ELF-i koht ühiskonnas

TK: Mis on teie meelest ELF-i kõige olulisem saavutus, mida välja tuua fondi kahekümne aasta jooksul tehtud tööst?

JS: Kui mõelda ELF-i algusaegadele ja praegusele, siis on hea tõdeda, et näiteks Alam-Pedja, Karula ja Soomaa rahvuspargi rajamist on algatanud ELF ja need kohad on ka praegu säilinud ja hoitud.
Viimaste aastate tegevustest on oluline see, et püüame kogutud teabe põhjal säilitada loodusväärtusi väljaspool kaitsealasid. Leiame ka tänasel päeval hästi säilinud kohti ja esitame neid kaitse alla võtmiseks. Mulle näib järjest enam, et piiranguteta pole loodushoid võimalik.

RN: Kui vaadata mittelooduskaitsjate poolelt, olen rohkem majandusinimene, siis kiita on vähe. Näen rohkem seda, et suhteliselt raskelt on edenenud arusaama tekkimine, et looduskaitsjad pole vibudega sellid, kes võtavad sul metallkruusi käest ja sunnivad jätkuvalt mulda sööma. See vastasseis on väliselt maha maetud, aga püsib ikkagi arhetüüpselt eestlastes, kes tahavad rikkaks saada ja kelle jaoks on looduskaitse negatiivse varjundiga tegevus. Ses osas on väga palju veel teha.

EL: Mina jätaksin enesekiitmise raske töö pigem teiste kaela. Mõnes mõttes tundub Jüri-Oti väljatoodu veenev: need kooslused, mis on õnnestunud inimtegevusest kõrvale panna, on alles. Ei saa küll väga hõisata, et mida ELF seal ikka teinud on – tagatud on vaid koosluste säilimine mingil pindalal Eesti territooriumist ja see ala on väiksem, kui peaks olema teadlaste arvutuste põhjal. Siiski on need olemas ja seal areneb loodus omasoodu edasi. See on kõige püsivamaid asju, mis jääb üsna kauaks.
Eestis pole see probleem, aga tihedamalt asustatud aladel ongi väga hea, et suurel osal inimestest pole loodusest sooja ega külma ja nad sinna ka ei kipu. Meie looduse taluvus on õnneks palju suurem ja kes on huvitatud loodusest, saab sellega tutvuda, seda saab pakkuda ka välismaalastele.

IT: Oluline on see, et ELF ise on suutnud püsida järjepidevana päris pikka aega. Valdkonnad ja rõhuasetused on kõikunud, aga ELF on ikka selja sirgu ajanud. Niðð, mida ta ühiskonna jaoks täidab, on korralikult täidetud. Kogu maailm muidugi ei ripu ära looduskaitsest, ent see on oluline valdkond, mida ELF on suutnud vedada.

TK: Valitsusväliseid organisatsioone (VVO) on ohtralt tekkinud ja eks neid ka kaob. Vast oleks siinkohal hea välja tuua ELF-i edu saladus: kuidas on õnnestunud 20 aastat püsida nähtavana ja olla tegus.

RN: Paljud asjad ei paista kõrvalt vaadates silma. ELF-i ajaloos on olnud hetki, kus tänu ELF-i vastuseisule on mõned olulised keskkonnakahjud jäänud tegemata ja need vastasseisud on tihtilugu olnud emotsionaalselt rasked. Kui pead olema silmitsi riikliku või erainitsiatiiviga, et suhteliselt robustsete meetoditega viiakse läbi mingit lühinägelikku arendustegevust. Kuid need hetked on ELF-i tugevdanud.

JS: Kui ELF-i organisatsioonis on keegi väsinud, on leitud uus energia, mis on tegevuse uuesti käima lükanud. Äraväsimine pole kaasa toonud kogu organisatsiooni väsimist. Inimesed, nagu me üksteist kutsume, elfiinid, toetavad ja kaitsevad üksteist.
Osa ettevõtjaid ja inimesi vaatab meid kui kaigaste kodarasseviskajaid. Olen lootnud, et ELF-ile tuleb ühiskonnast rohkem abi, näiteks toetajate näol. Meil on aastas umbes kolmsada toetajat, kes teevad ELF-ile mingis suuruses annetuse. See arv on püsinud viimased kümme aastat stabiilsena.
Samas, kas rahaline toetus ongi kõige olulisem? Talgutel on käinud poole tuhande inimese ümber, naftareostuse operatsioonidega on liitunud peaaegu tuhat viissada inimest, „Teeme ära!” prügikoristusaktsioonil osalejaid peame samuti kaudselt ELF-i toetajateks. Vaja on leida viise, kuidas uusi inimesi loodus- ja keskkonnakaitsesse tuua.

IT: Tooksin välja kolm asja, miks ELF püsib. Kõigepealt arusaadavus, ELF-i inimeste jaoks on see mõtestatud tegevus. Teiseks usk ja seesmine valmisolek oma tegevusse. Kolmandaks arvan, et väline tellimus on ikka olemas, me ei ela ühiskonnast mööda. Võimalusi finantse leida ja teha on päris palju, kas või projekte kirjutades.

EL: Seda võiks küsida väljastpoolt ELF-i, sest halvemal juhul võib selguda, et kolmandate inimeste jaoks polegi ELF tark, tore ega usaldusväärne. Siiski on keskkonnateadvuse uuringutes ELF saanud suhteliselt hea tulemuse.
ELF on nagu praeguse ühiskonna enamik organisatsioone projektipõhine. Meil on aga tehtud suhteliselt vähe tühiprojekte, projekte vaid nende endi pärast, ning on õnnestunud tegeleda enda arvates olulisega. Üldiselt pole ka haltuurat tehtud, siit on välja läinud tulemused, mis on enamasti tõsiselt kaalutletud. Kui ELF-i on peetud usaldusväärseks, siis on see ka ELF-i püsimisele kaasa aidanud.

TK: Kuidas leiab ELF oma tegevusvaldkonnad: et tegeleme nüüd mere või metsaga? Ilmselt sõltub see palju ka tegijatest?

JS: Teemasid on algatatud erineval moel. Näiteks sel kümnendil vaatame tagasi eelmisse kümnendisse ja praegune märgalade inventuur on loogiline jätk 1997. aasta soode inventuurile.
Kui võtta reostustõrje valmisoleku suurendamine, siis see ja mõned teised tegevused on üle võetud WWF-ilt: oleme vaadanud, millega nemad tegelevad. Samamoodi metsaprogramm, mida on rahastanud üle kümne aasta WWF Rootsi ja milles on väga suur osa seotud just metsade majandamisega, metsaomanikega ja FSC metsastandardi juurutamisega Eestis.
Mõned projektid on aga sündinud näiteks Supilinnas Marja tänaval, kus Mart Jüssiga rääkisime ühel õhtul, kuidas toimib teispool Peipsi järve Rämeda (Remidovi) poolsaare kaitseala ja kas ei peaks vaatama Emajõe Suursoo ja Rämeda kaitsekorraldust ühiselt. Sellest sündis aasta hiljem Balti looduse fondi ja Pihkva riikliku looduskaitsega koostöös Interregi projekt. Loodame, et need kontaktid ja huvi selle kaitseala vastu jätkuvad.
Mis puutub merealade inventeerimisse, siis Gretagrundi plaane on peetud möödunud sajandi lõpust, kuni me lõpuks tegime KIK-ile taotluse ja saime hakata välitöid tegema. Tahame võimalikke merekaitsealasid lähemalt uurida. Sel suvel läheme Kõpu poolsaare ümbrusse, eelmine aasta käisime Krassgrundil.
Üks oluline koht on igasuvised ELF-i arutelud Palupõhjas, kus arutame aasta- ja pikemaid plaane. Ideid tuleb ka näiteks mujalt. „Teeme ära!” prügikoristuse mõte sündis Tallinnas ja ELF sattus selle juurde ühe juriidilise isikuna. Püüdsime panustada muidugi ka sisuliselt. Vahel tullakse ideega ELF-i ja me pakume halduspoole katust, näiteks Männiku oja elustiku taastamise puhul, kus Rootsi WWF-il oli selleks raha olemas.

RN: Tabasalu looduspark on ka huvitav näide – see on linnalooduse ala, mida huvitava kinnisvara arenduse piirkonnas suutsime kolmekümne hektari suuruse looduspargina säilitada. Seal on praegu ELF-i osa väga väike, Tabasalu looduspargi MTÜ on selle üle võtnud ja kõik on praegu õnnelikud, et see ala on looduslikuna säilinud.

ELF-i koostöö teiste keskkonnaorganisatsioonidega

TK: Millised on teie suhted WWF-iga?

JS: WWF-is on meil kõige tihedamad suhted nende Läänemere programmiga, mis koondab nii WWF-i kontoreid kui ka partnereid: Eestis meie, Lätis ja Leedus looduse fond ning Peterburis Balti looduse fond. Nendega vahetame pidevalt infot, siin on väga palju uudiseid Läänemere kasutamise korraldamise, kaitse ja eutrofeerumisega võitlemise kohta. WWF Rootsil on oluline osa ELF-i metsa- ja mereprogrammi rahastamisel.

EL: Ajalooliselt tuleb mainida Soome WWF-i, kes ELF-i esimestel aastatel andis äärmiselt suure toetuse nii rahaliselt kui ka oma kogemustega. Nende struktuurist sai tollal kõige rohkem eeskuju võetud. Hiljem on suhted muutunud tagasihoidlikemaks, kuna ka Soome WWF-i tegevus vähenes Soome lama ajal. Ajalooliselt on natuke ebaloogiline, et ELF alustas WWF-i struktuurist eeskuju võttes, aga me pole ametlikult nende liige. Oleme hoopis näiteks IUCN liige.

JS: Algselt oligi mõte moodustada WWF Estonia, aga see ei juhtunud keeruliste protseduurireeglite tõttu. Praegune olukord, kus oleme partnerid, tundub parima lahendusena. Läti WWF ei hakanud toimima, kuna Lätil polnud näiteks võimalik panustada WWF globaalsetesse tegevustesse. Nüüdseks on Läti WWF-ist saanud WWF-i assotsieerunud partner, kes väikeses osas tohib WWF-i logo kasutada, aga tal pole aruandekohuslust ega panust WWF-i.

TK: Meie loodus- ja keskkonnakaitsega tegelevaid ühinguid vaadates tundub, et jõudu jääb kõigil väga väheseks. EKO on seda viga parandanud. Kas koostööd ühingute vahel oleks võimalik tõhustada?

JS: EKO-s arutati paar aastat tagasi olulist asja: VVO-d ei tohiks tegutseda paralleelselt, et rebitaks eri suundades ja kasutataks ressursse mittetõhusalt.
ELF-ist on ka pungunud iseseisvaid MTÜ-sid. Üks hea näide on kindlasti keskkonnaõiguse keskus, mis praegu on meile hea partner – saame sealt head nõu. Nende kõrvale võib tuua Tabasalu looduspargi või Pokumaa. Kui me kõik asjad endale hoiaks, võiksime raskuse all põhja minna.
Koostööd teiste VVO-dega piirab see, kui tõsiselt võetavad on need inimesed, kes töötavad teatud teemadega. Mida tugevamad eksperdid VVO-s tegutsevad, seda tõsisemalt võetavam see on, suurusele vaatamata. Samuti on oluline järjepidevuse saavutamine. Eesti keskkonnaühendused võiksid rohkem koonduda EKO-sse, kus saaks üleriiklike probleemidega tegeleda.
Paljud VVO-d on piirkonnakesksed ja see on väga hea, nad tunnevad seda kanti ja tegelevad kas kogukonna või klassikaliste loodusväärtuste kaitsega. See initsiatiiv on igati teretulnud.

EL: Me ise Eestis ei saa väga arugi, aga kui suhelda looduskaitsjatega teistes Euroopa Liidu maades, selgub, et meie süsteem on eelkõige tänu EKO-le väga hea ja tõhus. Muidu on ju teada, et kui on kolm eestlast, tehakse juba kaks parteid ja igaüks veab vankrit ise suunas. Mõnegi teise liikmesmaa kolleegid on maininud, et sealsed loodus- ja keskkonnaorganisatsioonid omavahel konkureerivad ja kemplevad, nagu see võib olla Eestis mõnes muus valdkonnas.

ELF-i ja riigi suhted

TK: Vahetevahel jääb tunne, et ELF vastandub riiklikule looduskaitsele ning suhted rahastajatega, nagu KIK või KKM, on jäised. Kuidas see endale tundub?

JS: Mõne teema puhul ongi need suhted jäised. Kui üritame enda jaoks selgeks mõeldud ja läbitöötatud asju selgitada ministeeriumidele ning seda vastu ei võeta, siis tekibki jäisus. Pean kinnitama, et püüame alati suhteid soojadena hoida. Kui võib näida, et mõne ministeeriumiga oleme konfliktis, siis sama ministeeriumi osakondade ja inimestega on meil üksteist mõistev läbikäimine.

IT: Mina ei tunne, et meil oleks põhimõtteline vastasseis riigi või ametnikega. Sõltub muidugi olukorrast. Suhted on selged: me oleme VVO ja surverühm, riik on otsustamise tasand. Täiesti iseasi on see, et riik ongi väike, inimesi on vähe, iga teema jaoks on vaid mõni inimene. Meie VVO-d peavadki jõulisemalt asju ajama ja riigi kohustusi rohkem täitma. Riik on õhuke ka olude sunnil ja peame seetõttu ka teistmoodi mõtlema kui suurtes maades.

EL: Vastuseks tsiteerin jaanuari Eesti Looduse intervjuud Rita Annusega: „Teatav konflikt peabki säilima: valitsusväline organisatsioon (VVO) ongi selleks, et juhtida tähelepanu, mida teeme valesti, ja anda meile soovitusi, mida muuta. Tüli on seega eos nagunii olemas. Kui VVO-d valitsust ja ministeeriumi pidevalt kiidaksid, tuleks tõesti riigi pärast muretsema hakata.”
Meil on ka asutusi, kellega partnerlus on olnud stabiilne ja püsiv: keskkonnaamet oma eelkäijatega, keskkonnateabe keskus (endine ITK), kõrgkoolid, riigikontroll, õiguskantsleri büroo jt.
1990. aastatel, kui uuesti tekkinud Eesti riik oli üsna nooruke, siis paljud asjad tehti ära hoogtöö korras ja riigiametis need lihtsalt vormistati. Nüüd on varsti kakskümmend aastat omariiklust, kummagi poole funktsioonid on selgemad. Ka nüüd on asju, mis jäävadki paratamatult VVO-de kanda, kes peavad tagama, et asi jõuaks tulemuseni. Kuid riigiametites kipub levima arvamus, et las VVO-d teevad selle või teise asja ära, kuigi riik peaks selle küsimusega ise tegelema. Riigi funktsioonide asemele ei plaani VVO-d kindlasti astuda.

JS: Jaanus Tamkivi esitas looduskaitse kohta neli aastat tagasi hoopis teistsuguseid väiteid kui praegu: nüüd räägib ta vajadusest meie elurikkust hoida ja kirjutab alla olulistele konventsioonidele. Kuid sageli suhtutakse looduskaitsesse nii, et loodust tuleb kaitsta vaid kaitsealadel ja neist väljaspool on eesmärk vaid majandustegevus. Kasu saamist ja keskkonnahoidu saab kombineerida. Tihti räägitakse ilusti, kuid teod pole ilusad – sellistel puhkudel ei saa suhteid lõpuni head hoida. VVO ei pea olema lõpuni diplomaatiline.
Üks näide on ka ÜRO metsa-aasta, mille avamisel räägitakse eeskätt metsade majandamisest, väga väikses osas metsade elurikkusest. Ei saa jääda rõõmsameelseks, et aasta niiviisi algab. Metsa-aastaga algab ka uus metsanduse arengukava periood. Eelmises arengukavas oli üks asjaolu, millega VVO-d palju vaeva nägid: rangelt kaitstavate metsade pindala peab jõudma kümne protsendini ja hõlmama ka eri metsatüüpe. Selleni ei ole jõutud ja ei saa teha ka head nägu, et eelmise metsanduse arengukava täitmisega oli kõik hästi. Metsa-aasta ei tee kõike heaks.

RN: Mu meelest on Eesti looduskaitsjad käitunud suhteliselt hambutult, mitte ainult ELF, vaid ka teised. Tulemused tulevad pigem poolkogemata kätte. Tõelist jäist suhtumist hoolimatu suhtumise vastu, mida esindab näiteks Greenpeace, Eestis pole ja ma tunnen sellest puudust. ELF ega keegi teine pole seda rolli enda kanda võtnud. Siis saaks vastandada ekstremiste ja rahulikke looduskaitsjaid. Praegu tundub iga vähegi aktiivsem tegevus ekstremistlikuna, kuid vahel on kõll-tunne, et vaid tõeline ekstreemrohelus suudaks meie majanduskeskkonda keskkonnasõbralikumaks aidata.
Mis riiki puutub, siis meil on fundamentaalne mõtteviisi erinevus: mis on majanduse ja looduskaitse suhe? Valitsusel on arusaam, et majandus on eesmärk. Looduskaitsjatele on majandus vaid vahend kuue miljardi inimese ja keskkonna vahelise tasakaalu hoidmiseks. Eestis ei näe ükski valitsus- ega isegi opositsioonierakond, et roheline majandus pole takistus, vaid võimalus luua puhtamat, tervislikumat ja sõbralikumat maailma, kus jätkub liigilist mitmekesisust ja ressursse ka meie lastelaste jaoks.
Võtame või süsihappegaasi ja kliima soojenemise. Eesti mängib piltlikult öeldes Euroopaga rehepappi, püüdes majanduse rohelisemaks muutmisest kõrvale hiilida, kaubelda enesele võimalikult suuri kvoote ja neid siis kasudega maha müüa. Kui Euroopa lubaks, siis me saastaks ja kaevaks rohkem põlevkivi ja toodaks laga juurde, kui sellest vaid mõnigi ettevõtte kasumit saaks teenida. See on suur põhimõtteline vastuolu ja seda on väliselt liiga vähe näha.


Eesti looduskaitse probleemid üldisemalt

TK: Millised võiksid olla praegu Eesti looduskaitses kõige tõsisemad murekohad, millega pole riik ega VVO-d hakkama saanud?

JS: Üks on kindlasti energeetika: milline on põlevkivikaevandamise osakaal lähimate aastate jooksul ja kuhu kaevandused laienevad. Kas nõustume, et uued rajatavad kaevandused jõuavad sookaitsealade alla? Millised on alternatiivid? Kui selleks pakutakse tuumaenergiat, siis praegu ei saa küll väita, et see oleks säästev lahendus energia tootmiseks Eestis.
Kui rääkida tuuleenergiast, siis sel on kindlasti potentsiaali. Ent kiiresti tuleb teha merealade ruumiline planeering, et eristada kohad tuuleparkidele ja looduskaitsealadele. Merealade kohta on teave seni liiga lünklik, et teha häid otsuseid parkide paiknemise kohta. Ka maismaade tuuleparkide teemaplaneering üle Eesti on tegemata. Kindlasti on oluline ka päikeseenergia ja energiasääst. Siin tunnetan, et Eesti keskkonnaorganisatsioonidel võiks olla selle teema puhul rohkem võimekust.
Samuti kaevandamine: mis moodi on kindlaks määratud riiklikud maardlad ja kuidas avatakse uusi kaevandusalasid? Kas see käib ettevõtja huvidest lähtuvalt või leiab riik sobilikud alad, määrab vajadused ja annab kaevandused ettevõtjatele kasutada. Initsiatiiv peab olema riigi käes. Küsimus: kas riik on võimeline tasakaalukat otsust langetama? Tihti jääb mulje, et riik näeb seda probleemi läbi ettevõtja silmade.

EL: Kui looduse poolelt võtta, siis loodusega ei juhtu midagi, kui inimene ei sekkuks, poollooduslikud kooslused välja arvatud. Meie ühiskonna mõtlemine on kohati jõudnud 1980. aastate tasandile ja teised on 1930. aastates kinni ja see tekitab meil probleeme paljudes valdkondades juurde ja need süvenevad. Küsimus on sageli mõtlemises kinni.

JS: Metsasektor soovib, et mets peab olema majandatud. Kui majandatud, siis mis moodi? Kas majandusmets peaks kandma liigirikkuse väärtusi või mitte? Mõnedki inimesed toetavad arvamust, et kui puistu juurdekasv lõppeb või kahaneb, tuleb mets maha võtta. Vanemaealised metsad pakuvad paljudele liikidele elupaika. Kuidas saavutada olukord, et metsaomanikud, tööstus ja riigiasutused näeksid metsa majandamist ühtse kontseptsioonina: et loodushoid ja majandamine mõlemad toimiksid.

EL: Teoorias on väga lihtne: kui tulundusmetsades ei pöörata elurikkuse säilimisele piisavalt tähelepanu, tuleb kaitstavate metsade hulka suurendada. See ei meeldi jälle majandajatele. Seega tuleb kuskil see tasakaal leida.

IT: Arvan, et Jüri-Oti mainitu – energeetika ja meri – on praegu kõige olulisemad teemad. Tüli tuleb sealt, kus on ressursse: kui tuleb puit rahaks teha, siis tekib paratamatult kokkupõrge. Siis sõltub, palju on neid, kes näevad ka muid väärtusi.

JS: Kas sa, Rainer, usuksid, et kõik Eesti elanikud saaksid roheliselt majandada?

RN: Jah, kui me sellega tegelema hakkaksime. Nagu kapitalistlik majandussüsteem näitab, on võimalik inimestele maha müüa igasuguseid mudeleid. Kui reklaam ütleb, et sa pole täiuslik ilma kõiksuguste vidinate, moeröögatuste või autodeta, siis inimesed kulutavadki oma elu nende hankimise peale.
Kultuuri jätkumise seisukohalt, mis peaks olema omariikluse eesmärk, oleks tark panustada oma energiat hoopis kestvatesse ja säästlikesse lahendustesse. Autostumine teeb meid vaeseks, kuna nii nafta, autod kui tee-ehitus on import. Me impordime gaasi ja kaevandame põlevkivi, et siis põletada neid oma hõredates majades sooja saamiseks, selle asemel et säästlikku elamufondi luua. See on vastuvoolu ujumine.

TK: Kuidas see sõnum inimestele pärale jõuaks? Keskmine inimene on pigem looduskauge või isegi -vaenulik.

RN: Nii ongi, aga seda aitavad kohale viia lihtsad tegevused. Kliima rikkiminek saja aasta pärast ei huvita eriti kedagi. Aga lihtsad asjad, nagu prügikoristus, jõuavad pärale. Olen mõelnud, kui meil poleks seda prügi 2007. aastal olnud, tulnuks see välja mõelda.
Lihtsate asjadega saab inimesi haarata. Sloveenlased võtsid oma prügikoristusele kaasa kõik lasteaiad ja koolid. Kui noor inimene hakkab mõtlema, et minu tegevusel või tegevusetusel on jälg, siis saab põhjuse ja tagajärje seose selgeks teha. Muidugi, kui veel televiisorist kah sama öeldaks, oleks eriti tore.

JS: Mis oleks järgmine tegevus pärast prügikoristust? Kui vaatan firmasid, siis ma ei kujuta ette, kust leida niipalju rohelist tegevust.

IT: Ei pea mõtlema, et peaks arengus kuhugi tagasi minema. See saaks juhtuda vaid katastroofina, et ressurss saab otsa ja kukumegi tagasi kiviaega. Mõtleme ikka edasiminekut. Arvan, et samad motivaatorid jäävad alles, inimesed tahavad ikka paremini elada. Lihtsalt ei nähta teisi võimalusi, ei osata mõelda.

RN: Toon lihtsa näite. Kujutage ette massiivset reklaamikampaaniat, kus inimestele seletatakse, et tegelik õnn on siis, kui sul on kodus värske õhk ja puhas vesi. Ja et autod on need, mis seda rikuvad. Selle peale hakatakse kindlasti rohkem koduse kliimaga tegelema ja vee kvaliteeti jälgima ning auto kasutamine muutuks sotsiaalselt ebamugavaks, kasvaks rattaga ja jalgsi liigutud kilomeetrite hulk. Ühe päevaga ei saa kõiki muuta, aga küsimus on selles, et peab alustama. Keskmine eestlane istub päevas neli tundi teleri ees, kus kolmandik aega vaatab mitmesuguseid kaubareklaame. Võime kui palju tahes rääkida, aga kuna meie sõnum ei sisalda seksi, vägivalda ega kriiskavaid pilte, siis see ei jõua kergesti kohale.

EL: Alatiseks jääb inimesi, kelle jaoks suurem õnn seisnebki suuremas autos. Kui selliste inimeste arvamus pääseb domineerima meedias, eriti sotsiaalsetes võrgustikes, siis on sinna raske parata. Kui aga selline pööbellik suhtumine pääseb mõjule riigi või rahvusvahelisel tasandil, siis on asjad juba kurjast.

RN: Keskmise arvamuse kujundamiseks on maailmas erakordselt soodus foon. Pigem läheb maailmas roheline mõtteviis rahvahulkadesse praegu nii kiiresti, et peaks vaatama, et sellega vinti üle ei keerata. Londonis või San Franciscos on üks pood rohelisem kui teine, varsti värvitakse ka müüjad roheliseks. Eesti on aga ökoloogiliselt mõtteviisilt ikka 1990. aastates. Samas on meil tänu nõukaaegse intensiivmajanduse kadumisele ja hõredale asustusele väga head eeltingimused rohelise majanduse arenguks, see aga eeldab süsteemseid, pikaajalisi riiklikke valikuid. Meie toodete ostjad läänes tahavad rohelist kaupa, miks mitte neile seda pakkuda.

IT: Rohepesu ise levitab siiski õiget ideed, nii see sõnum levibki. Suurtootjad saavad kiiresti aru, et odavam on hiilida kulukamast pärisrohestumisest kõrvale ja kulutada hoopis raha kampaaniale, mis väidab, nagu oleks seda juba tehtud. Korporatsioonidel on ressursid, millest keskkonnakaitsjad võivad vaid unistada – suurfirmade reklaamikampaaniad on võimsad. Pikemas perspektiivis nii üldine arvamus muutubki ja surve rohelisemalt majandada muutub üha tugevamaks. Surverühmad peaksid vaatama, kas tegelikkus ikka vastab tootja mahahõigatule, panema neid oma sõnade eest vastutama. Aga ka andma ideid.

JS: Enamik lapsi elab tänapäeval internetis. Kui nad suureks kasvavad, kas nad oskavad suhestudes loodusega? ELF-i ja looduskaitseühinguga Kotkas oleme rajanud Palupõhja looduskooli. See on vahetu võimalus inimesed juhtme otsast ära tuua. Küsimus muidugi, kas see paar päeva aitab silmi avada. Näen, et selliste võimaluste loomine loodusega üha vähem kokku puutuvatele lastele on väga oluline, et nad lõplikult ei võõranduks. Kurb, kui inimeste seos elava loodusega on väga nõrk.

IT: E-eesti vastukaaluks võiks juttu olla ka päris-Eestist, käelisest tegevusest ja maailmaga kokkupuutumisest.

Toeta ELF-i aateid ja tegevust!

TK: Kuidas ettevõtjad, loodussõbrad ja muidu inimesed saaksid ELF-ile kasulikud olla peale toetajaliikme staatuse?

JS: Üks väga lihtne viis, kuidas oleme firmasid ja inimesi kaasanud, on talgud. Mitmed firmad on teinud oma suvepäevadel talguid. „Teeme ära!” oli üks näide, kuidas firmad tulid kogu kollektiiviga ja koristasid prügimäed ära. Harjumaal otsime praegu abi nahkhiirte elupaikade puhastamisel, sest paljud sealsed käigud on prügiga seest või pealt kuhjatud.
Samuti saab liituda ELF-i naftatõrjeprogrammiga, näiteks annab firma vabatahtlikkuse alusel üles töötajad, kes on nõus osalema naftareostuse või ka metsatulekahjude korral. Valmisolevate inimeste hulk peaks olema suurem, kui suurkatastroof meid tabab.
Iga firma võiks ka vaadata, kuidas ta ressursse tarbib. Äkki on lahendus kasutada päiksepaneele või elektrit mingil moel kokku hoida. ELF-il on alati oma ekspertide välitöödeks teretulnud ka annetused. Näiteks lendoravaprojekt ongi põhinenud puhtalt annetustel, selle tulemusena on Ida-Virumaa metsades lendorava levikut ja bioloogiat uuritud. Välitööde rahastamine on väga oluline.
Raineri märkuse peale tavareklaami kohta üleskutse reklaamitegijatele ja meediakanalitele: tehke rohkelt rohelist reklaami! Minge kindlasti õppige loodusteadusi.