi teadusametnik, oli doktorantuuris Eestis ja tutvustas mulle aastal 2001 toona väga kõrgtehnoloogilist geoinfomudelit, mis arvutas varasematest mudelitest tundvalt täpsemalt välja jõkke suubuvate eri reostusallikate osakaalu. Mudelarvutused näitasidki, et Eesti asulate ja tööstusettevõtete reoveepuhastite kordategemine ei tee meie veekogusid oluliselt puhtamaks, sest enamik reostust tuleb hajusana põllumajandusest.
Aga selleks ajaks oli Eestis juba käivitatud meie kõigi aegade kalleim keskkonnaprojekt: reoveepuhastite viimine vastavusse Euroopa Liidu asulareovee direktiiviga. Mäletan, et noore teadlasena sattusin toona keskkonnaministeeriumi veeosakonda nõupidamisele ja ei julgenud seal mainida, et asula reovesi annab ainult viis protsenti lämmastikukoormusest Emajões. Kartsin, et mind peetakse lollakaks, ja seetõttu ütlesin lihtsalt, et põllumajandus on oluline allikas, protsendid jätsin igaks juhuks enda teada.
Praeguseks on seda teemat Eestis väga palju uuritud ja ükski asjatundja ei kahtle, et suurem osa veekogude reostusest pärineb põllumajandusest. Küsimus on pigem, mida selle teadmisega peale hakata: hajureostust on väga raske piirata.

Nii et probleemil pole lahendust, sest tegelikult ei saa ju põllumajandust ära keelata?

Meetmeid on siiski kehtestatud ja olukord on kõvasti paranenud. Eestis kehtivad sõnniku keskkonnahoidliku käitlemise nõuded, väetamise piirnormid. Põldude ja veekogude vahele rajatakse puhverribad, mis takistavad väetusainete kandumist põllult vette. Eurotoetuste abiga on ehitatud või renoveeritud sõnnikuhoidlad lekkekindlateks.

Kas veekogud on seetõttu puhtamaks saanud?

Looduses on puhversüsteemid, mistõttu puhtamaid veekogusid peame veel ootama. Näiteks osa reostust on settinud veekogude põhja ja kui me põllumajandusreostust vähendame, võib selle võrra rohkem tulla reostust setetest. Nii et meetmeid tuleb rakendada pikka aega ja tulemused annavad tunda tasapisi.

Vahepeal võiksid rääkida, kuidas on meie põllumajandust keskkonnahoidlikumaks edendanud ELF.

ELF on selles vallas tuntud eelkõige kui loodustalgute korraldaja. Taastatakse ja hooldatakse puisniite, rannakarjamaid ja teisi poollooduslikke põllumajandusmaastikke.

Väga huvitav. Selle asemel et põllumajandust kui keskkonnavaenulikku tegevust saboteerida, lööb ELF hoopis ise kirve puusse.

Tõesti, mõnel juhul võib põllumajandusest olla loodusele hoopis väga palju kasu. Näiteks rannaniite ja rannakarjamaid kasutavad rändlinnud peatuspaikadena. Lindudele on tähtis, et rohi oleks madal, siis ei saa rebased ega muud röövloomad neid põõsas varitseda, paljudel lindudel on ka lagedal mugavam maanduda ning lendu tõusta, jalutada ja toituda.

Seega, põllumajandusega saab looduse elurikkust edendada.

Jah, poollooduslikud kooslused on üks näide. On aga ka hulk muid eeskujuliku põllumajanduse näiteid. Tänavu kuulutati Eesti kõige Läänemere-sõbralikumaks põllumeheks Toomas Jaadla, kes kasvatab mahajäetud turbaväljadel jõhvikaid. Taimejuured hoiavad ära turba kandumise vette, mis muidu põhjustaks veekogu eutrofeerumist.

Tuleb välja, et säärane põllumajandus mitte ei reosta vett, vaid vastupidi, hoopis hoiab reostust ära. Kindlasti tead veel keskkonnahoidliku põllumajanduse nippe.

Jõgevamaal Laiusel kohtasin üht teraviljakasvatajat, kes töötab välja uut harimistehnikat, mis väidetavalt hoiab ära erosiooni (s.t. seda, et vesi mulda põllult ära kannab – toim.). Loodan, et kuuleme tema katselapilt häid uudiseid juba sel aastal.
Ärgem unustagem sedagi, et mida väiksem on erosioon, seda vähem on vaja väetada. Toitaineid põllul kinni hoida on seega topelt kasulik: see, mis veekogusse kandudes on mürk, annab põllul püsides sellele rammu. Kusjuures väetised on taimekasvatuses suurim püsikuluallikas.

Ent kuidas vähendada kasvuhoonegaaside heidet põllumajanduses?

On mitmesuguseid strateegiaid, kuid kõik need vajavad veel uuringuid. Eelmisel kümnendil oldi väga optimistlikud biokütuste suhtes, mis asendaksid fossiilkütuseid. Praeguseks on selgunud, et optimism oli ennatlik. Näiteks on biokütuste toorainet rapsi kasvatada juba iseenesest keskkonnale üsna koormav: siingi on vaja masinaid, see võtab toidukultuuridelt väärtuslikku põllupinda ja kurnab muldi. Nii et pessimistide arvates põhjustab biokütus kokkuvõttes rohkemgi kasvuhoonegaase kui fossiilkütus. Ühesõnaga, lihtsaid imelahendusi praegu ei paista. Praegu tundub, et põllumajandust tuleb n.-ö. ökoefektiivsemaks edendada paljude meetmetega korraga.

Sa oled isegi väikest viisi põllumees.

Vanasti aitasin naisel kasvuhoonet kaevata, kuid tänavu kevadel ei teinud sedagi. Ma olen rohkem nagu partorg, kes käib mööda Eestit ringi ja õpetab, kuidas peaks põllumajandust rohelisemaks muutma. Osalen eksperdina suures europrojektis Demo Farm (vt. www.elfond.ee/demofarm), kus koostöös Läti partneritega luuakse eeskujulike põllumeeste võrgustikku.

Räägi lähemalt: mida tahetakse selle projektiga saavutada ja kuidas?

Eesmärk on üles otsida ja esile tuua parimad põllumajanduspraktikad nii suurfarmide kui peretalude jaoks, samuti eri taime- ja loomakasvatusharudes. Demo Farmi projekti jaoks on väga tähtis, et ma praegu sulle, ajakirjanikule, sellest räägin. Sest meil on praegu kaasatud ainult kakskümmend talu, kuid eesmärk on muuta paremaks terve Eesti ja Läti põllumajandust. Seega peame meedias veel kõvasti kella lööma ja ökoidee laiale põllumeeste ringile n.-ö. maha müüma.

Kust võtab Eesti põllumees aega ja raha, et jännata keskkonnakaitsega?

Paljudel juhtudel kaasneb keskkonna kaitsega ka rahaline võit. Rääkisin juba, et kui vähendada erosiooni, vähenevad ka väetisekulud. Rannakarjamaadel lihaveiseid karjatada on puhas rõõm: aja ja raha kulu on suhteliselt väike, samas saab toodangu müügi kõrval tulu ka pärandkoosluse hooldamise toetustest. Demo Farmi projektis otsimegi just niisuguseid keskkonnategevusi, mis oleksid ka äriliselt mõttekad.

Mis huvitavate ideedeni olete jõudnud?

Ei jõua kõiki ära rääkidagi, iga talu puhul on sada ideed. Näiteks, radikaalsema poole pealt, Koiva ja Mustjõe äärde kavandatakse ökoküla, mis põhineb vähesel tarbimisel ja kohalikul majandusel, et vähendada sõltuvust maailmamajandusest. Seal hoitakse au sees tööd käsitsi ja hobustega.
Teiselt poolt tegeleme ka kõrgtehnoloogiliste suurfarmidega, näiteks analüüsime, kas Kuningamäe veisefarmil Põltsamaal oleks mõttekas sõnnikust biogaasi toota. Enamik meie võrgustiku talusid kaalub enda maale loodusraja tegemist. Kui on rohkem külalisi, küllap on siis ka rohkem leiba laual.

Mida arvad geneetiliselt muundatud organismidest?

Olen veendunud, et enamik põllumajanduslikke GMO-sid on mõttetud, osa ka ohtlikud. Kasu saab vaid kitsas ring suurfirmadest patendiomanikke. Samas levivad muundatud geenid ka vastu inimeste kavatsusi ühelt põllult teisele ja seda võib nimetada saasteks. Väide, et GMO-d võiksid leevendada üleilmseid näljahädasid, pole kinnitust leidnud.
Saan küll aru, et geenitehnoloogilist muundamist võib mõneti võrrelda traditsioonilise, valikul põhineva sordiaretusega, kuid isegi kui utoopiliselt oletada, et lõpptulemus on ligilähedalt sama, siis GMO-sid luuakse nii tohutult palju kiiremini, et keskkonna- ja terviseriskide uuringud jäävad juba mitu sammu maha.
Väita, et kõik need geenid on ju ka senini looduses olnud mööda eri liike laiali ega pole ometi kurja teinud, on sama hea, kui väita, et nafta põletamine ei saa olla keskkonnale ohtlik, sest naftagi pärineb looduslikest organismidest.

Ütle veel uuesti lühidalt, mida saab lihtne põllumees looduse heaks teha.

Soovitan jaburuste vastu astuda talupojamõistusega. Näiteks kemikaalimüüjad määrivad talunikele pähe väetisi ja mürke niisugustes kogustes, et see tegelikult mulda, keskkonda, tervist ja saaki mitte ei soosi, vaid lausa mürgitab. Talunikul tasub hoida pea selge ja sellest hoiduda, üksiti säästes raha.
Samas, euronõuded ja eurotoetused, mis esmapilgul paistavad ühe suure nn. eurojamana, on üldjuhul üpris hästi läbi mõeldud ja tõhusad meetmed, olles kasulikud eelkõige talunikule endale. Paraku saavad talunikud neist sageli valesti aru, sest ei selgitata piisavalt. Hea näide on rohuribade nõue põlluservas. Osa talunikke kahtlustab, et rohuriba levitab umbrohtusid, kuid tegelikult see pigem soodustab põllule kasulikke nn. liikuvaid agente (ingl. mobile agents): tolmeldajaid, näiteks kimalasi, kahjurite vaenlasi, näiteks lepatriinusid. Neile on tüüpiline peatuda rohuribal, aga toitu käia hankimas põllul.
Kokku võttes: Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika muutub ilmselt kogu aeg aina keskkonnasäästlikumaks ja üks põllumehe pikaajalise konkurentsivõime oluline nurgakivi on arendada talu pidevalt keskkonnahoidlikumaks.

Kristjan Piirimäe (1975) kaitseb veekeskkonda ja elurikkust ning edendab säästvalt põllumajandust. Ta on modelleerinud Läänemere saastumise tulevikustsenaariume. Vaata tema kirjutisi jm.: www.hot.ee/kevadband/kartul.htm